Lauri Vahtre. Foto: Jüri J. Dubov, Vikipeedia

Meil pole võimalik ellu jääda, kui Euroopa hävib. Kui tahame ennast päästa – rahvana, kultuurina ja võib-olla ka indiviidina – siis peame üritama Euroopat päästa. Ülesanne on muidugi raskevõitu, aga valikut eriti ei ole, kirjutab Lauri Vahtre oma raamatu “Suur pettumus” täiendatud uustrükis.

Piiride teema tõi jõuliselt esile Lääne-Euroopa ja Ida-Euroopa erinevused. Läänes otsustati pikemalt mõtlemata, et idaeurooplased on lihtsalt mahajäänud, et mitte öelda metslased, ega mõista seetõttu Lääne kategoorilisi imperatiive (kõik pagulased tuleb vastu võtta; kõiki pagulasi tuleb toita ja katta; igasugune erinevus rikastab jne). Tegelikult polnud mõistmatu mitte Ida, vaid Lääs, kellel läks märksa kauem aega, et jõuda primitiivse tõeni: päästepaati saab võtta uppujaid vaid seni, kuni nende hulk paati põhja ei aja. Muidu upuvad kõik.

Selle lihtsa tõe oleks võinud suvaline Eesti õllesõber Lääne-Euroopa juhtidele ja Strasbourgi inimõiguste kuuriale teatavaks teha juba ammu. Siin pole mingit teooriat ega diskursuse dekonstruktsiooni, vaid kõneleb terve mõistus. Ent olukord, kus Eesti õllekioski tagant kostab arukamat juttu kui Saksamaa liidukantsleri või Euroopa komisjoni esimehe suust, ei ole tervemõistuslik. Selline olukord on hirmuäratav.

+++

Kõigepealt pole rahuldavat üksmeelt küsimuses, millest need euroopalikud väärtused üldse koosnevad. Väga laias laastus võib öelda, nende alusmüüriks on magus sõna VABADUS.

Kõigepealt pole rahuldavat üksmeelt küsimuses, millest need euroopalikud väärtused üldse koosnevad. Väga laias laastus võib öelda, nende alusmüüriks on magus sõna VABADUS. See sõna kõlab tänagi kaunilt, toob meelde Vabadussõja ja vabadusvõitlejad. Kuid paraku – vabadus, mis kunagi inimesi ja terveid rahvaid üllale eneseohverdusele innustas, mandus ilma religiooni kompassita kiirelt egoismi orjaks. See juhtus viimase poolsajandi jooksul, kuid nähtuse juured ulatuvad sajandite, kui mitte aastatuhandete taha. Tänapäeval takistab moonutatud vabadusmõiste näiteks äpardunud Schengeni eksperimendi lõpetamist, sest taskust ID-kaardi väljavõtmist ja ametnikule ettenäitamist peetakse alandavaks ning vaevarohkeks, euroopalike väärtuste hülgamiseks. Tegelikult pole siin väärtustega midagi tegemist, asi on kõigest mugavuses. Ka mugavust võib muidugi väärtuseks nimetada, kuid head see ei tõota.

Niisiis üritame me immigrantidele õpetada euroopalikku vabadust – ateismi, sugudevaheliste erinevuste ignoreerimist, peaaegu piiramatut õigust oma keha eksponeerida ja üldse väga mitmesuguseid õigusi, millega ei kaasne mingisuguseid kohustusi. Nn euroopalikud väärtused näevad ette, et inimene ei pea tegema tööd, austama vanemaid, kartma jumalat, hoiduma patust, looma perekonda ega kasvatama lapsi, kuid talle peab olema kindlustatud “inimväärne” elu ja terve hulk õigusi.

Tänaseks peaks olema ilmne, et sellist elufilosoofiat võib mingi tsivilisatsioon harrastada vaid võrdlemisi lühikest aega – põlvkonna või kahe vältel, mille jooksul saab liugu lasta esivanemate poolt akumuleeritud väärtustel.

