Kas kristlased propageerivad seksuaalse iha allasurumist? Muidugi!

Ühiskonnas, mis ei suuda mõelda muust kui seksist, oskamata seda isegi defineerida, on järjest keerulisem seksuaalsuse üle mõistlikult arutleda. Iga katse juhinduda millestki, mis meenutab korda, kutsub koheselt esile valju kisa ja vihased süüdistused. Ajastul, mil terve loomaaed kummastavaid kalduvusi võib politseieskordi saatel mööda linna peatänavat paradeerida, on ainult kristlased need, keda peetakse imelikeks.

Kõige sagedamini süüdistatakse meid selles, et oleme “allasurutud”. Täpsemalt mõeldakse, et oleme seksuaalselt allasurutud, tähendades, et me ei tee seda, mida me tahame, millal tahame ja kellega iganes meile parasjagu meeldib. See ajab teised ühiskonnaliikmed segadusse, sest meie kultuuri hinge domineeriv sekulaarne hüperindividualism kordab meile kõigile lakkamatult, et peame kiirustama ja nautima kõike, mida vähegi saame, kuni saame.

Kristlaste “allasurutuse” süüdistuse taga on eeldus, et seks on kõrgeim hüve ning et oma seksuaalsete ihade rahuldamine peaks olema iga inimese elu üks põhieesmärke. Seksuaalrevolutsiooni moraalne kompass, mis meenutab pigem peadpööritavat karusselli, hülgab judeo-kristliku maailmapildi ning võtab omaks materialismi, mis eeldab, et praegune hetk on kõik, mis meil on. Nii näemegi, kuidas traditsioonilised seksuaalse eneseväljenduse piirangud, mis on sisse seatud tuginedes arusaamale, et korrastatud ühiskond nõuab korda seksuaalsuses, heidetakse tülgastuse ja kitsarinnalisuse süüdistuste saatel kõrvale.

Isegi tavapärane iha allasurumine on nüüd vabatahtlik, mõnedes ringkondades isegi avalikult naeruvääristatud. “Avatud abielud”, milles abikaasad on vabad kõrvalhüpeteks või järgnevateks pseudoabieludeks teiste partneritega, võidavad populaarsust. Sisemiste piiranguteta kultuuriintellektuaalid informeerivad meid, et on mõistusevastane oodata kahelt inimeselt vastastikust truudust, kuni surm neid lahutab, sest inimesed elavad tänapäeval palju kauem kui vanasti. Inimloom pole loodud monogaamia jaoks, ütlevad nad, ning me peaksime lõpetama truudusetuse häbimärgistamise ja laskma inimestel elada nii, nagu nad ise tahavad.

Mis puudutab lapsi, siis nemad on muidugi õnnelikud, kui ema ja isa on õnnelikud, ja kui ema ja isa teeb õnnelikuks üheöösuhete ja emotsionaalsete segapundarte jada ning ebastabiilne elustiil, siis olgu nii. Pealegi on lapsed sageli lihtsalt ärritaval viisil seksi võimalik kõrvalnähtus ja ühiskond pole enam orienteeritud nende kaitsmisele. Varem peeti lapsi kingituseks, nüüd nähakse neis sageli tagajärge.

“Polüamooria”, mida võiks kirjeldada kui mõningal määral korrastatud orgiat, on täielikult asendamas abielu. Neile, kes eelistaks ametlikumat korraldust, pakutakse ilmselt üsna pea polügaamia võimalust. Niikuinii on vabatahtlik lahutus, registreeritud vabaabielu eelistamine abielule ja abielu ümberdefineerimine viisil, mis kaasab samasoolised suhted, taandanud kunagi pühaks peetud institutsiooni argiseks majanduslike eesmärkidega lepinguks. Nüüd, kus valitsus hüvitab inimestele seksimist, selle asemel, et innustada paare lapsi saama ning järgmist põlvkonda maksumaksjaid üles kasvatama, võiks ju uksed kõigile valla lüüa! Nii ei jää keegi välja!

Ma võiksin jätkata. Ühiskond pole mitte lihtsalt aktsepteerinud asjaolu, et seks on monogaamse abielu turvalisest sadamast välja seilanud, vaid propageerib valjuhäälselt asjade seisu. Meie palved pole avalikus ruumis teretulnud, küll aga meie privaatsed kehaosad, kui otsustada arvukate ekshibitsionistlike paraadide järgi, mida meie linnadel on pakkuda.

Kristlased mõistavad, et on suuremaid hüvesid kui iha rahuldamine. Viivitatud rahuldus – seksiga abieluni ootamine – tugevdab abielusidet ning loob eksklusiivsuse, mis on väärt rohkem kui sada labast üheöösuhet. Arusaam, et See, kes seksuaalsuse on loonud, teadis küllap ka, kuidas seda kõige paremini korraldada, annab meile vabaduse, mis ületab tohutult selle, mida pakub anarhia ning tulutu naudingutest õnne otsimine. Kristlased mõistavad, et piirded pole mitte lihtsalt meie kinnihoidmiseks, vaid metsloomade eemalhoidmiseks.

Kui minult küsitakse, kas kristlus julgustab ihade allasurumist, vastan alati, et muidugi. Iga ühiskond nõuab teatud ihade allasurumist ning iga ühiskond, kes seda enam ei tee, on lagunenud. Meie oma on juba praegu segaduses ja õnnetu, otsides elu mõtet mõttetutest kehavedelike vahetamistest, mis hädavaevu meenutavad läheduse odavat imitatsiooni. Mina eelistan perekonna ilu, elukestvat pühendumist ühele inimesele, olgu elu kuitahes pikk, ning ühiskonda, mille peamiseks eesmärgiks on järeltuleva põlvkonna kaitsmine. Meie kultuur küsib sageli seksi ja õnnelikkuse kohta õigeid küsimusi. Ta on lihtsalt unustanud kõik õiged vastused.

Tõlkinud Maria Vooglaid

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!