Keegi kuskil tahab, et ka Eesti aitaks kanda seda koormat, mille Euroopa liidrid on oma piiridesse ise tekitanud. Peame olema ettevaatlikud, nägema poliitikute ja ajakirjanike sõnade taha ning suutma lambanaha all ära tunda hunti, kirjutab Malle Pärn.
Peaaegu iga päev tuleb Euroopast mingi uudis kusagil plahvatanud pommist või põlevatest autodest, vägistamistest, tulistamistest, kellegi pussitamisest, autoga kõnniteele sõitmistest või jõukude vägivaldsest märatsemisest. Ja kohalik õiguskaitse näib olevat selle stiihia ees üsna jõuetu.
See, mis toimub Euroopas, kunagisel kõrge kristliku kultuuri parnassil, on nagu meie pronksiöö, muidugi tohutult suurem ja julmem ja ohtlikum, sest seda ei saa paari päevaga peatada. See on nagu oma siirded kõikjale kehasse laiali ajanud vähkkasvaja, mille vastu meditsiin on jõuetu.
See on ju nagu omamoodi maailmasõda.
Mäletate, eks meiegi pronkslasi-tänavamäratsejaid ju premeeriti kohtu kaudu suurte kahjutasudega? Viimaste aastate jooksul on meie kohtud sageli näidanud, et nad on pigem kurjategijate poolel ja mõistavad kohut nende üle, kes on kurjategijaid takistada püüdnud või ise ohvriks osutunud.
Õiguskaitse ei pea enam kuriteoks isegi otsest ja avalikku röövimist. Kuidas muidu oleks võimalik Indrek Tarandil 2000 eurot ülbelt endale jätta, mikrofonist, mille ta ära lõhkus, rääkimata? Kuidas muidu oleks sotsiaalministeeriumil võimalik karistamatult röövida maksumaksjalt pool miljonit eurot oma eriliste lemmikute lõbustamiseks?
Riigikontroll ütleb, et seadust on rikutud. Tohutud summad on suunatud seadusevastaselt ja alusetult rahva lõhestamisega tegelevatele organisatsioonidele.
"Me ei tarvitse sellega nõustuda," vastab ülbelt nooruk, kes on peaministri sõber ja istub sellepärast kindlalt ministritoolil. Korruptsioon?
Oleme tõesti jõudnud mingisse kohutavasse eetikavaakumisse, kus juristidki enam ei tea, mis on õige, mis vale, mis on hea, mis halb, mis on kasulik, mis kahjulik. Ja ilusatel sõnadel on pahatihti vastupidine sisu ja tähendus.
Juristil on vaja – lisaks seadusetundmisele – arenenud mõtlemisvõimet ja tundlikku südametunnistust. Ja paras annus kavalust, et õiglusepaati läbi juhtida paragrahviookeanist, kus teda karidena ähvardavad vahel tõesti justkui sulide kaitseks tehtud seadused ja seaduseparandused.
Oluline, nagu iga haritud inimese puhul, on tema sisemine eetiline skaala, südametunnistuse liitlane. Arukas inimene ei tee seda, mida ta õigeks ei pea, mis tema meelest kahjustab kas teda või tema ausat kaaskodanikku. Eetika on alati elu poolt. Eetika on alati terve mõistuse poolt. Ja õiguskaitseorganid peaksid olema eetika poolel. Oma rahva huvide poolel.
Keegi kuskil tahab, et ka Eesti aitaks kanda seda koormat, mille Euroopa liidrid on oma piiridesse ise tekitanud. Kas rumalusest, ahnusest, reetlikkusest, või koguni mingist vandenõust lähtuvalt?
Samuti oodatakse, et Eestis kehtiks niisamasugune liberalismi diktatuur, nagu juba mitmel pool mujal.
Ja mingi kummaline osa meie inimestest on sellega nõus. Nad räägivad hädasolijate aitamisest, avatud rahvuslusest. Euroopa ju annab raha! Ja kiidab pealegi. Nad ei taha kuuldagi kainemate inimeste hoiatust: see rasvane uss, mida te jahite, on õngekonksu küljes, te ei saa seda kätte ilma konksu alla neelamata. Ent see konks rebib katki teie sisikonna ja aju ja südame ja te ei pääse selle otsast kunagi lahti.
Et selle konksu neelamist rahvale kuidagi vastuvõetavaks teha, tuleb käivitada kampaaniaid, nagu ikka, karjääripoliitikud ei teagi mingit muud võimalust midagi rahvale pähe määrida kui korraldada kampaania, kloppida demagoogiavahtu, valetada, valetada, valetada, varjata fakte, millest ometi karjuvad kõik meediakanalid, ja kleepida inetud sildid peale kangekaelsetele kodumaakaitsjatele, kes ei taha loobuda tervest mõistusest brüsseli kiibi kasuks. Kes elavad pärismaailmas, mitte liberistide narratiivis.
Jah, konservatiivid ja rahvuslased on tänapäeva poliitikas tõepoolest lausa kurioosum: nad räägivad seda, mida nad tegelikult mõtlevad, nad ei valeta, ei demagoogitse, nad räägivad tõtt, ja nad on rahva poolel.
Selline käitumine sünnitab meie pooleldi kinnikasvanud poliitikatiigis terava ebakõla… Ja küllap ka hirmu? Äkki hakkab rahvas arvama, et nii tulebki poliitikat teha? Pole ju võimalik kergelt ja kiiresti liivakastimängust tegelikku ellu ümber lülituda? Äkki tuleb hakata vastutama? Äkki tuleb päriselt hakata tööd tegema? Oma lubadusi täitma? Oma riiki ehitama?
Inimene peab olema ettevaatlik, oskama näha poliitikute ja ajakirjanike sõnade taha, suutma lambanaha all ära tunda hunti. Sest maailmas on väga mitmesuguseid ärritajaid ja ahvatlejaid.
Looduses on olemas palju kasulikke ja tugeva ravitoimega taimi, aga on ka kahjulikke ja surmavalt mürgiseid. Sageli on viimased välimuse poolest sarnased kasulike taimedega. Inimesele on antud arenemisvõimeline mõistus ja koguni loomulik tarkus.
Kasutagem seda ometi!