Tänaseks peaks olema ilmne, et sellist elufilosoofiat võib mingi tsivilisatsioon harrastada vaid võrdlemisi lühikest aega – põlvkonna või kahe vältel, mille jooksul saab liugu lasta esivanemate poolt akumuleeritud väärtustel. Siis on esivanemate pärandus otsas ja ilmneb tõsiasi, et “inimväärne” vanaduspõli on võimalik vaid juhul, kui leidub küllalt tööjõulisi isikuid, kes inimväärselt vananevaid eurooplasi talitaks ja põetaks. Kuna lapsed jäeti sünnitamata – eurooplaste iive on juba pikemat aega negatiivne –, tuleb tööjõud väljast sisse vedada. Just see, nagu eespool märgitud, on üks peamisi põhjusi, miks Euroopa ei saa migratsioonikanaleid päriselt sulgeda – juhul, kui soovitakse säilitada illusioon õigustest, mis tulevad kätte ilma kohustusi kandmata. Ent pole raske näha, et tööjõu pidevale sissevoolule rajatud tsivilisatsioon ei ole kestlik ja langeb mõne põlvkonna järel kokku.

Täna võib juba üsna kindlalt öelda, et islamiusulised immigrandid ei kavatsegi paljukiidetud euroopalikke väärtusi üle võtta, vaid pigem pilkavad neid. Euroopalikule ülbusele, mis oma ideaale peab maailma parimaks, astub vastu islamistlik ülbus, mis ei kahtle, et Allah on ainus ja kõikvõimas ning temasse uskumine ainus mõistlik viis elada. Sellal, kui eurooplased ootavad, millal islamiusulised immigrandid õpivad religiooni pilkama ja miniseelikus ringi käima, küsivad needsamad immigrandid endalt, millal lõpetatakse see ateismiorgia ja üleüldine moraalilagedus.

Islam ja euroopalikud väärtused ei segune, nagu ei segune õli ja vesi, ning Euroopal tuleb oma hoiakutes midagi ümber hinnata.

Islam ja euroopalikud väärtused ei segune, nagu ei segune õli ja vesi, ning Euroopal tuleb oma hoiakutes midagi ümber hinnata. Kusjuures olukord on väljapääsmatu – euroopalikud väärtused satuvad igal juhul iseendaga vastuollu. (Mis on muidugi ootuspärane, sest nad ongi sisemiselt ebaloogilised.) Kui kohelda sisserännanuid euroopaliku “erinevus rikastab”-printsiibi alusel, siis tuleks nõustuda naiste peakottidega, alaealiste tüdrukute mehelepanekuga, mehe õigusega patustanud abikaasal pea maha lõigata ja palju muuga. Mis oleks euroopalike väärtuste vastane. Ent nimetatud kultuurinõudeid keelata oleks samuti euroopalike väärtuste vastane, sest “Euroopas pole kombeks keelata-käskida”. Selline reaktsioon tabas mäletatavasti ettepanekut keelata Eestis avalikes kohtades nägu varjav naiste peakott. Eriti imekspandav oli argument, et tegemist on kõigest riietusesemega. Isegi kõige pinnapealsemad teadmised inimkultuuri ajaloost peaksid osutama, et just riietusesemed on üks kõige jäigemalt reglementeeritud semiootilisi märke üldse, ja seda ka tänapäeval.

Tõsi, teoreetiliselt nõutakse täna Euroopa riikides immigrantidelt riigikeele valdamise kõrval ka seaduste järgimist. Kõrvalhüppe teinud naise pead seega lausa ametlikult maha võtta ei saa. Ent allumine euroopalikkuse nõuetele on vaid pindmine. Alles viimasel ajal on juletud avalikult kõnelema hakata sellest, kui tugevad on traditsioonilised keelud-käsud perekondade sees. Ja nende perekondade sees kasvavad – nagu jällegi eespool öeldud – lapsed, keda Ahto Lobjakas mahajäänud eestlastele eurooplaste pähe eeskujuks toob. Need lapsed õpivad eurooplaste kõrgeks hinnatud väärtusi paremal juhul ignoreerima, halvemal juhul põlastama. Ilmselt on kuskil siin ka põhjus, miks terroristide hulgas on palju just teise põlve immigrante.

