Sellest ei ole midagi, et kõrged sõjaväelised aukandjad ja militaarülikud lahkuvad ametist. Küllap nad saavad ise ka aru, et pole mõtet staapides konutada – rahvas on meil sõjaliselt andekas ja võimekas, 50 tk meist on võrreldav oma purustusjõult Prantsuse Revolutsioonilise Homoseksuaalse Islamikalifaadiga.
Luulukontroll on eriti tagurlik meediakriitika žanr, mille viljeleja ei suuda enam vaikides välja kannatada peavoolumeedia kinnisideid, sundmõtteid ja haiglaseid luuluprojekte. Meediaeetika kohustab ajakirjanikke ja muid avalikus ruumis sõna võtvaid isikuid püüdlema tõe poole. Luulud ei ole tõde.
Luul on Wikipeedia definitsiooni järgi „haiguslik (väär), veendumuslik ja kriitikale allumatu mõtlemishäire." Meditsiinilise luulu omadused on järgmised:
- Haiguslik (väär) – ilmselgelt tõele mittevastav. Näiteks haige räägib, et tema eksistentsi ohustab verejanuline kliimasoojendajate jõuk.
- Veendumuslik – haige mitte ei avalda arvamust, vaid esitab oma mõtteid kui tõeseid fakte. Haige on veendunud, et kurjategijad kliimat soojendavad.
- Kriitikale allumatu – ratsionaalsed seletused ei kummuta haige veendumust.
Luulukriitika ei ole meditsiiniline instants, siin ei ravita kedagi, tasuta diagnoosi ei anta, kuid vajadusel antakse soovitus pöörduda perearsti või apteekri poole.
A. Me elame ametlike idiootide ühiskonnas
"Minu käekirja uurimiseks lasti mul kümme korda kirjutada: "Sõtta ei tiku me, sõja peale situme."" (lk 354), eeltoodud värvikas tsitaat on pärit populaarsest patsifistlikust teosest, Lembit Remmelga tõlkes, tsiteeritud 1975. aasta väljaande järgi. Oli eelmine sügav tsensuuri aeg, käte- ja tõeväänamine oli pea sama maniakaalne kui täna, ent patsifism oli lubatud, isegi soositud ja seda võis väljendada ka kõrgel kunstilisel tasemel, kasutades kogu emakeele mahlakat rustikaalset rikkust.
"Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil" on tšehhi kirjaniku Jaroslav Hašeki 1921. aastal kirjutatud küüniline teos, mille peategelane on ametlik idioot, keegi kroonutruu joodik, kes vastavalt valitsuse inimvaenulikule idoloogiale toetab vaimustunult sõda ja suundub romaani alguses ratastoolis värbamispunkti, et anda oma elu seniilse keisrihärra eest, kelle kohta rahvas rääkis, et ta on peast nii nõder, et teda toidavad rinnaga kaks amme.
Raamat on üle saja aasta vana, aga aktuaalsem kui kunagi varem, ka meie elame seniilse sõjardi haldusalas, ka meil on ametlikud idioodid sõda andunult ja hüsteeriliselt toetamas ning arengud tüürivad sinna poole, et ees ootab mehine nahatäis ja igati asja eest. Lollid ja nõrgad peavad surema, selline on loodusseadus ja sinna ei ole midagi teha. Intsallah.
Erinevus on selles, et kuigi meie literaadid on vasakpoolsed nagu ka Hašek, kes oli poliitilistelt vaadetelt anarhist, on kirjatsurad suuremas osas sõjardid ja sõja pooldajad, vastaseid ma ei oska nimetada, sest pole lugenud ei sõjavastaseid teoseid ega avalikke sõnavõtte, tõsi. Allakirjutanu sulest ilmus aastal 2012 autori kulu ja kirjadega teos "( : ) enne sõda ja kõike seda".
Ukraina ahvitsirkuse edenedes järgnes sellele "( : ) SUMBURSK 2020. Tiberius Bizdetsi ja Taras Vulva lugu", kus joodikukalts Tiberius Bizdetsil rebitakse pederastist presidendi Taras Vulva geniaalsel juhtimisel jalad otsast, töö käsikirjaga algas sujuvalt koos sõjategevusega, ent sai sõpradelt ja tuttavatelt korralikult kriitikat, nii et rahastamiskatseteni jõudsin peale korduvaid ümberkirjutamisi alles aastal 2020.
"( : ) sumbursk 2020" on üks allakirjutanu kahekümnest käsikirjast, mis on alandamise eesmärgil jäänud riiklikult rahastamata ja pole ka ime, sest selle südameverega kirjutatud töö hind enne inflatsiooni oli 400 000 eurot, ei tea, kuhu see raha riigil siis läks, aga kultuuri toetamiseni pole tänaseni jõutud, sellised on faktid. Kui algas erioperatsioon, tõstsin käsikirja hinna kahekordseks, prognoosid olid kuni detailideni hämmastavalt täpsed. Odavamalt sellist tulevikku ja inimhinge sügavustesse vaatavat tööd lihtsalt ei õnnestu vabalt turult hankida.
Ma ostaks ise ka hea meelega tipptasemel käsikirju osta.ee oksjonitelt á la 200 euroga, kui see oleks võimalik, kirjutamine ei ole eriti meeldiv ega kerge töö. Aga see selleks, meie kultuurieliit, eriti geneetilised kommunistid on tänaseks jõudnud iseseisva mõtlemise ja loomaliku vaistu abil sõjateemadeni ning eksponeerinud linnaruumis mõninga ilmselt tehisintellekti abil valmistatud sõjapurustusi kajastvad fotonikerdised.
