Urmas Saard käis iganädalasel piketil Vene Föderatsiooni suursaatkonna ees Tallinnas Pikal tänaval. Piketti korraldab juba rohkem kui aasta Tarmo Kruusimäe ehk Kojamees.

Kümme minutit enne kolme peatub politseiauto pisut kaugemal majast Pikk tänav 19, esituled jäävad põlema. On kolmapäev ja päike pimestab pilvitus taevas silmi. Seepärast ilmub koguka kandamiga kogu vastu päikest vaadates ootamatult silme ette. Samal hetkel näitab kell Tallinna Pühavaimu kiriku seinal täpselt kolme. Olen kuulnud, et just sellise täpsusega alustab Kojamees alias Tarmo Kruusimäe igal nädalal määratud ajal piketti Vene Föderatsiooni Suursaatkonna ees, olgu ilm milline tahes. Nõnda tunamullu 1. oktoobrist alates. Nüüd näen esimest korda kõike oma silmaga umbes selliselt, nagu aeg-ajalt telepildis näidatud ja ajalehes vahendatud. Mida varem pole siiski teadnud, üllatab mind juba mõni minut hiljem.

Kojamees tõstab koorma seljast maha. Abilisi veel ei näe. Kas ta jääbki oma plakatite ja lippudega üksinda? Ei, järgmisel hetkel lööb juba kellegi teise mehega sõbralikult patsu. Pikemalt jutlemata võtab mees kahe pildiga plakati, mis nõuab venelaste poolt ahistatud Nadia Savtšenko vabastamist. Kojameest ei näi häirivat piketis osalejate vähesus ja võtab ühte kätte IRL-i rahvuslaste sinise lipu, teise puna-musta kanga. Viimane pidi olema Ukraina Rahvusarmee lipp. Märkamatult liituvad veel mõned inimesed: üks mees ja kolm naist. Viimasena astub rivisse Mari-Ann Kelam. Veel on Ukraina ja Eesti lipud.

Enamik inimesi möödub üsna ükskõikselt, mõni siiski pöörab korraks pea piketeerijate poole. Keegi kiirustav noormees tõstab tervituseks rusikasse surutud käe. Ja siis võpatan. Ei teadnud oodata, et mõne üksiku inimese hääl võiks vanalinna kõrgete müüride vahel nii võimsalt müriseda. Nagu kõuekärgatused vibreerivad kuue inimese häälepaelte ja saatkonna akende vahel. Kojamehe mehine hääl üle kõigi. Samal ajal seisab vanem venelanna saatkonna ukse taga midagi sajatades. Vehib kätega, et ma teda ei pildistaks. Ei pildistagi teda vaid saatkonna nimetahvlit ja peegelpilti akendest. Uks avaneb ja mutike kaob majja. Veidikese aja pärast väljub ja jätkab pahaselt pobisemist. Jutust aru ei saa.

Samal ajal sammuvad kiirustades kaks vene keelt kõnelevat noormeest. Kuulen selgesti, et nimetavad piketeerijaid parema sektori esindajateks. Ka kaks politseinikku tulevad lähemale. Märkan veel midagi, mis vene keeles kõlab pikeeteerijate aadressil põlastavalt, aga mingit otsesemat sõnelemist sõjardliku Venemaa toetajad ei tekita, kähmlusest rääkimata. Vähemalt mitte esimesel paarikümnel minutil. Piketeerijatega liitub veel keegi mees. Mina lahkun, aga nemad lubavad seista ühe tunni. Kaugenedes kuulen veel: “Hitler kaputt, Putin kaputt.”

Tekst ja fotod: Urmas Saard