Eelöeldut arvestades tuleks loobuda naiivsest lootusest, et Euroopasse asunud islamikogukonnad Lääne väärtusskaala omaks võtavad. Ideaalne oleks, kui õnnestuks panna eurooplased lapsi sünnitama ja muuta migratsiooni suund vastupidiseks. Mis on ilmselt sama lootusetu kui Kristjan Lible visioon suunda muutnud jõeveest. Kuid immigratsioon tuleks viia miinimumini ja hakata hilisimmigrantidele pidama loenguid mitte naiste ja meeste võrdõiguslikkusest, surmanuhtluse koledusest ega homoabieludest, vaid sellest, mis moodustab euroopalikkuse olmelise aluspõhja. Alustada tuleks nimelt kommetest. Sellest, kuidas istuda ja kuidas astuda, nagu lühidalt öeldakse. Muuhulgas ka sellest, et Euroopas ei ole kombeks iga miniseelikuga naisterahvast  lõbutüdrukuks pidada. Lootuses saada kaaskodanikud, kelle kõrval on võimalik igapäevast elu elada.

Rida arenguid, mis Euroopas migratsioonikriisi ja terrorirünnakute taustal ning mõjul liikvele pääsesid, osutavad üheselt, et Euroopa arusaamadega humanismist ja inimõigustest on midagi valesti. Need arusaamad on eluvõõrad ja kohati loomuvastased, nõudes inimestelt võimatut – inimloomuse mahasalgamist, intellektuaalset ja emotsionaalset masohhismi. Inimest, nagu korduvalt tõestatud, ei saa siiski põhjalikult ümber kujundada, vaid kõigest ohjeldada ja kultiveerida, arvestades sealjuures tema põhilisi psühholoogilisi mehhanisme. Just selle asjaolu ignoreerimise tõttu luhtus kommunistide katse luua “uus inimene”. Ehk nagu akadeemik Peeter Tulviste ütles: nende inimesepilt oli vale.

Neliteist aastat tagasi kirjutasin: “Tõetund saab olema kibe ja on päris kindel, et kui see saabub, siis suur osa eurooplastest-ameeriklastest ei suudagi seda ei endale ega teistele tunnistada.” Täna oskaksin seda oluliselt täpsustada. See suur osa on tõepoolest olemas ja kahjuks eriti jõuliselt esindatud kunsti- ja kultuuritegelaste, intellektuaalide, arvamusliidrite, sotsiaalteadlaste ja traditsiooniliste poliitiliste parteide juhtivtegelaste hulgas. Nad tõepoolest ei suuda ja otsivad – ning leiavad – süüdlasi kõikjalt mujalt, välja arvatud omaenda hoolega kultiveeritud ideoloogiast, mis on end katnud teaduselt varastatud sulgedega. Süüdi on ekstremistid, rassistid, natsid, mitmesugused -foobid, vihakõnelejad ja rahvusradikaalid, aga mitte mingil juhul need, kes oma eksliku ideoloogia vägivaldse pealesurumisega kõik need nähtused valla päästsid.

+++

Üks sõna ja mõiste, mille tähendus on teinud läbi kummalise arengu, on rassism. Veel mõnekümne aasta eest ei eitanud keegi bioloogiliste rasside olemasolu, taunitavaks peeti vaid rasside natslikku jaotamist väärtuslikumaks ja vähemväärtuslikuks. Keegi ei sundinud kaelkirjakut vaatavaid inimesi väitma, et nad näevad hästi pika kaelaga sebrat.

Üha sagedamini nimetatakse rassistiks inimest, keda mõnekümne aasta eest nimetati heatahtlikult rahvuslaseks, isamaalaseks või patrioodiks, pahatahtlikult aga natsionalistiks.

Tänapäeval see enam nii ei ole. Isegi Vikipeedia ingliskeelne artikkel algab väitega, et rassid on “sotsiaalselt konstrueeritud”, s.t nad ei eksisteeri mitte iseenesest, vaid niivõrd, kuivõrd neid kasutatakse inimeste liigitamiseks mingite väliste tunnuste alusel. Rassismiks nimetatakse nüüd juba rassierinevuste pelka konstateerimist. Lisaks definitsioonile on muutunud ka sõna “rassism” tavapärane kasutusvaldkond. Üha sagedamini nimetatakse rassistiks inimest, keda mõnekümne aasta eest nimetati heatahtlikult rahvuslaseks, isamaalaseks või patrioodiks, pahatahtlikult aga natsionalistiks.

