Kolumnist Malle Pärn leiab, et teatud inimeste eesõigustega tegeleva “inimõiguste keskuse” toetusrahad võiks pigem üle kanda Inimõiguste Instituudile, kes võiks hakata kaitsma meie kõigi inimõigusi.

Ideoloogid ja aktivistid räägivad meile ilusaid sõnu: võrdsed õigused kõigile, vähemuste kaitse enamuse rõhumise eest. Nad kutsuvad meid üles olema üksteise suhtes sallivad. Kellel võiks midagi selle vastu olla? Sõdiks justkui iseenese vastu?

Tundub, et meil on äkki tekkinud kaks erinevat dimensiooni, milles inimesed elavad. Mis omavahel üldse kokku ei puutu. Meie keelgi on kaheks jagunenud. Me ei saa enam üksteisest aru. Me kõik ju enda meelest püüame muuta elu ilusamaks ja puhtamaks ja hoolivamaks, aga tegelikkuses käib pigem käsikähmlus. Nagu kunagi öeldi, et sõda ei tule, aga tuleb niisugune võitlus rahu eest, et ei jää kivi kivi peale.

Lisaks ametlikule kantseliidile on meil loodud poliitiline ehk ideoloogiline kantseliit, mida tarvitavad paljud ajakirjanikud, ja, paraku, ka paljud inimesed isegi oma igapäevases elus. Meil räägitakse arengutest, avatusest, euroopalikest väärtustest, sallivusest ehk tolerantsusest, võrdsusest, inimõigustest. Kriitikat on kõrgpoliitikud nimetanud virisemiseks, ideoloogilisest peavoolust erineva eluviisi pooldamist aga tagurluseks, minevikuihaluseks ja vihkamise õhutamiseks.

Einar Laigna on öelnud: nimetame haigused terviseks, ja olemegi kõige tervem rahvas maailmas. Nii mõnedki haritud inimesed on nukralt tõdenud, et meil on kaks Eestit. Põhimõtteliselt nii-öelda eliit-eesti ja tava-eesti.

Esimesed kiidavad Eesti arengut ja vabadust ja on igati rahul meie poliitikute tegevusega. Ja valivad järjest tagasi needsamad valitsejad, kes neile selle toreda riigi on kokku seadnud.

Teised kipuvad nurisema ja kritiseerima, nii ühiselukorraldust kui ka poliitikuid. Äärmustes minnakse isegi üsna kurjaks, süüdistatakse valitsejaid riigi reetmises, kodumaa mahamüümises, paljaks röövimises. Korruptsioonis ja ebaausas rikastumises. Mingite rahastajate või poliitiliste isandate käskude täitmises, mille tagajärjed on nende meelest rahvale otseselt kahjulikud.

Praeguseks on neid jaotusi juba mitmeid, nii et ei saa enam rääkida isegi mitte ristilöödud Eestimaast, vaid juba risti-rästi jaotusjoontega kaetud Eestimaast. Võiks öelda, et meil on juba käimas oma väike kodusõda.

Vaatame natuke tagasi. Ikka selleks, et püüda aru saada, mis meil ühiskonnas toimub. Pealegi on see kõik praegugi veel aktuaalne.

On arusaadav, et SAPTK-le osaks saanud tunnustus Luukase preemia näol ajas geiaktivistid ja seksuaalpoliitikud tagajalgadele, aga kõlava ametliku nimetusega “inimõiguste keskuse” juht oleks küll pidanud suutma kainet mõistust säilitada. Juhul, kui see asutus ikka tahab olla inimõiguste keskus, mitte uue maailmakorra trooja hobune. Piinlik muidugi oli kuulda ka europarlamendi saadikut Lauristini oma mõistmatust väljendamas… ENNAST pidas ta küll preemia vääriliseks, selles ta ju toona ei kahelnud – aga teiste kohta hakkas valet ja laimu levitama! Ja mitte keegi ei kutsunud teda korrale!

Oli arvata, et jälle tulevad needsamad tüdimuseni korratud abstraktsed süüdistused, mida laiendati isegi preemia andnud isikutele. Juba väitis keegi, et see preemia ei ole enam midagi väärt. Me nägime selgelt, kui madalale saab langeda üks vihane kamp moraalianarhiste, kui neile anda võim. Nende isu ei saa iial täis. See on põhjus, miks aina tahetakse, et SAPTK avalikustaks oma toetajad, – siis saaks moraalianarhistid nende toetajate kallal oma verejanu kustutada.

Kuidas on võimalik, et avalik meedia käitub nagu gestapo, või nagu KGB, mõeldes välja absurdseid süüdistusi ja levitades neid oma ustavate sõdurite kaudu? Ja kasutab ära tuntud kultuuriinimesi, keda sunnitakse kas oma haledat lugu avalikustama või abstraktse võrdsuse eest võitlusse tormama. Sealjuures materdades neid, kes ei ole nõus moraalianarhismiga kaasa jooksma.

Tsiteerin: “Eesti Inimõiguste Keskus on avalikes huvides tegutsev sõltumatu sihtasutus, mille eesmärgiks on edendada inimõiguste kaitset Eestis ja mujal.”

Nimetus on vale, sest see keskus tegeleb ainult teatud EESõigustega, omal valikul, ja on otseselt sõltuv oma (kindla eesmärgiga) toetajatest. Ja lõhestab ühiskonda.

Niisiis, meil on olemas EESÕIGUSTE keskus, mis tegeleb homoseksualismi (ja nüüd ka illegaalse immigratsiooni) propageerimisega, ja tuleks ümber nimetada, kui meie ühiskonnakorraldus põhineks aususel. Võiks ühineda LGBT Ühinguga. Mis puutub invaliididesse, siis nendega tegeleb Puuetega Inimeste Koda, kes ei sega neid kokku mingite intiimelu kõrvalekalletega. Kõlava nimega keskus on täiesti ilmselt liigne raharaiskaja.

Kohe, kui tekkis mass-immigratsiooni oht, hakkas ta sõdima kujuteldavate rassistidega. Inimestega, kellele ta oma suva järgi kleepis peale meie tingimustes täiesti absurdse sildi “rassist”. Häbistas ja sarjas omaenda loodud fantaasiakujusid… Inimõiguste tegelikke rikkujaid ta ei märganud, neid, kes piiravad kaasinimeste sõna- ja mõttevabadust, ega neid, kes laimavad korralikke kodanikke.

Ka uus võrdõigusvolinik Liisa Pakosta ei ole üles näidanud mõistvamat suhtumist inimõigustesse. Kordagi ei ole ta alusetute rassismisüüdistuste või kogu rahva häbistamiste vastu välja astunud.

Selle keskuse toetusrahad võiks ometi üle kanda Inimõiguste Instituudile, kes võiks hakata tegelikult kaitsma meie kõigi inimõigusi! Kui meie riik neid ikka meile kõigile lubab…