( : ) kivisildnik Pythagorase kodusaarel Samosel. Foto: ( : ) kivisildnik

Institutsioonid korrumpeeruvad ja korrumpeerivad ka kunstnikke. Ja kes ei korrumpeeru, see ei tee ka kunsti – see lakub kindlas tahtes ja vankumatus usus panni. Ja kui ka teeb kunsti, siis omade vahendite ja tervise arvelt. Tõesti, vaatan kirjanike ja kunstnike mõttelagedaid molusid ja kiidan kultuuriraha jõkke uputamise heaks – parem jõkke kui mandunud kunstnikele, kirjutab ( : ) kivisildnik Objektiivile.

Võitlus värdjaliku kunsti vastu on sama vana kui kunsti mandumine. Augusti alguses ilmus meie raamatupoodidesse artiklikogumik “Kunsti vandenõu”parteist väljavisatud kommunisti Jean Baudrillard’i sulest. Raamatu ilmumist ei märganud keegi peale ERRi kultuuriportaali, kus ilmus informatiivne uudisnupp, raamat selline selline.

Parteitu kommunist pani oma sõjakad artiklid paberile aastatel 1987 kuni 2007. Nimilugu nägi ilmavalgust 1996. aastal ja siin paljastab ta kaasaegse kunsti alatuid mehhanisme. Baudillard kinnitab, et kaasaegse kunst on pelk vandenõu, mille kaasosalised on nii tühiseid teoseid loovad kunstnikud, teoseid promovad institutsioonid kui ka neid taipamatult, ent seda taipamatust kiivalt varjata püüdvad vaatajad. 

Mõistagi ei saa taolisel vandenõulaste sepitsetud kunstil olla vähimatki ühiskondlikku mõju, mis ei takista aga korruptantide siseringil edukalt kunstirahasid tuuri panemast. Tõsiasi, et tegu on sageli amoraalsete rikkurite varade kõrvaldamisega, ei ole kohtus kergendav asjaolu. 

Meie kunstimaailm ei suutnud Baudrillard’i valusale tõele mingil kombel vastata ja ennast õigustada, mis ainult kinnitab Baudrillard’i analüüsi paikapidavust. Küll aga sai verise vastulöögi Pärnu linna volikogus moodsat kunsti naeruvääristanud hr Paulson, küll ta oli ikka rumal ja paha ja harimatu – lausa loom.

Pärnu ekreiit ei avaldanud mingeid uusi ideid, probleemile on tähelepanu juhitud isegi eesti kultuurikauges meedias, meenuvad kunstnik Taaniel Raudseppi artikkel “Lõpetage see kaasaegne kunst!” ja Mikk SaluPurkisittujate tulevik” Postimehes 2012. aasta sügisel. Mõistagi said Salu ja Raudsepp progressi raskekahurväelt Andres Härmilt ja Marek Tammelt üleolevas toonis antud patroneeriva õppetunni. Arutelu sumbus, kuid kunst mandus edasi.

Salu kirjutist soovitan ma kindlasti lugeda, see oli veel äsja tasuta ning sealt leiab igati mõistlikke argumente, mis hr Paulsoni vaateid kinnitavad, väärikate allikatega toetavad ja millele tema oponendid loogilisi vastuväiteid ei osanud tuua. 

Muidugi võib kurta ühiskonna lõhestumine ja kroonukunstnike kaksikmoraali üle, kes Baudillardi paljastused vaikselt alla neelavad, ent hr Paulsoni sooneutraalse voorimehe kombel sõimavad. Aga siiski on tore, et kunsti üle üldse räägitakse, et keegi Pärnus laseb tervel talupojamõistusel kõlada. 

Kunst on mandunud, korrumpeerunud ja värdkalik, isegi siis kui seda paljastavad kommunistid, fakt jääb faktiks. Muide hr Härmi kiituseks tuleb öelda seda, et vähemalt oma tudengitele on ta Sorose realismi kriitikat tutvustanud, ning kirjeldanud seda, kuidas must raha Ida-Euroopa kunsti üheksakümnendatel teisejärguliseks naljanumbriks muutis. 

Kui ärgem kiskugem hr Paulsoni omapärasest huumorimeelest kantud sõnavõttu välja Pärnu kultuuri rahastamise kontekstist, küsimuse all oli Mark Soosaare ujuva kunstipalee rahastamine. Kolmkümmend tuhat eurot aastas on üliränk koorem Pärnu maksumaksjale, keda niigi rõhuvad raamatukogu, linnaorkester ja sport.

