Kui me ei saa kiiret ja selget vastust küsimustele, milline karistus järgneb massimõrva rahastamisele, ei saa rääkida mingist vaimset tervist säilitada võimaldavast olukorrast Eesti Vabariigis. Raha on rahval aina vähem ja paljud ei saa endale antidepressante ja psühhofarmakone lubada.
Luulukontroll on eriti tagurlik meediakriitika žanr, mille viljeleja ei suuda enam vaikides välja kannatada peavoolumeedia kinnisideid, sundmõtteid ja haiglaseid luuluprojekte. Meediaeetika kohustab ajakirjanikke ja muid avalikus ruumis sõna võtvaid isikuid püüdlema tõe poole. Luulud ei ole tõde.
Luul on Wikipeedia definitsiooni järgi „haiguslik (väär), veendumuslik ja kriitikale allumatu mõtlemishäire." Meditsiinilise luulu omadused on järgmised:
- Haiguslik (väär) – ilmselgelt tõele mittevastav. Näiteks haige räägib, et tema eksistentsi ohustab verejanuline kliimasoojendajate jõuk.
- Veendumuslik – haige mitte ei avalda arvamust, vaid esitab oma mõtteid kui tõeseid fakte. Haige on veendunud, et kurjategijad kliimat soojendavad.
- Kriitikale allumatu – ratsionaalsed seletused ei kummuta haige veendumust.
Luulukriitika ei ole meditsiiniline instants, siin ei ravita kedagi, tasuta diagnoosi ei anta, kuid vajadusel antakse soovitus pöörduda perearsti või apteekri poole.
A. Räägime massimõrvast: vasakäärmuslane Vilja Kiisler küsib, staarinvestor Kaja Kallas vastab
Mõistagi jälgisin ma Delfi võrgutelevisiooni pingsalt, ilma segavate eelarvamusteta ja lootes kuulda tõtt, tõtt ja veel kord tõtt, mis ongi ajakirjanduse eesmärk. Mis mulle selle kauaoodatud intervjuu juures esimesena silma torkas? Suurtäheline lühend RUS Delfi logo kõrval üleval vasakus ekraaninurgas – RUSile järgnevad Ärileht, Sport, Kroonika ja Naistekas. Tundub olevat igati kompetentne kanal tegelema puutinlaste massimõrva rahastamise küsimuste analüüsimiseks.
Ootan huviga, aga midagi ei juhtu, kaks naist, keda olen harjunud nägema emotsionaalse ülekütte laineharjal, panevad tuima, nii et tekib tahtmine pead vastu lauda peksta ja kisendada: mis teiega on juhtunud, miks te ei ole teie ise, kas see massimõrva rahastamise teema on teid täielikult lömastanud, nii et pole jälgegi sellest küsitavast inimlikkusest, mis tegi teid vähem või rohkem huvitavaks.
Selliseid intervjuusid ei tohiks üldse teha, aga kui neid ikkagi tehakse, siis olgu juures hoiatus, et te pettute, see lihtsalt tuli ära teha, keegi ei tahtnudki tulemust, see on lihtsalt intervjuu võltsing. Simulaakrum, millel tõesti on mitmeid ja ka kõrgelt hinnatavaid ajakirjanduslikke kvaliteete, aga siin ei ole massimõrva, mis on probleemi kese, asja uba ja nii moraalne kui juriidiline raskuspunkt.
Asi ei ole ainult mõnes eelnevas või järgnevas solvavalt nõmedas intervjuus, ilmselges silmakirjalikkuses ja rutiiniks kujunenud sarivaletamise lõputus jadas. See kõik mõjub suures koguses vaataja vaimsele tervisele halvasti, oleks seal mõni räppar, gängstamees, täispsühhopaadist kelner, kes on tõusnud pankuriks või Romeo Kalda, minu presidendikandidaat läbi aegade, siis ehk oleks toimuv kuidagi mõistetav – ent pildil ilutseb naispeaminister, jumaldatud ja globaalne olend – see lihtsalt ei ole võimalik.
