Kui inimene saaks ainut seda, mida ta väärt on ja mida on välja teeninud, oleks elu maailmas üsna kohutav, palju kohutavam kui me seda ette kujutada suudame. Nii et – olge õnnelikud selle üle, mis teil olemas on, kuna seegi on suuremeelne kingitus Looja poolt, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Armsad lugejad ja kaaskannatajad, kui te olete sattunud elu hakklihamasinasse, saatuse hakklihamasinasse, kus me kõik oleme olnud ja kust on meist läbi käinud igaüks, vähemalt mõned korrad elus, siis ei maksa hakklihanugade vahelt läbi käies unistada, et sellest riistapuust on võimalik väljuda kuidagi teistmoodi kui hakklihana.
Olen kuulnud nii mõnigi kord, kui mõni tubli juuksur või administraator, kes on ennast silmini täis tuupinud esoteerilist auru ja kirjandust, on ahastanud, et nende elu on möödunud täiesti vales keskkonnas ja suheldes absoluutselt valede inimestega. Kurb tõdemus, kurb, kuna üdini rumal, aga selline on kord juba inimese elu. Kes arvab, et väärib muud ja ei suuda seda muud kuidagimoodi saavutada, hakkab lõpuks oma ebaõnnes süüdistama olustikku, saatust, elu ja kõike peale iseenda.
Samal ajal on täiesti selge, et enamus meist saab elus maitsta seda, mida ta tegelikult välja teeninud ei ole. Ta saab kõike, mis midagi väärt, kingitusena, mitte teenitud tasuna. Kui inimene saaks ainut seda, mida ta väärt on ja mida on välja teeninud, oleks elu maailmas üsna kohutav, palju kohutavam kui me seda ette kujutada suudame. Nii et – olge õnnelikud selle üle, mis teil olemas on, kuna seegi on suuremeelne kingitus Looja poolt.
Hakklihamasinas olles ei ole aga teha muud kui keerelda kannatlikult selle masina nugade vahelt läbi ja väljuda sellest masinast hakklihana. Ei ole vähimatki kasu unistada masinas olles, et te olete Vana-Rooma ratsanike seisusesse kuuluv Rooma senati liige või Rooma konsul või tribunus laticlavius. Te olete kõigest tulevane hakkliha ja ei midagi muud.
Õigustatud rahulolematus hakklihamasinasse sattunutel leiab lohutust mõttest, et kes meid sinna masinasse toppis ja miks meilt endilt enne seda toppimist mitte mingit luba ei küsitud. Me ei soovi võib-olla olla poliitilise kotleti materjal ega saada segatuks saia ja sibulaga, mis samuti hakklihamasinast läbi lastud. Oleks siis veel elegantsest prantslaste loodud köögikombainist Moulinex, mis tuletatud pantsuskeelsest sõnast moulin (veski), vaid nõukogudeaegsest kohutava disainiga malmist hakklihamasinast, mida kasutati tervel kuuendikul planeedist (NL-is) ja mis oli kole, kuigi näis töötavat igavesti. Vaeslapse käsikivi nõukogude naisele oli see malmist õudus. Prantsuse Moulinex töötas teadagi elektri jõul ja tema plastmassist kere ning disain olid silmapaitavad ja inimväärikust toonitavad. Prantslased oskasid köögi- ja muud kodutehnika tooteid disainida.
Nüüd aga asja juurde. Kollatõbine valitsus tahab juhtida Eestit nagu 1917. aasta revolutsiooniliste madruste anarhistlik ja deklasseerunud bande. Reformarid tahavad igipõlistada olukorra, kus igaüks meie poliitilisel maastikul peaks küsima suure aupaklikkusega: „kuidas on oravate meeleolu?", parafraseerides omaaegset loosungiks muutunud küsimust: „kuidas on madruste meeleolu?"
Sellist võimu põlistamist ei tohi endale lubada ükski demokraatlik riik, eriti aga Eesti, kuna on oma territooriumilt ja rahvaarvult nii väike, et siin võib diktatuur kergesti põlistuda.
Oravad tuleb võimult kõrvaldada, kuni see veel võimalik on. Kuna sotsid ja isamaalased on tõestanud oma müüdavust poliitilisel maastiku, siis võib usaldada vaid rahvuslikult meelestaud ja vana Euroopa põlisväärtustele tuginevat konservatiivide erakonda.
Rahvuskonservatiividele ei ole kaasaegses Eestis tegelikult mingit alternatiivi. Liidus keskerakondlastega, kellest võib kujuneda liidus rahvuslastega paremtsentristlik poliitiline jõud, on võimalik hoida Eesti vaba rahvusriigi arengusuunal ja murda ennast lahti europaabeli mürgitavast ja vaimliselt impotentsest mürgisoost.
Suvi on Eestis lühike. See on aeg, kus iga valija peaks tegema vaikselt, aga kindlalt agitatsiooni oma tuttavate ja lähikondsete seas propageerides rahvuskonservatiivide valimist tulevastel riigikogu valimistel. Väikesest tööst algab kõik. Pisikesest seletusest sünnib lõpuks suur ideoloogiline laine, mis puhub libaliberaalide muda ja sõnniku siin riigis võimu juurest eemale.
Võitle, eestlane, võitle ja võida! Võitle selle eest, et oleks taaskord võimalik oma isamaad ära tunda, igas suhtes ja igas kohas siin eestlaste maal.