Täna on justkui kohustuslik omada seisukohta peaaegu kõiges. Facebook on täis radikaalseid sõnavõtte. Inimesed, ammused sõbrad-tuttavad ütlevad teineteisest lahti, loobuvad isegi tere ütlemast. Võimuesindajate suust kuuleb ainult Junckeri, Macroni ja Merkeli seisukohti. Kuidas jääb aga tavakodanike hääle ja arvamusega? Kõige selle üle arutleb Aldo Maksimov.
"On tuntud asjad ja siis on tundmatud asjad, ja nende vahel on uksed"
(Jim Morrison).
Käesolevas kirjatükis mõtiskleb Objektiivi kaasautor Aldo Maksimov selle üle, milline arvamuste müriaad valitseb Eesti avalikus ruumis ning milliste vaadete ja seisukohtadega inimesed erinevatel aegadel üles astuvad, neid arvamusi kohendavad ning uusi omaks võtavad. Kuidas me peaksime sellesse suhtuma?
Seega – arvamused ja põhimõtted ning nende puudumine või muutumine
Millised on sinu suhted oma arvamuse ja selle väljaütlemisega? Keda üldse huvitab, mida teie arvate…?
Sattusin augustis suvepäevadele, kus ammune tuttav meenutas ütelust: "Küsida võib kõike, aga meie vastused on küsitavad."
Meil Eestis juhtub viimasel ajal sageli, et jultunud näoga esitatakse mingit teesi kui "lõplikku tõde" ning enamus meist ei tea, on see jutt adekvaatne või mitte. Teiseks on nähtav tugev polariseerumine: pool ühiskonnast püsib lambukestena vait nagu tiit sukk, teine pool karjub oma seisukohti üksteise võidu välja.
Kas asi on ainult selles, et pool ühiskonnast teenib avalikku sektorit ja pool erasektorit (huvitav mõttekäik, mida seedida) või on see teine pool niisama oma arvamustes vabad? Ehk on see natuke meelevaldne järeldus. Aga mõtiskleda huvitav.
* * *
Tahaks rääkida arvamustest, mis on "ülevaltpoolt" tulnud, mis pidevalt muutuvad, võistlevad. Rääkida rahvaesindajate ja meedia seisukohtadest, millel samuti on kalduvus muuta oma tooni ja sisu.
Tahaks rääkida ka sellest, et kas meil peab igas asja olema oma arvamus, kindel seisukoht?
Alustagem sellest, kas meie riik peab igas asjas – mis maailmas aset leiab, omama seisukohta ning andma omapoolse poliitilise noodi, mõistma hukka või kiitma heaks näiteks Ungari-vastased sanktsioonid? Välispoliitiliselt võite öelda justkui, et peab. Kuid kas tark vaikimine poleks sageli arukam? Eriti kui sellel seisukohal ei ole rahva mandaati.
Aga meie ise? Mulle tundub, et 15 aastat tagasi lasid inimesed pigem minna ja omasid arvamust palju vähemates asjades; pigem asjades, mis neid eluliselt ja igapäevaselt rohkem puudutasid. Täna aga on justkui kohustuslik omada seisukohta peaaegu kõiges. Mõelgem, tegelikult ei ole …
Võtame olukorra, kus telestuudios küsitakse poliitikult seisukohta Rail Balticu või samasooliste abielu asjus. Kui ta konkreetset vastust ei anna, siis kas ta on end diskrediteerinud, reitingus alla lasknud? Võibolla, aga võibolla mitte. Kui ei ole kindlat seisukohta, siis tuleks seda selgelt, aga asjaolusid välja tuues ka nii väljendada.
Seda enam tavainimeste puhul. Mul näiteks ei ole Rail Balticu osas mustvalget seisukohta. Ma toetan rongiühendust Euroopaga, aga ma ei toeta Rail Balticut sellisel kujul nagu seda praegu teostatakse. Teosammul, meeletu bürokraatia ja absurdse ELi survega. Eestil puuduvad ses osas absoluutselt vabad käed, see mäng käib üle meie peade.