Kognitiivne dissonants hävitab ajurakke ja üldse. Hakkab paha, meeleolu kõigub, tekib ärevus, depressioon, mina isiklikult ei ole hüsteeriast enam kaugel, tunnistan ausalt, ei kannata välja, see on minu jaoks liiga kange kraam, ma olin enne ebasoosingusse sattumist ikkagi luuletaja, mul oli hing, lõetasin algkooli, oli ka teatav aju. Ikkagi inimene.
Vilja Kiislerit tuleb ühelt poolt kiita, esitas valusaid küsimusi, ei käinud küll neliteist korda järjest peale nagu Mihkel Raud, ent ajakirjanduslikud pretensioonid olid ilmsed ja tänuväärsed, isegi üllatavad. Keegi ei läinud endast päris välja, mõlemad pooled kasutasid argumente – muuhulgas KAPO jne.
Jõustruktuuri argument kaotas minu jaoks tugevuse pärast seda kui Dressen kinni pandi ja kommunistlikud kirjanikud lajatasid KAPO eksperthinnangu lauale, no et Smuul pole küüditanud, dokumendid tõestavad muidugi vastupidist, aga need dokumendid olid kättesaadavad ainult Pekka Ereltile Eesti Ekspressist, struktuure dokumendid alati ei huvita. Keda huvitab eesti kirjandus ja sellesse puutuv bürokraatia?
Seega ühelt poolt tuleb intervjuud tunnustada ja väärtustada, teiselt poolt ma kuulasin üle poole ära, aga ei märganud kordagi sõnu küüniline massimõrv, vägistatud laste laibad, aegumatu inimsusevastane kuritegu, veriste kätega peaminister, mõrtsukas, roimar, ilge värdjas etc. Võibolla on viga minus, olen ikkagi psühholoogilise relvaga korralikult pihta saanud ohver, nagu me kõik. Meid rünnatakse pidevalt stratkomi raskerelvastusega, see jätab jälje, peaks pöörduma Memento poole abi saamiseks.
Aga massimõrv on ju see, millest sanktsioonid, millest kahurite äraandmine, millest lõputu sõjahüsteeria, totaalne slava ukrainitamine ja tennisistide halastamatu tagakiusamine – põhjus on mõrv, mõrv on paha. Kiisler ja Kallas mõrvast ei rääkinud, vähemalt nii kaua kui ma suutsin kuulata ja seda oli ligi pool tundi. Kaua ma pean siis jahumist ja keerutamist taluma? Kas ma olen puutükk või inimene.
Minuga nii ei käituta, teie võite lõpuni vaadata, vaadake mu poolest kas või kolm korda otsast lõpuni, aga kui vaatate, hoidke endal meeles, et need isikud räägivad probleemist, mille nimi on inimeste tapmine, massimõrv, verevalamine, genotsiid kui soovite ja selle kõri lõikamise rahastamine peaministri poolt, investeeringute vormis ja 370 000 euro ulatuses.
Mina tahan teada, mitu ukrainlast selle investeeringu eest tapeti ja mitu ukrainlast vägistati iga euro eest, mille peaministri perekond idainvesteeringutelt teenis. Kui käib sõda, siis huvitab mind, kes seda verist masinat käigus hoiab ja kui palju iga sõja rahastaja on inimesi tapnud. Palgamõrva rahastajat peetakse mõnes õigusruumis suuremaks kurjategijaks kui mõrvarit, loogika on ilmne, kui mõrva ei rahastataks, siis seda ei toimuks. Maailmas on kohtupraktikaid, kus Kallaste tegevust karistataks karmimalt kui Putini oma. Mida me siis nägime, kui lasime selle stratkomi tuppa laamendama?
Olukord on võrreldav hüpoteetilise olukorraga, kus Marko Mihkelsoni puhtakspesemise käigus ei räägita Pealtnägija tüüpi saates mitte laste harudevahe pildistamisest, vaid sellest, et jah alguses mõned pildid ei tulnud hästi välja, no vabandage, arusaadavalt oli väga emotsionaalne olukord – uus ja kallis fotoaparaat ja mõistmatu lapse jurakas, mõttetu kiunumine ja rapsimine jne jne.
