Jääb alles küsimus, kas EKREt kui üht poliitilist jõudu on võimalik likvideerida sarnaselt vabadussõjalase liikumisele, kirjutab Objektiivi kolumnist ja vaimulik Veiko Vihuri.

Sotsid Hanno Matto ja Jaak Juske kirjutavad Postimehes, et kuigi Konstantin Päts teostas autoritaarset võimu, algatasid ikkagi vabadussõjalased ehk vapsid seda soodustava muudatuse ja üldse olevat 1934. aasta 12. märtsi riigipöörde näol tegemist olnud „vapside korralekutsumisega".

Seda mõtteavaldust ei saa jätta tähelepanuta, sest ajaloost rääkides peetakse silmas ka tänast poliitilist konteksti. Nimelt kaitsevad sotsid oma mehe August Rei tegevust ajaloolase ja „EKRE-mehe" Jaak Valge kriitika eest.

Viimane oli varem Postimehes kirjutanud: „Nagu Rei ise tunnistas, oli ta üks 1934. aasta riigipöörde otsustajaid. Pärast riigipööret astus ta tippametniku ja diplomaadina Pätsi režiimi teenistusse. Paguluses külvas Rei jätkuvat ja alusetut vaenu vabadussõjalaste vastu, oli autoritaarne ja salalik, ei ühendanud kedagi, ei usaldanud kedagi ning ka teda ennast usaldasid vähesed."

Kordame üle, mida sotsid Matto ja Juske ütlevad: see polnud küll hea, et toimus autoritaarne pööre ja ja seati sisse vaikiv ajastu, aga selleks andsid põhjust vapsid ja nad tuli korrale kutsuda.

Tuleme nüüd tänasesse päeva ja kujutlegem, et 2023. aasta veebruaris vaatavad ametisoleva valitsuse võtmetegelased erakondade reitinguid ja leiavad, et loetud päevad enne riigikogu valimisi on EKRE toetus murettekitavalt kõrge. Raske südamega nõustuvad Stenbocki majja kutsutud „valgete jõudude" esindajad, et kuna „Eesti on sõjas", siis praegu ei ole vaja liberaalset demokraatiat ohustavaid ning ühiskonda lõhestavaid valimisi läbi viia. Üle kõige oleks riigile vaja stabiilset juhtimist ja häid suhteid liitlastega. Nõupidamisele on kutsutud ka politsei, kaitsepolitsei ja kaitseväe juhid, kelle professionaalsed tähelepanekud aitavad murelikel poliitikutel „riigimehelikku otsust" langetada.

Niisiis otsustakse valimised ära jätta ja tagada „valgete jõudude" võimulpüsimine. Seda „raske südamega langetatud otsust" toetavad ka parlamendivälised erakonnad nagu Eesti 200, Rohelised ja Parempoolsed. Nende lojaalsust „põhiseaduslikule korrale" premeeritakse väikeste toiduahelatega.

Vabariigi president ilmub teleekraanidele ja räägib mureliku näoga, et pärast möödunud aasta 24. veebruarit on maailm muutunud ja me peame seda arvesse võtma. Demokraatia on väärtus, mida tuleb vajadusel otsustavalt kaitsta populistide eest, kes selle nõrkusi ära kasutavad, kuid kohe, kui oht on möödas, saab rahvas jälle valimiskastide juurde astuda, et usaldada meile kallis riik vastutustundlike jõudude kätesse. Tüli norivaid ja pahandust külvavaid valemängijaid enam mänguväljakule ei lubata, lisab president.

Sotsid nimetavad juhtunut „EKRE korralekutsumiseks". Raimond Kaljulaid nõuab valjuhäälselt „natsipartei" likvideerimist. Prokuratuur algatabki kriminaalasja, menetlust hakkab läbi viima kaitsepolitseiamet. Väidetavalt ühiskondlikku stabiilsust õõnestavad tegevused, sealhulgas meeleavaldused ja meelsuse väljendamine meedias keelatakse. Algavad vahistamised, suletakse kõik öeldavasti Kremli jutupunkte, valeinfot ja vihakõnet levitavad portaalid ja muud kanalid.

Peaminister Kaja Kallasest saab Euroopa kangelanna, kes ei kartnud kasutada kindlat kätt, et päästa habras demokraatia populistide käest. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen toob kiitvalt esile tema otsustavat tegevust liberaalse demokraatia ja euroopalike väärtuse kaitsel. Politico kirjutab, et Ida-Euroopa sõjaprintsessina tuntud Kallas andis oma riigis populismile surmahoobi, pakkudes sellega lootust ja eeskuju kogu Euroopale. Kõlavad üleskutsed talitada populistidega nõnda ka teistes riikides, alustades Ungarist ja Poolast. Vihjatakse, et Kaja Kallasest võib saada järgmine NATO peasekretär, kes hakkab vedama allianssi samme Venemaa täielikuks purustamiseks.

Kas Eesti ühiskond neelaks „EKRE korralekutsumise" riigipöörde teel alla? Arvestades senist toetust progressiivsele suunale (liidame kokku Reformierakonna, sotside, Eesti 200 jt toetusprotsendid) ma arvan, et neelaks. Isegi kui inimesed tunnevad südames, et päris õige see asi pole, õigustatakse seda häälekalt vajadusega ennetada kremlimeelsete õõnestustegevust ja ühiskonna lõhestamist. Pealegi on paljudele inimestele omane hoida tugeva võimu poole.

Lisaks tilgutavad ametivõimud oma kontaktisikutele meediaväljaannetes infot, justkui oleksid EKREga seotud äärmuslased valmistunud ründama pagulasi, ametnikke, arste, prokuröre, kohtunikke ja politseinikke ning kavandanud riigipööret, mistõttu tuli astuda ennetavaid samme. Riigiga ei jamata ja populistid peavad tunda saama, et ka demokraatliku riigi rusikas raksatab vajadusel valusasti, kirjutavad suuremate väljaannete juhtkirjad.

Ma ei tea, kas see mõttearendus on „üle võlli". Võimalik, et ühiskonda pingestavale võimuhaaramisele eelistataks – kui on kindel kavatsus EKREt „korrale kutsuda" – valimistulemuste korrigeerimist viisil, mis jätaks EKRE opositsioonipinki. Siiski jääb alles küsimus, kas EKREt kui üht poliitilist jõudu on võimalik likvideerida sarnaselt vabadussõjalase liikumisele.

Peaks olema ilmne, et oht vabale ühiskonnale ei lähtu mitte niinimetatud populistidest, vaid ikka liberaalse demokraatia väidetavate kaitsjate leerist. Muidugi pole neil demokraatiast ei sooja ega külma – demokraatia on kasulik vaid senikaua, kuni see neid võimul hoiab. Neid huvitab (lisaks pumba juures olemisele, kus ikka midagi peale pritsib) põhiliselt see, et saaks ellu viia oma revolutsioonilist, ideoloogilist kurssi. Poliitiliste ideede ausat konkurentsi nende jaoks ei eksisteeri.

Igatahes kõlavad „liberaalide" mõtteavaldused, mis õigustavad n-ö õige vastase suhtes toime pandud ebademokraatlikke, autoritaarseid samme, üpris kurjakuulutavalt.