Ainult aus, vaba ja võltspaatosest prii inimene ja ühiskond suudab ründajale isegi vastaspoole ülekaalu korral vastu hakata, kirjutab Objektiivi toimetaja René Allik paastuaja alguse puhul.
Algas paastuaeg, mis Euroopa kultuuriruumis tähendab endasse süüvimist, ausat kaemist. Ja seejärel enese kokku võtmist, rihtimist. See on eriti aktuaalne praegusel turbulentsel ajal, mil nii globaalsel tasandil kui ka meie oma ühiskonna sees on palju lõhenemist, lõhestamist, võltsi paatoslikkust ja sisemist segadust. Suurt paastuaega vajavad nii ühiskond kui ka inimene.
Paastuaeg ei ole kristlikus kultuuris kunagi olnud küürutav õnnetuksolemine, võltsvagadus, vaid aus ja eneseõigustust mitteotsiv enda suhestamine realiteetidega. Ei ole vaja endale valetada või ilustada. Asjad ongi nii, nagu nad on. Ja see annabki paastumisele mõtte ning sisemise seisundi korrigeerimisele erilise jõu ja sügava tähenduse. Kui esirattal on rehvi tühi, siis ei ole mõtet armatuurlauda poleerida. See ei aita, veab ikka viltu.
Paastumine ja enese läbi vaatamine nõuab külma närvi ja julgust. Just seda on meil praegu väga vaja – nii inimestel kui ühiskonnal. Vaadata külma närviga, ausalt ja julgelt otsa kõikidele nendele probleemidele, mis praegu ühiskonda kraabivad. Nahk on juba maas, varsti jõuab lihani. Hea oleks seda õigeaegselt märgata, nii on lihtsam paigata. Kasvab lõpuks kinnigi.
Ja vaadata külma närvi ja julgusega otsa ka sellele eksistentsiaalsele draamale, mis meist mitte väga kaugel toimub. Ainult aus, vaba ja võltspaatosest prii inimene ja ühiskond suudab ründajale isegi vastaspoole ülekaalu korral vastu hakata. Ja teha seda edukalt.
Võtkem rahvana ja igaüks üksikuna järgmist neljakümmet päeva enese kokku kogumise ajana. Et kokku hoida!
Head julgemist!