"Konservatiiv lähtub sellest, et kõige olulisem vabadus, mida keegi piirata ei tohi, on iga sündinud lapse vabadus kasvada oma rahva hulgas väärikaks inimeseks, kes oskab lugu pidada endast ja oma kaasinimesest. Kes peab kalliks tõde ja põlgab valetamist," kirjutab Malle Pärn. XXVII laulu- ja XX tantsupeo teine päev. Foto: Scanpix

Kõige olulisem vabadus, mida keegi piirata ei tohi, on iga sündinud lapse vabadus kasvada oma rahva hulgas väärikaks inimeseks, kes oskab lugu pidada endast ja oma kaasinimesest, kes peab kalliks tõde ja põlgab valetamist, nendib Objektiivi kolumnist Malle Pärn. 

Inimväärseks eluks vajab inimene teatud vabadust. Vabadus tähendab õigust oma elu üle ise otsustada, ise omad eluvalikud teha. 

Aga vabadusega kaasneb ka vastutus. Ori ei ole vaba, ja ta ei vastuta millegi eest. Ta täidab isanda käske, tema eest vastutab tema isand, kelle käske ta täidab. Tal ei ole õigust ühegi käsu vastu protesteerida. 

Vaba inimene vastutab oma mõtete, sõnade ja tegude eest. Kes ei vastuta, see ei ole vaba. See on kellegi ori, ta täidab kellegi käske, ja lükkab vastutamise selle käskija õlule. Roboti eest vastutab see, kes robotisse programmi sisestas. Vastutamine eeldab südametunnistuse olemasolu, eeldab adekvaatset iseseisvat mõtlemisvõimet. 

Vastutamine lähtub eetikanormidest. Kui inimene on kogukonna ja ühiskonna liige, siis ta peab arvestama sellega, et tema mõtted, sõnad ja teod ei kahjustaks terve kogukonna elu ja tervist. Sellisele inimesele, nii võib öelda, on vabadus jõukohane. Ta suudab vastutada, ta mõistab ühiselu olemust ja paratamatusi. 

Kes ei mõista, kes sellega ei arvesta, kellele ühiskonna hüve ei lähe korda, kes alati ja igal pool nõuab ainult oma isiklikke õigusi ja vabadusi, see ei vääri vabadust, teda tuleb hoida käsu all. Tema tegevust tuleb suunata, tema isiksust tuleb kasvatada. Vabaduse saab ta alles siis, kui ta mõistab, et ta peab oma valikute eest vastutama. 

Mis on vabadus? Kas inimene saab ühiskonna liikmena üldse olla täiesti vaba? Kellel on õigus endale vabadusi nõuda, ja milliseid vabadusi tohib inimene endale nõuda, kui ta elab teiste inimeste keskel?

Näiteks sõnavabadust ei ole vaja piirata seal, kus avalikult antakse sõna vastutusvõimelisele inimesele, kes austab kaasinimeste kultuuritraditsioone ja vaimseid väärtusi. Kes on piisavalt haritud, et õigesti mõista maailma ja inimesi. Kes ei valeta, vaid oskab näha ja edasi anda tõde. Kes oskab lugu pidada endast kui ausast ja haritud inimesest. Kel on piisavalt vajalikke teadmisi probleemist või nähtusest, mille kohta ta sõna võtab. 

Ent mõistmatute ja pahatahtlike laimajate ja valetajate sõnavabadust tuleb küll piirata, see ei ole tsensuur, vaid elementaarne lugupidamine lugeja vastu. 

Kas kallas piirab vee vabadust? Või annab ta hoopis veele vormi, mille tulemusena meie maakeral on jõed, järved, mered, ookeanid, saared, mandrid? Kevadine üleujutus võib olla kõrvalt kena vaadata, aga inimese elukeskkonnale teeb see kahju. 

Kas aednik piirab umbrohu vabadust, kui ta peenrale vaid porgandid alles jätab? Mis saaks meist siis, kui me kõigil taimedel oma peenardel vabalt kasvada laseksime? Kui me ühtegi taimekahjurit oma aias ei hävitaks?

Kui palju me vajame vabadust, kui palju tuleks meie vabadust piirata, et see meid ei hävitaks? Kui palju tohib meie vabadust piirata, et see meie elu arengut ei takistaks? Kas me tohime kaitsta inimese vabadust ennast hävitada? Miks me ei jaga siis narkomaanidele politsei poolt konfiskeeritud narkootikume?

Täieliku vabaduse lubamine kõigile kõigeks on võrdne hullumeelsuse seadustamisega. Sellega antakse võim riigis hullude või kaabakate kätte, sest nemad on agressiivsemadja nad ei hooli oma tegude tagajärgedest. Arenenud inimene seab endale ise piirid ning suudab oma instinkte vaos hoida, teda pole vaja tsenseerida ega tema vabadust piirata. Kultuuri ja ühiselu piiride järk-järguline nihutamine kombelõtvuse ja väärituse suunas viib meid rahvusena kindlasse hävingusse.

Inimesel on vabadus teha elus valikuid. Kõiges, nii igapäevases argielus kui ka maailmavaatelises ja poliitilises mõttes. Kõik inimese hoiakud, hinnangud ja tegevused on valikud. 

Mõni valib poliitikas näiteks uusliberalismi, teadlikult, tahtlikult, kas laseb end ära veenda, et see on õige, või taipab, et see on talle praegu kasulik. Ta õpib ära seda ülevalhoidva teooria, õigustused, ilustamised, hädavajalikud valed, mille abil seda püütakse propageerida, seda võimule upitada. See teooria annab talle ka rikkaliku relvaarsenali, mida kasutada uusliberalismi kritiseerijate ründamiseks. 

Ma siiski usun, et enamus inimesi valib alateadlikult konservatiivsuse, sest see tugineb sajandite jooksul äraproovitud, läbi sajandite meie arukate esivanemate poolt alles hoitud väärtustele. Konservatiiv usaldab oma tarku esivanemaid, uusliberaal peab oma esivanemaid, nagu ka kõiki teisitimõtlejaid lollideks, ja ennast esimeseks ja ainsaks targaks inimkonna ajaloos. 

Konservatiiv lähtub sellest, et kõige olulisem vabadus, mida keegi piirata ei tohi, on iga sündinud lapse vabadus kasvada oma rahva hulgas väärikaks inimeseks, kes oskab lugu pidada endast ja oma kaasinimesest. Kes peab kalliks tõde ja põlgab valetamist. 

Sellepärast tuleb piirata nende vabadust, kes seda igati takistada püüavad.