Või homoabielude küsimus. Paljudes riikides on see tehtud, meil jahutakse rakendusaktide üle aastaid. Riik ei ole suutnud ära otsustada, kas homoabielud on kohased meie riigis või mitte. Referendumiks seda aga rahvale ei anta. Ise ei tee ja teistel ka ei lase teha.
Selle asemel luuakse ministeeriumite, EASide jm juurde inimõiguste ja -vähemuste organisatsioone, mis võrgustikuna riiklikult levitavad seksuaalvähemuste, võrdõiguslikkuse ja LGBT sõnumit üle maa. On peresid (sealhulgas mu enda pere mõlemad lapsed), kes on võtnud LGBT ja sooneutraalse ajupesu tõttu lapsed tavakoolist ära. Täpselt nii!
On tuhandeid, kel on vastupidine seisukoht. Väga tore. Sageli aga tulenevad meie (nii riigi, meedia kui haridussüsteemi) levitatavad seisukohad sellest, milline on praktika edumeelsetes, progressiivsetes Euroopa riikides – Rootsis, Taanis, Soomes, Hollandis, Saksamaal jne.
Meie aga võiks endalt küsida, kas nende riikide haridus-, sotsiaal- ning demograafiapoliitika on õnnestunud. Kas nende riikide ühiskond on hea tervise juures? Kas meie, eestlased, peaksime käima ühte jalga nendega või siis valima oma tee? Selleks, nagu elu on näidanud, pole meil uhkust ega otsusekindlust.
* * *
Facebook on täis radikaalseid sõnavõtte eri teemadel. Kõige enam sütitavad teemad on ilmselt feminism, võrdõiguslikkus, sooneutraalsus, pagulaste probleemid, poliitiline spekter, libauudised, peavoolumeedia korporatiivsus, homotemaatika, esoteerika-ekstrasensid jne – kui rääkida üldistavalt.
Tendents on õõvastav. Peavoolumeedias ei saa enam ammu sõna võimuvastased ja EL-i kriitilised seisukohad, artiklid. Facebookis samas kustutatakse sõnavõtte ja inimesi. Mis tekitabki jõuetu karje.
Üks asi aga on küll hingel. Inimese arvamus elulistest ja ühiskondlikest asjadest ajas muutub. Maailm muutub, julmalt muutub. Seega ma leian, et kõigil on õigus aeg-ajalt muuta teatud asjade suhtes oma arvamust. Kindlasti mitte maailmavaatelistes põhiasjades, vaid mingite nähtuste, tendentside jms osas.
Poleks mõtet muretseda sellepärast, et Postimees kaevab välja su 2003. aasta lause, mis on risti vastupidine tänasele. See oli 15 aastat tagasi! Maailm on pöördumatult muutunud vahepeal. Mul on täna hoopis teistsugune arvamus ja ma kaitsen seda kiivalt! Täna.
Ka mina valisin 16–17 aastat tagasi sotse, uskudes, et Eesti elule võiks see kasuks tulla. Kahjuks on praktika olnud piisavaks tõe kriteeriumiks nii Eestis, Rootsis kui mitmetes teistes "kõrgelt arenenud riikides".
Elumuutvaid otsuseid teevad mingid nolgid, kel puudub elukogemus ja ühiskondlik tunnetus. Ning kui seda ei ole, ei vaevuta ka nõu küsima kogenenumatelt. Kas Ossinovski oma isa käest ei võinuks küsida, kuidas mõjus Gorbatšovi alkoholipoliitika? Kurat, see on ju nii ilmselge.
Tagajärjeks on see, et Eesti valija võib valida võimu, aga Eesti rahvas ei vali seda poliitikat, mida meie peal katsetatakse ja rakendatakse. Järelikult – ka mina olen muutnud on poliitilisi veendumusi sisuliselt 99%.
* * *
On kätte jõudnud aeg, millele viitas ka üks tuntud korvpallikommentaator juba kaks aastat tagasi, kus ühiskond kistakse ribadeks just erinevate vaadete tõttu. Vaadete tõttu, mida omatakse või esindatakse tihti mitte enda veendumustest lähtuvalt, vaid seepärast, et nii on kombeks ses sfääris, kus inimene liigub, nii on kombeks ses erakonnas, kuhu ta kuulub, või nii on arukas töö tõttu konkreetses riigiametis, kultuurikogukonnas.