Mina näen selles järjekordses raha betooni valamises alatut kuritööd Pärnu kunstnike ja muude reaalsete kunstiväärtuste loojate vastu. Selle raha eest võiksid mitu Pärnu kunstnikku ilusasti ära elada ja oma kunsti teha – näiteks geniaalne Andrus Joonas. Aga mida annab mingi ujuv sara? No tehakse näitusi, aga mis on nende rändnäituste väärtus, kui oma kunstnikud virelevad?

Meenub üks tore Pärnu näitus, kus Mare Tralla ennast laste ees paljaks kiskus ja mille üle kogu maailmas ilgututi ja manati. Alex Jonesi kanal tulistas üheks minutit ja kinnitas, et kui tema midagi sellist Ameerikas oleks teinud, oleks ta juba läbi pekstud, laste pilastamise eest kohtu alla antud ja ta maja ette oleks pandud pedofiili eest hoiatav silt.

Ei mäleta, et enne või pärast Tralla nudistlikku ja vaimult vandalistlikku akti oleks Pärnu kunstielu laias maailmas sellise mürinaga vastu kajanud. Aga see ajalooline pekipaljastus ei toimunud mitte hr Soosaare valdustes vaid Linnagaleriis. Nii et kui rahvusvaheline menu on eesmärk, siis papp linnagaleriile.

Muidugi oleks hr Paulson võinud peatuda sellel, kuidas hr Soosaar on oma lepingutest kinni pidanud ja kui briljantsed on need ja teised rahaasjad, aga siis poleks ju keegi tema jutu vastu huvi tundnud, see oleks olnud vaata et ilma mõtteta jutt. Siin on taustad ja siin on ajalugu ja seda meie kuraatorkommunistid ei tea ja ei tahagi teada.

Arengud on Pärnu Moodsa Kunsti Muuseumiga sellised, et vana parteimaja on väevõimuga tühjaks kolitud, uks on sinise ribaga kinni kleebitud ja kultuuriministeerium on uut suurt betooniujutamise üritust poole miljoniga toetanud. Miks ei võiks mõni ministeerium Pärnu kunstnikke kasvõi veerand miljoniga toetada?

Kunstnkud teevad kunsti, saate aru, kunstnikud. Ujuv betoon ei tee mitte midagi, kõiki neid ujuvaid ja maa alla kaevatud muuseume kureerivad sooroslased ja feministid, kõikvõimalikud poliit- ja seksuaalaktivistid ja tulemuseks on trallade paraad ja Baudrillard’i vandenõu. Andke raha kunstnikele ja mingit vandenõud ei teki. 

Otse vastupidi – tekib kunst. Institutsioonid korrumpeeruvad ja korrumpeerivad ka kunstnikke. Ja kes ei korrumpeeru, see ei tee ka kunsti, see lakub kindlas tahtes ja vankumatus usus panni. Ja kui ka teeb kunsti, siis omade vahendite ja tervise arvelt, nii nagu Artur Alliksaar ja Uku Masing viiekümnendatel.

Miks keegi ei küsi Pärnu kunstnikelt, mida neil vaja on ja mida nad tahavad ja kui palju see maksab? Teine küsimus on see, miks kunstnikud neid muuseume põlema ei pista ja kuraatoreid jõkke ei viska. Kunst ei ole ametnike ja ideoloogide asi, ideoloogide ja indoktrineeritud ametnike pärast see kunst nii mandunud ongi.

Ma olen igal juhul kunsti poolt ja mandunud kunsti vastu, hr Paulsoni poolt, Mare Tralla vastu, ma olen kunstnike poolt ja betooni vastu. Kultuurkapital on paljaks varastatud, kunstnike ja kirjanike rahaga on ehitatud ERM, kunstiakadeemia ja kavatsetakse ka see jõle linnahall üle kullata.

Kõik need ERMid ja kunstiakadeemiad on rajatud minusuguste luudele nagu raudtee BAM päikeselise Siberis. Ja kõik need betoonifanaatikud on vampiirid, minusugused vereimejad. Ja kui kunstnikud ja kirjanikud ja nende organisatsioonid on süsteemse nülgimise, röövimise ja alandamisega nõus, siis nad on väärt virelemist, unustust ja hävingut. 

Tõesti, vaatan kirjanike ja kunstnike mõttelagedaid molusid ja kiidan kultuuriraha jõkke uputamise heaks – miks mitte, parem jõkke kui mandunud kunstnikele.

Pärnus, Moodsa Kunsti Muuseumi varemetel