Eelseisvatel Riigikogu valimistel on kaalul määratult rohkem kui varasematel valimistel. Välja on kuulutatud kultuurisõja uus faas ning progressiivne leer tahab võidu korral legaliseerida nii samasooliste abielu kui vaenukõne keelamise ettekäändel tühistada sõnavabaduse, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Rohkem kui kaks aastat tagasi, kui üle-eelmine valitsuskoalitsioon üritas EKRE eestvedamisel läbi viia referendumit abielu teemal, kutsus progressiivne leer esile ühiskondliku hüsteeria. Neid, kes tahtsid traditsioonilisele abielumääratlusele põhiseaduslikku kaitset, süüdistati ei rohkemas ega vähemas kui ühiskonna lõhestamises. Meenutagem, et selleks ühiskonda „lõhestavaks" küsimuseks, mida taheti rahvahääletusele panna, oli: „Kas abielu peab Eestis jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks?"
„EKRE soov on selle provokatsiooniga lõhestada ühiskonda," ütles tollane opositsiooniliider Kaja Kallas 2020. aasta septembris. „Meie kindel siht on jätta ära referendum… eesmärgiks on seisata plaan, mis lõhestab rahvast ja toob niigi keerulisel ajal ühiskonda uusi pingeid," rääkis sotside juht Indrek Saar sama aasta detsembris.
Nüüd on ilma suurema kisa ja kärata kaks „progressiivset" erakonda, sotsid ja Eesti 200, pannud koos oma valimisprogrammiga lauale „abieluvõrdsuse" ehk legaalse võimaluse sõlmida abielu kahe samast soost inimese vahel.
„Kehtestame abieluvõrdsuse perekonnaseaduses," lubavad sotsid oma valijatele. Eesti 200 sõnastab oma lubaduse järgmiselt: „Algatame perekonnaseaduse paragrahv 1 lg 1 muutmise, sõnastades selle ümber selliselt, et abielu sõlmitakse kahe täiskasvanud inimese vahel."
Huvitav, kas see pole siis ühiskonna lõhestamine niigi keerulisel ajal, mil Ukrainas möllab sõda ja inimesi räsivad majandusraskused? Rääkimata sellest, et täide on läinud perekonnakaitsjate ammused hoiatused: progressiivide siht on abielu institutsioonile uus sisu anda.
Reformierakond ei ole veel nii „progressiivne", ent lubab siiski edasi minna aastaid ühiskonda lõhestanud kooseluseaduse rakendusaktidega:
„Võtame vastu kooseluseaduse rakendusaktid. Eesti ei saa jääda diskrimineerima peresid, mis põhinevad kahe samast soost inimese kooselul. Kõik avalikud teenused ja hüved, mida osutatakse avalikest vahenditest, peavad olema samamoodi kättesaadavad samast soost paaridele kui eri soost abikaasadele."
Mida selle kohta öelda? Ühelt poolt on hea, et progressiivsed erakonnad ei varja valijate eest oma kavatsusi. Nad on välja tulnud konkreetsete lubadustega ning valimispäeval toimub kaalumine.
Teisalt on progressiivne leer tõestanud järjekordselt oma alatust ja valelikkust. Teema, mis kahe aasta eest lõhestas nende sõnul nii hirmsasti ühiskonda, et seda ei tohtinud referendumile panna, on nüüd jõudnud nende valimisprogrammi ja läheb valimistel rahvahääletusele.
Loomulikult oli toona asi selles, et progressiivid kartsid traditsioonilise abielumääratluse pooldajate võitu. Nad pelgasid, et kaotavad kultuurisõjas olulise lahingu. Seda kaotust tuli iga hinna vältida, et sobival hetkel vormistada oma pealetung uueks võiduks. Ja nüüd ongi see pealetung välja kuulutatud.
Mõistagi on progressiivide ühiskonna revolutsioonilise ümberkujundamise pakett palju „rikkalikum". Näiteks Eesti 200 lubab seadustada ka abistatud enesetapu, mida hellitavalt nimetatakse eutanaasiaks. Kõik kolm lubavad muuta karistatavaks „vaenukõne" ehk progressiviide meelest poliitiliselt ebasobivate arvamuste avaldamise. Fanaatilisest rohepöördest rääkimata.
Eelseisvatel Riigikogu valimistel on kaalul määratult rohkem kui varasematel valimistel. Välja on kuulutatud kultuurisõja uus faas. Kui Reformierakonnal, Eesti 200 ja sotsidel õnnestub saada piisavalt kohti Riigikogus, et moodustada uus võimuliit, tehakse võidutuules nii need kui teised lubadused kiiresti teoks, et vastaspool ei jõuaks end koguda ja et muutused oleksid pöördumatud.