"Meie kõige suurem õnnetus on väga paljude inimeste lausa äärmuslik enesekesksus, ülim enesega rahul olemine, üleolev teiste halvustamine, võimetus ja soovimatus teist ära kuulata või süveneda teise mõtteavaldusse," märgib Malle Pärn kolumnis.
Tammsaare on kirjutanud:
"Demokraatia vajab enesepiiramist, enesevalitsemist ja kohusetunnet palju suuremal määral kui autokraatia. See ongi, mis teeb selle korra raskeks. Sest paljuke on neid inimesi, kes tahaksid iseoma ihasid ja tegusid piirata? Ei, kõik piiravad aina teisi. Ja kus on need, kes tahaksid iseend taltsutada ja valitseda? Kõik tikuvad ummisjalu teisi taltsutama ja valitsema. Enesekohustamise asemel kohustaksid kõik hea meelega teisi. Ükski ei taha millestki loobuda, kõik ootavad ja loodavad, et teised loobuksid."
Meie kõige suurem õnnetus on väga paljude inimeste lausa äärmuslik enesekesksus, ülim enesega rahul olemine, üleolev teiste halvustamine, võimetus ja soovimatus teist ära kuulata või süveneda teise mõtteavaldusse. Iseenda seadmine maailma kõige kõrgemaks keskpunktiks, keda ei tohi keegi riivata ega kritiseerida.
Kõigi sündmuste ja avaldatud mõtete tõlgendamine oma isiku ja oma piiratuse läbi, teiste inimeste jaotamine justnagu karpidesse, millele kleebitakse sildid peale, ja vastavalt sellele sildile suhtutakse inimesse, enamasti mingi põgusa mulje järgi, kellegi pahatahtliku laimu põhjal, või mingi üheainsa lause põhjal, mida see inimene kunagi kusagil on öelnud. Kusjuures seda lauset tõlgendatakse vastavalt oma piiratusele ja pahatahtlikkusele.
Nõnda suhtuvad uusliberid või liberalistid (liberastid) konservatiividesse. Konservatiiv ei ole nende jaoks inimene, vaid inetu sildiga karp.
Liberalistiks (liberastiks) ehk uusliberiks võiks nimetada inimest, kes kuulutab ülimuslikuks liberaalse demokraatia ja liberaalsed väärtused. Ega ta otseselt ei seleta, mis need endast kujutavad, need on ta ideaalid, plakatid, ega neid päriselt olemas ei olegi. Sest kui neid seletama hakata, siis selgub, et see, mida nad kaitsevad ja propageerivad, ei olegi demokraatia, ja need ei olegi väärtused.
Jah, seda võiks ühtekokku nimetada hariduse puudujäägiks, või vale kasvatuse tulemuseks. Lapsed kasvatatakse egoistideks, nad ei tea, et inimene on nii-öelda karjaloom, ta ei jää üksinda looduses ellu.
Inimene elab perekonnas, kogukonnas, ühiskonnas, ja igal kooslusel on omad sisereeglid, mis ei ole mitte kellegi vabaduse piiramiseks, vaid nõrgemate kaitsmiseks tugevamate ja hoolimatumate eest.
Noortele tahetakse õpetada juba maast madalast, et igasugu ebaterved himud on inimese kõige olulisem osa. Et igal hetkel tuleb rahuldada iga väikseimgi tahteimpulss. Mina tahan, ja tahan kohe! Ja kui ei saa, siis tõstan seakisa, see on minu inimõigus! Maailm peab olema minu nägu! Karjun, niikaua kuni saan oma tahtmise! Muu ei lähe mulle korda.
Eriti kurb on see, et ka paljud täiskasvanud ja kõrgkooli diplomitega (ma nimme ei ütle "kõrgharidusega") inimesed on selle uue "väärtussüsteemi" ja äärmuslikult enesekeskse ellusuhtumise omaks võtnud, sest selles suunas on meie riiki juhitud juba oma kakskümmend aastat. Nõnda on meie valitsused oma rahvaga käitunud, ja halb eeskuju on kangesti nakkav.