Rassismi puhul on seda veidram, et isegi kui rassi pidada “sotsiaalseks konstruktiks”, põhineb see ikkagi inimeste liigitamisel mingite geneetiliselt päritud tunnuste abil, rahvas on aga hoopis kultuuripõhine mõiste. Paraku riputakse arusaama küljes, et kultuur, see on Tammsaare ja laulupeod. Ei osata näha, et Tammsaare ja laulupeod on vaid kultuuri veepealne tipp. Ülejäänu moodustavad kombed, maneerid, hoiakud ja mäluühikud, mis on nii naha alla kasvanud, et inimene neid ise ei märkagi. Kui ta satub võõrasse keskkonda või kui tema enda keskkonda satub palju võõraid, tuleb märkamine.

Sama visa on usk, et rahvused ja kultuurid segunevad. Siin aetakse segamini kaks mõistet – laenamine ja segunemine. Kultuurid laenavad üksteiselt, kuid ei segune nagu värvid potis või nagu näiteks rassid. Segades kokku neegri ja europiidi saame mulati, kuid segades kokku venelase ja poolaka me ukrainlast ei saa. Põhjus on lihtne: kultuur on süsteem ja süsteemid ei segune. On loomulik, et kultuuride segunematuse nentimine põhjustab euroopalikke väärtusi kaitsvates intellektuaalides ja arvamusliidrites frustratsiooni ning isegi raevu. See ohustab multikultuursuse kontseptsiooni üht alustala – laest võetud väidet, et “erinevus rikastab”. Sellisel kujul esitatuna on tegemist demagoogiaga, sest väites peitub väljaütlemata lisasõnum: iga erinevus rikastab. Nõnda see siiski ei ole. On triviaalne, et igasuguses süsteemis hakkab optimaalsuspiiri ületav mitmekesisus süsteemi tegevust takistama. Õpikunäide: Paabeli segadus.

Soo-uuringute näol võiks olla tegemist tõsiseltvõetava teadusharuga, kuid nii see pole. Põhjus on puhtalt ideoloogiline.

Rasside eitamisega käsikäes on kulgenud sugude eitamisele suunatud nähtus nimega gender-studies ehk soo-uuringud. Soo-uuringute näol võiks olla tegemist tõsiseltvõetava teadusharuga, kuid nii see pole. Põhjus on puhtalt ideoloogiline. Teadlase eesmärk saaks olla uurida sugude (statistiliselt avalduvaid) erinevusi, näiteks psühholoogilisi, kaasa arvatud probleemi, millisel määral need erinevused on geneetilised ja millisel määral keskkonna tekitatud. Selle asemel postuleeritakse, et mees- ja naissugu on samuti “sotsiaalne konstrukt” ning edasi tulevad juba pseudoteaduslikud ja tendentslikud tõestused. Sugude eitusest on saanud omamoodi usk, mille äärmusvormi viljelejad keelduvad lubamast end nimetada meheks või naiseks.

+++

Jõudsalt on edasi arenenud ka nurihumanism kui selline. Kui nimetatud tendentse mingil moel üldistada ja neile ühist nimetajat otsida, siis tuleb esimesena meelde paljukõneldud nähtus – mustvalge mõtlemine.

Peenekoelisemad vaimud on mustvalge mõtlemisega võidelnud juba ammustest aegadest peale. Jeesus polnud kindlasti esimene, kuid tema katset võib pidada ehk kõige suurejoonelisemaks. Jeesuse üks elegantsemaid vastuhakke piiratud mõistusele on kirjas Markuse evangeeliumis, ja see on seotud hingamispäeva pühitsemisega. Mustvalget maailmapilti esindav külavanem pahandas Jeesuse jüngritega, kes olid hingamispäeval julgenud nälja kustutuseks mõne viljapea noppida – järelikult tegid tööd, järelikult rikkusid kolmandat käsku. Jeesus lihtsalt vihastas selle peale ja teatas võrdlemisi ketserlikult, et inimene ei ole hingamispäeva jaoks, vaid hingamispäev inimese jaoks. Ehk, teiste sõnadega – inimene peab oma käsud ja reeglid läbi mõtlema, mitte täitma neid masinliku nüridusega. Ka Jeesuse lahendus patustanud naise probleemile (“visaku esimene kivi see, kes on patuta”) on tüüpiline mustvalge maailmapildi eitus.

