Riigikogu ööistung 14. detsembril 2016. Foto: Scanpix

Mis on ühiskonnale parem: kas parteide “orjastatud” ja üksnes näiliselt oma tegudes sõltumatud saadikud, või tuleks põhiseadust muuta nii, et valijail oleks võimalik saadikuid ohjata, küsib Robert Vill ja väljendab arvamust, et üks võimalik areng on praeguse, parteidele delegeeritud esindusdemokraatia asemel liikuda valijakeskse demokraatia suunas.

Eesti parteides kipub olema nii, et erakonna esimees on A ja O ning ilma tema või heal juhul tagatoa heakskiiduta ei sünni midagi. Isegi Riigikogu liikmed on vaid fraktsiooni orjad, nagu kirjutab Jüri Adams 12. mai 2017 Õhtulehes. Arvata võib, et veteranpoliitik teab, mida kirjutab. Miks see nii on? Miks on seadusi andev Riigikogu muutunud kummitempliks? See peaks olema demokraatliku riigikorralduse olulisem teema.

Keskerakonna Riigikogu liige Olga Ivanova julges siiski “orja” staatusest üle olla ja andis Sputnikule intervjuu, mis on meie poliitilisele ja propagandaeliidile tabu. Arvan, et Ivanova lähtus elementaarsest soovist olla sõltumatu ja vaba, nagu põhiseadus seda ette näeb. Sümpaatne on ka kolme Keskerakonna naise meeldetuletus peaministrile: “Ära unusta, hr Ratas, Keskerakond ei kuulu Sulle, vaid Sina kuulud parteile.” Kas see julgus on saadikutele igapäevane nähtus või on tingitud lähenevatest valimistest ja soovist valijatele meeldida, ei ole minu hinnata.

Kuid iga mõtleva Eesti kodaniku kohus on mõelda, kuidas teha nii, et temalt neljaks aastaks volituse saanud esindaja (saadik) oleks ustav eelkõige oma valijatele. Kuidas teha nii, et saadikuna ta ei saaks reeta oma valijat, reeta teda poliitilisele parteile, fraktsioonile või kellele iganes?

Eesti põhiseaduse (lühend PS) §62 kohaselt ei ole Riigikogu saadik seotud oma mandaadiga, mis tähendab, et parlamendi liikmed on oma tegudes ja hääletamistes vabad (sõltumatud). Esmapilgul on sellega vastuolus PS §1, mis sätestab, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas (valimistest juttu ei ole); kuid vastuolu on näiline. PS §56 selgitab, et rahvale on siiski tagatud võimalus olla kõrgeim võim valimistel. Eesti oludes on harv juhus rahvahääletused. Kas seda on vähe, tuleks küsida rahvalt.

Demokraatia on sedavõrd amorfne ja mitmeti tõlgendatav mõiste, et võin eksida. Kuid arvan, et kõik, kes mõistsid hukka Keskerakonna Riigikogu liikme Olga Ivanova antud usutluse Sputnikule, eksisid Eestis kehtivate ja eelkõige põhiseaduses sätestatud reeglite vastu. Antud juhul väljus “ori” fraktsiooni kontrolli alt ja toimetas nii, nagu seda ootasid tema valijad. See, et ta seda tegi, ja mitte nii, nagu seda tahaksid erakonna juhtpoliitikud, tähendab, et pole halba ilma heata. Keskerakond koosneb tegelikult kahest või isegi kolmest huvirühmast ja mõistagi on keeruline säärast kooslust koos hoida. Arvan, et need, kes saadiku käitumist hukka mõistavad, ei ole Eesti põhiseadust hoolega lugenud.

Kuidas edasi? Mis on ühiskonnale parem: kas parteide “orjastatud”, näiliselt oma tegudes sõltumatud saadikud, või muudame põhiseadust nii, et valijail oleks võimalik saadikuid ohjata? Kuningas on alasti – peaksime seda kõik mõistma. Üks võimalik areng on praeguse, parteidele delegeeritud esindusdemokraatia asemel liikuda valijakeskse demokraatia suunas ja jätta ära saadikupuutumatus, mis moonutab demokraatiat. Tuleb mõista, et ei saa olla valimiste eel rahvamees ja pärast valimisi rahvale (oma valijatele) selja keerata.

Kas jätkame demokraatia mängimist ja sulgeme silmad ja kõrvad reaalsuse ees või võtame julguse kokku, muudame kehtivat poliitilist süsteemi, usaldades oma rahvast?

Sellest tulenevalt suur idee poliitikutele – vabastame saadiku tema partei “orjusest”, Riigikogu aga kummitempli-tööst!