Lõpuks ometi, enam ilmselt ei ole võimalik sõjateemat vältida, sest muu eest, julgen oletada, enam ei makstagi. Paraku on "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil" geniaalne ja inimlik ning ajatu teos, meie sõjapildinikerdised on aga hale kroonutruu idiotism. Karikatuurne ja loomalik möögimine ja mingi ravi siin muidugi ei aita. Hullus on totaalne ja letaalne.
Ametlikud idioodid on ühiskonna põhimass ja sellega on asi otsustatud ja lõpetatud. Hüvasti, lugupeetavad.
B. Prantsuse sõjardid on hoos, hoidke nüüd oma piip ja prillid
Avalik-õigusliku tõeallika andmetel on kõik hästi, osundan: "Prantsusmaa kaitseminister Sebastien Lecornu teatas, et riik tellib Ukrainale firmalt Delair 100 drooni. Lecornu sõnul jõuavad droonid Ukrainasse 2024. aasta suvel." Ega siia muud ei olegi lisada, kui et prantslasi on 50 korda rohkem kui Eesti mitmekesist elanikkonda, kui jagada 100 matemaatiliselt 50ga, saame Eesti proportsionaalse panuse, mis oleks siis – kestvad tormilised kiiduavaldused – droone, 2 tk.
Kaks drooni on jõukohane ka streikivale eesti kooliõpetajale, julgen oletada. Milline meeletu kaitsevõime on ikka Eestil, iga Türi kooliõpeja on sõjaliselt niisama võimekas kui prantsuse megariik koos kõigi konnadega, mis nüüd on õnneks globaalse kaitse all. Et võit oleks kindel, saadame igaks juhuks koos prantslastega, või nende vastu kui vaja, kaks-kolm kooliõpetajat ja tehtud see ongi.
Sellest ei ole midagi, et kõrged sõjaväelised aukandjad ja militaarülikud lahkuvad ametist. Küllap nad saavad ise ka aru, et pole mõtet staapides konutada, rahvas on meil sõjaliselt andekas ja võimekas, 50 tk meist on võrreldav oma purustusjõult Prantsuse Revolutsioonilise Homoseksuaalse Islamikalifaadiga. Intsallah.
Staabiülemad kõik rahva sekka ja me võidame. On vaimset tervist toetav ja raviv teadmine, et iga inimene, või iga teine vähemalt, kes sulle tänaval vastu tuleb, võib prantslastele ja nende võõrleegionile ja Mistralile tuule alla teha. Ameeriklastel on kahe sõja võimekus, see tähendab võimekus kaotada korraga kaks sõda.
Meil on, kui miljon vaest välja arvata, 300 000 keskklassi kuuluvat isikut kuskil. Seega on meil 300 000 jagatud 50ga sõja võimekus, see teeb 6000 sõja võimekus ja seda ei ole üldsegi vähe. Telli kaks drooni, leia 49 mõttekaaslast ja tunne ennast riigina, väikese, ent tubli ja võiduka riigima. See tunne on hindamatu.
Invakategooria: Pettus, mitte räige homoporr
Kroonukultuuriportaali tuleb kiita, kodanik Luiga on trampinud mutta sots Mikseri kirjutatud ja suvaliste sotsidest kirjatsurade poolt auhinnatud ja tobukeste poolt taevasse haibitud pederomaani. Miks pidi keegi selle jura üldse avaldama, sotsid on ju teadagi kinnismõttelised seksualistid ja hambutud agaitaatorid.
Seltsimees Mikser pole ju ei tuntud ega ka tunnustatud kirjanik, hea et see mustus on nüüd kõik ilmarahva ette toodud – igav, seksivaba, rumal ja oimetu, võib halastamatu analüütik lühidalt kokku võtta. Tekstinäide: "Need episoodid on harivad küll ainult baastasemest veel madalamate teadmistega inimestele. Joonasele sekundeerivad raadiost tulevad päevauudised, mis annavad aimu, mis mujal maailmas toimub, ja millegipärast ka saksa kroonprints Friedrichi mõtisklused elust ja surmast."
Selle invaromaani käki võib nüüd siis rahulikult lugemata jätta, jälle tükk aega kokku hoitud, senised arvustused on olnud sama uimased ja sotsialistlikud kui junnakas ise. Tore et ka nomenklatuurne literaatide bande tagant üles lööb, eks sotsid söövad ju kirjanike leiba, mida nomenklatuur, bürokraatia ja parasiitide kamp on hakanud enesestmõistetavalt omaks pidama.
Minu leiba sööte, raiped, hea et te selle pärast nüüd kisklete, selge et kultuurkapital ei saa kõiki sotse ja piidreid üleval pidada, nüüd on nälg, nüüd on vingumine, tore kuulata, see on muusika iga kirjandussõbra ja suure kirjaniku kõrvadele. Ja saavad ka muud tolgused: "Õigupoolest tahaksin väidelda ka Vilja Kiisleri Sirbis ilmunud arvustusega. Arvustus oli silmatorkav selle poolest, et suutis täita leheruumi ära raamatust praktiliselt midagi rääkimata." Pole paha. Pole üldse paha.