Paraku annavad just päris viimased aastad valusalt märku, et inimene on üldiselt üsna mustvalge mõtteviisiga olend ning selles osas pole viimase paari tuhande aastaga midagi eriti muutunud. Jeesuse üleskutset mõelda ja käituda mittedogmaatiliselt viiakse vähemalt tänapäeva Euroopas ellu dogmaatilise piiratusega. Dogmaatilise dogmatisimi asemele on seatud antidogmaatiline dogmatism.

Näiteks pole võimalik rasside olemasolu neutraalselt nentida, sest mustvalged kommenteerijad näevad selles rassismi ehk ühe rassi paremaks pidamist teisest. Näib, nagu oleks vaid kaks võimalust: kas ollagi rassist või kuulutada rassid “konstrueerituks”. Sugude küsimuses ei piisa, kui ütled, et kõik naised ei armasta roosat ja kõik mehed ei armasta tanke – ei, selle asemel tuleb dogmaatiliselt raiuda, et absoluutselt kogu naiselikkus ja kogu mehelikkus koosneb keskkonna poolt peale surutud “soostereotüüpidest”. Kui nentida, et ühiskonna liigne mitmekesisus hakkab lõpuks ühiskonna efektiivsust vähendama, siis näeb mõni kommentaator selles igasuguse mitmekesisuse taunimist, sest ta ei suuda vahet teha kahel mõistel – “mitmekesisus” ja “liigne mitmekesisus”. Kehalist karistust tuleb kategooriliselt eitada, vastasel korral oled sadist ja maniakk. Keegi ei julge või ei taipa isegi püstitada küsimust, miks peaks kehaline karistus olema hinnatav mingi universaalse mõõdupuu abil; miks ei võiks vähemalt oletada, et mõnele lapsele on see tõesti täiesti vastunäidustatud, teisele võimalik ja kolmandale teatud olukorras lausa hädavajalik?

“Immigrandid korraldavad terrorirünnakuid” – nii öelda on rassistlik. “Eestlased on rassistid” – nii öelda on euroopalik.

Kõige puhtakujulisemateks mustvalgeteks dogmaatikuteks osutuvadki need, kes ise taolist mõtteviisi paljusõnaliselt ja ülevoolavalt pilkavad. Märkamata, et nad ise esindavadki seda. Nii näiteks ironiseeritakse inimeste üle, kes kõiki pagulasi terroristideks üldistavad, üldistades sealsamas kõik eestlased rassistideks. “Immigrandid korraldavad terrorirünnakuid” – nii öelda on rassistlik. “Eestlased on rassistid” – nii öelda on euroopalik. Kuidas saavad euroopalikkust õpetada inimesed, kes ise jäävad kimpu elementaarse loogikaga, jääb saladuseks.

Pole üllatav, et sellised äraspidised dogmaatikud on võimetud oma peaga otsustama, millal peab hingamispäevanõue inimesest üle käima ja millal on õige sellesse väike erand teha; millal või kuidas võib last karistada, millal ja kuidas mitte; mil määral on immigratsioon vajalik, millise piirini talutav ja kust alates muutub kahjulikuks; kus on vabaduse piirid ja kust alates muutub vabadus iseenda vastandiks; millistel asjaoludel peaks surmanuhtlus keelatud olema ja millistel mitte. Ei, milleks selline sumbuursus. Andke meile konkreetne nimekiri, kus on kirjas, mis on euroopalik ja progressiivne, mis aga taunitav ja tagurlik.

Lühidalt kokkuvõetuna – Jeesus andis inimestele nõu hakata oma peaga mõtlema, inimkond aga küsis vastu: just nii, aga milliseid mõtteid, palun?

Kõik see ei tähenda, et paljunäinud eesti rahvas peaks Euroopa ukse pauguga  kinni lööma või uskuma valelikke väiteid, et Euroopa meid rõhub ja nöörib. Peame endale aru andma, et Euroopa saatus on meie saatus ja Euroopa õnnetus ka meie õnnetus. Meil pole võimalik ellu jääda, kui Euroopa hävib. Kui tahame ennast päästa – rahvana, kultuurina ja võib-olla ka indiviidina – siis peame üritama Euroopat päästa. Ülesanne on muidugi raskevõitu, aga valikut eriti ei ole.

Autori valitud katkendid raamatust “Suur pettumus ehk humanismi kriis”. Tallinn, SE&SJ, 2016