Esineb palju juhtumeid, kus inimesed, ammused sõbrad-tuttavad ütlevad teineteisest lahti, loobuvad isegi tere ütlemast. Sest meil kõigil on oma põhimõtted…! Nii kindlad. Tõsi, mõnikord on see osalt õigustatud, mõnikord jällegi ülepaisutatud.
Siin oleks poliitikutel, ühiskonnategelastel, ajakirjanikel ja kodanikel ühtteist õppida konkurentidelt tippspordis. Roman Šebrle ja Erki Nool, Gert Kanter ja Robert Harting, Mike Tyson ja Evander Holyfield, Ott Tänak ja Thierry Neuville, LeBron James ja Kevin Durant. Need vastasseisud enamasti jäävad areenile, nädal hiljem võivad nad pubis koos teha kannukese.
Kuid kas võrdlus on kohane? Natuke on, natuke mitte. Sport on mäng, samas äri, kindlasti meelelahutus. Poliitika on mäng, samuti äri, kindlasti ka meelalahutus. Kuid sporditulemusest maailma väga palju ei muutu, poliitilisest otsusest võib aga juhtuda paljutki.
Vaadelgem kasvõi seda, mis on juhtunud Euroopas, mis on juhtunud Ameerikas ja mis on juhtunud Lähis-Idas kasvõi pelgalt selle sajandi jooksul. Seega, võrdlus ei ole väga kohane, kuigi mitmed parameetrid on samad.
Ilmselt peame me õppima lihtsalt olema arukamad, rahulikumad ja mitte kõike isiklikult võtma – kasvõi iseenda ja kogu rahva tervise huvides.
Eestlaste lollus kogu oma värvikülluses on viimasel kümnendil täiesti ilmsiks saanud. Nii pea-, äravoolumeedia kui telesaadete eelistusi vaadates. Mitte et olukord Moldaavias, Venezuelas või Rootsis parem oleks, aga ikkagi on jube.
* * *
Aga me ei suuda. Sest me tajume niipalju ebaõiglust ja ülekohut. Suud kinni hoida on ahistav ja sageli vale. Kuidas me sellisesse ajahetke maailmaruumis sattusime? "Globaalpohmelus", pealkirjastas selle mõtleja Kaupo Vipp samanimelises raamatus ja kirjutas teise osa pealkirjaks "Lokaalravitsus". Soovitan lugeda.
Eks vastuolu ole ka suuresti selles, et kui ühiskond on tõstnud pead ja omad vaat et igas küsimuses arvamust ja võibolla isegi lahendusi, siis võim ja riigiesindajad ei paku eriti arukaid lahendusi ning ei esita isegi kuigivõrd oma arvamusi.
Kui meie võimuesindajad avavad suu, siis me ei kuule nende ega rahva (neil on ju mandaat?!) mõtteid, vaid me kuuleme sisuliselt ainult Junckeri, Macroni ja Merkeli seisukohti, mida normaalne eestlane ei taha ilmtingimata kuulda. Küllap oleme oma juhte väärt.
See ongi ebaõiglane. Ning kui võim sooviks rahvast kõnetada ja kuulata, peaks ta ülevalt natuke allapoole tulema ning näoga rahva poole astuma. Ning mitte plaati keerutama, vaid ise pilli häälestama ja mängima. Ning ise sõnu kirjutama.
Kuid ikkagi meie, tavakodanike hääl ja arvamused… Kuidas nendega jääb? On's mõtet omada niipalju seisukohti? Ilmselt mitte.
Samas, võibolla on see mure ülearune, sest teadaolevalt on eestlaste väljaränne viimasel aastal jälle uue hooga kasvanud ning välismaalaste sisseränne vastavalt samuti kasvanud. Rahvastiku koostis muutub, eestlasi jääb märksa vähemaks ning kui pole inimesi – teadupärast, pole ka probleemi.
Niikaua aga jätkame vaidlusi, mille peamiseks mõtteks on see, kellele jääb viimane sõna. Jõudu meile!