Igal sammul sisendatakse meisse rahvuslikku alaväärsuskompleksi. Kõik, mis välismaalt sisse tuuakse, oleks nagu hea, meie oma, kodumaine, on "ugri-mugri". Mõned on ennast alandanud koguni oma rahvuslikkuse häbenemiseni välja.
Eesti keelgi tahetakse taandada köögikeeleks. Eestlased on harimatud maakad, terve mõistusega inimene on värdjas ja saast? Ma küll ei tea, miks nii paljud sellise laimu ja alanduse vastu võtavad, aga paraku nad teevad seda. Ja võimendavad seda laimu, tehes ennast sellega mõistlike inimeste silmis narriks. Meie meedia on täis narrimütside kõlisevaid kuljuseid.
Haridus peab arendama inimese immuunsüsteemi, et ta oskaks elus teha õigeid valikuid, et ta ei avaks ennast sellele, mis tema vaimu ja hinge kahjustab, ega sulgeks oma hinge ja vaimu selle eest, mis talle kasuks tuleb. Haridus, mis ei kaitse inimest igasugu petlike ja kahjulike sissetungijate eest, ei ole midagi väärt!
Stagneerunud poliitkarjeristid käivad koguni välismaal oma riiki laimamas!
See on otseselt riigivastane tegevus!
Millega tegelevad meie õiguskaitseorganid? Jälitavad ja karistavad korralikke inimesi, huligaanide korralekutsujaid? Miks nad ise seda eurohuligaani seal platsil kinni ei võtnud, kas nad nimme ootasid, et rahvas sekkuks? Kui politsei oleks õigel ajal kohale tulnud, siis poleks ju seda intsidenti olnudki! Häbi peaks olema karistada inimesi, kes tegid politsei tööd, ja sundida neid meeleavaldusel märatsenud huligaanilt vabandust paluma! See on ju sulaselge korruptsioon.
Just sellised juhtumid kahjustavad Eesti mainet, mitte Helmete "reljeefne retoorika"!
Me elame haiges maailmas, kus kõiksugu mürke on nii palju – nii füüsilises, keemilises kui vaimses mõttes – et siin on raske või ehk koguni võimatu päris terve ja rõõmus olla. Me laseme aktiivsetel ja kurjadel inimestel selle ilusa maailma ära rikkuda, ehitada üles keerulised süsteemid, mis lõhuvad ja hävitavad inimest, ei lase tal vabalt ja õnnelikult elada, nautida meie armsa Eestimaa ilu ja rikkust.
Kõige selle juures on Issanda ime, et meil on siiski veel nii palju normaalseid ja terveid inimesi, ja isegi noori, kes oskavad ise mõtelda ja suudavad näha maailma nii nagu see päriselt on. Kes saavad aru, et kui me praegu ei võta vastu seda, mida EKRE meile pakub, siis ei ole Eestil üldse enam mingit tulevikku.
Kas meil tõesti ei ole võimalik sellest liberalistlikust düstoopiast välja rabelda? Hakata inimesteks, suhtuma teistesse, nagu oleksid ka nemad inimesed?
Kuidas saaks kõik inimesed õpetada mõtlema üldise hüve peale, mis on tegelikult kogukonnaelu korraldamise aluseks? Kuidas saaks neile selgeks teha, et kõik, mida sa teed, tuleb sulle endale kätte tagasi, koguni suuremana ja valusamana?
Jaan Tõnisson oli vist see, kes kunagi kellegi kohta ütles, et "tahaks neile augu pähe teha, et valgus sinna sisse pääseks".
Aga ikka kujundlikult, kujundlikult, ärge nüüd jälle öelge, et Pärn hakkab peadesse auke puurima.