Kas nõrk ei vääri kaitset?

Malle Pärn. Foto: SAPTK

“Kui teie perekond vajab kaitset, kas ta siis on nii nõrk?” küsivad mõned sallivuslased. Tahtes nagu öelda, et kui on nii nõrk, siis polegi teda vaja kaitsta, las hukkub. Mõni ütleb otse välja, et traditsiooniline perekond on oma aja ära elanud, nagu rahvusriigidki. Imelik halastamatu, parastav loogika. Kaugel sellest, et olla salliv.

Jah, nõrka on vaja kaitsta. See on tugeva inimese eetika. Kes ise nõrk, see ilmselt teise kaitseks ka välja ei astu. Praegu küsitakse, kas Eesti on nii nõrk, et ei suuda integreerida mõndsadat moslemist immigranti.

Esiteks: kedagi ei saa kuhugi integreerida, tulija peab ISE integreeruma, aga seda ju moslemid ei kavatsegi. Teiseks: kett on nii tugev nagu tema kõige nõrgem lüli. Perekonna ja ka ühiskonna nõrgim lüli on teatavasti laps.

Kas lapsed on tugevad, kas nad ei vaja kaitset? Ja kas, olles nõrgad, nad ei vääri kaitset? Kui me ütleme “perekond”, siis mõtleme ju eelkõige lapsi. Minu arvates vajavad ja väärivad kõik lapsed kaitset, ka sallivuslaste lapsed, ja ehk koguni nemad eriti. Kui isegi nende vanemad aru ei saa, et neid on vaja kaitsta, siis on nad eriti haavatavad. Siis tuleb neidki kaitsta teistel, nendel, kes mõistavad, et lapsed vajavad kaitset.

Traditsioonilise perekonna kaitsjate vastu võitlemiseks on loodud sotsiaalmeedias lehekülg “Aitäh, aga minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset”. Juba nimetus näitab, et tegemist ei ole mingi sisulise grupiga, vaid tõsiste murelike inimeste pahatahtliku kiusamisega. Mõistlikud inimesed ühinevad ikka millegi jaatamiseks, mitte eitamiseks.

Me oleme tohutult pisikesed selle universumi sees, tohutult abitud loodusjõudude ja agressiivsete sisemise moraalita kaasinimeste ees. Me kõik vajame kaitset. Peab olema kas väga rumal või väga ülbe (need omadused esinevadki enamasti üheskoos), et kuulutada: minu perekond, või minu rahvus ei vaja kaitset. Ja sõna “traditsiooniline” tuleks sealt küll välja jätta, sest traditsiooniline perekond vajab praegu väga kaitset. Väga mitmes mõttes, muide.

Mille eest tuleks teda kaitsta? Halastamatu kapitalismi eest. Ülbe ja ahne valitsuse eest. Valelike poliitikute eest. Pahatahtlike kaasinimeste eest. Labasuse, roppuste ja seksipropaganda eest. Vastutustundetute omakasupüüdlike “ärimeeste” ja kaupmeeste eest. Rumaluse ja agressiivsuse eest. Ja veel palju muud. Nagu lind kaitseb pesas oma poegi, nii peab inimene kaitsma oma kodu.

Arukas täiskasvanu oskab hädaohtusid ära tunda, ja lapsi nende eest hoiatada. Ainult rumal jätab oma lapsed omapead, hoiatamata neid ookeani tormide ja karide eest. Või koguni valetades neile, et ookeanil ei olegi torme ega karisid.

Perekond, kes ei soovi kaitset, on seega väga ebatraditsiooniline. Avatud kõigile tuultele, moodidele, perverssustele. Kurb, kui inimesed ise aru ei saa, kes nad on. Jah, nende omad lapsed ei vaja nende meelest kaitset, aga geiaktivistid ja islami immigrandid miskipärast vajavad. Nende kohta ei tohi koguni midagi kriitilist öelda. Kuidas siis nendega on? Kas võiks nende kohta ka öelda, et “kui nad nii nõrgad on, siis milleks neid kaitsta?”

Kes on üldse tugev? Hoopleja kuulutab: ma olen tugev, ma saan ise hakkama, mul pole vaja ei abi ega kaitset. Mõtelge natuke. Kui teil on praegu kõik hästi, siis olge tänulikud, ärge minge suureliseks, sest teil on lihtsalt vedanud. See ei tarvitse niiviisi jääda. Me keegi ei tea, mis meid ootab järgmise teekäänaku taga.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Malle Pärn
portaali Objektiiv kolumnist