No ei tule ju alati kõigil kõik pildid hästi välja, ei saagi tulla, eriti kui sa ei ole profipiltnik, teie olete ju ka vahel mõne ebaõnnestunud foto teinud, ega sellepärast siis ei saa sulle veel pahasti öelda ja kohe solvama hakata, ikka juhtub. Tegelikult ei ole asi ebaõnnestunud pildis vaid raskes kuriteos, nii ei ole teemaks ka Kaja Kallase totaalne avalike suhete kollaps, mõrv jääb mõrvaks ka pärast oivalist PR spinni ja geniaalset demagoogiat.
Ma ei tea, kuidas säilitada tervet mõistust olukorras, kus peaminister ei saa aru, mis on mõrv, ei saada aru, kes on mõrvar ja miks mõrv ja selle rahastamine on halb. Valetamine on ka halb, aga asi ei ole ainult valetamises, asi ei ole ainult silmakirjalikkuses. Mulle on ükskõik, kas mõrvar on hea või halb valetaja, ongi hea kui ei oska välja keerutada, siis jääb kiiremini vahele ja kogui tapatalg saab kergema vaevaga klaaritud.
Ma ei näe klaarimist, ma näen teadlikku tähelepanu kõrvale juhtimist, keerutamist, vassimist ja puru silma ajamist – kui tahes hästi seda ka tehakse, pole oluline, tähtis on ainult mõrv ja asjaolu, kas seda mõrva püütakse takistada, karistada või püütakse meie tähelepanu verejõgedelt kõrvale juhtida – selle verepulma ohvreid on miljonites, kui arvestada nende hulka invaliidid, pagulased, poolhulluks läinud sõdurid ja kõikvõimalikud virelejad ühel ja teisel pool rindejoont.
Ma pean ohvriteks ka ajupesu ja stratkommi sitmärke, kelle moonutatud maailmapilt ja isiksus toovad kaasa nii tapmist kui kõike muud. Ma tahan ainult tõde, ma ei näe seda ja ma olen meeleheitel. Asi on ju ilmselge, asi ei ole moraalis, asi on massihaudades, piinamistes ja vägistamistes – sellist jõledust ei rahastata ja kui keegi seda rahastab, siis tuleb teda õiglasest ja tegudele vastavalt karistada, mõistagi kohtu korras.
Kohus aga ei taha va Kaja Kallase valetamise asjuski ennast liigutada, otsuse langetamine venib nagu seitsme härja ila, ma ei näe arenguid ja nii kuhjub ühele lahendamata sigadusele lisaks aina uusi. Kaja peab tagasi astuma. Siin ei ole midagi venitada ja pärast tagasiastumist kohe kohtu alla, et asi oleks selge ja poleks enam mingeid hämaraid intervjuusid. Ei ole nii, et mõrvale järgneb intervjuu ja sellega on asi lõpetatud. Ei ole.
Kui me ei saa kiiret ja selget vastust küsimustele, milline karistus järgneb massimõrva rahastamisele, ei saa rääkida mingist vaimset tervist säilitada võimaldavast olukorrast Eesti Vabariigis. Raha on rahval aina vähem ja paljud ei saa endale antidepressante ja psühhofarmakone lubada. Süstisid solki 65%-le elanikest ja nüüd üritavad lisaks sellele veel 70% inimestest hulluks ajada. Mõistan otsustavalt hukka, taunin ja jään eriarvamusele. Mõrv on halb. Mõrvarid ei ole head inimesed.
INVAKATEGOORIA: Peaministriga on halvasti, aga muidu on kõik hästi
Kõik variseb koost, klounaad on jõudnud perversse pehastumise etappi, Lehtmed-Kallased on osutunud piinliku pettumuslikuks väljaheiteks, lubatagu mul siinkohal tsiteerida Visnapuud: Oo, elu, virtsamere haisev lokse! Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine! Oo jamps, oo hullumeelne sonimine! Oo, maailm, purjus jumalate okse!
Ometi panevad ukrainlased vapralt vastu ja saavutavad rindelõigus edu, Bahmuti ümbruses on alates vastupealetungi algusest vabastatud juba 49 ruutkilomeetrit, võitmatud Ukraina väed teevad edusamme ka Tauria suunal.
Ma just otse ei soovita, aga kinnitan oma kogemusest, et just sõjauudised annavad mulle vaimset jõudu minna vastu homsele päevale, toogu see siis meile feminismi verise võidukäigu, lastekohitsemise või prussakaburgeri sooduspakkumise.