Kalamaja ei ole mõistagi Karjala kannas, aga minimastaabis annab ta selle mõõdu välja. Valitsus aga, kes suhtleb rahvaga periskoopnuiade ja käeraudade vahendusel ei ole mitte valitsus, vaid on hunta, mille vastu tuleb võidelda, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
1939. aasta novembris alustas Stalini juhitud Nõukogude Liit sõjalist agressiooni Soome Vabariigi vastu sihiga vallutada see naaberriik ning laiendada II maailmasõja käigus Nõukogude Liidu piire soomlaste arvel. Soomlased suutsid selles meeleheitlikus ja ebavõrdses heitluses oma iseseisvuse ja vabaduse ning rahva püsimajäämise eest säilitada oma rahvusriigi. Nad kaitsesid isadelt päritud maa vabaduse.
Tõsi, loovutada tuli Karjala, Laadoga järve läänekallas, Sortavaala ja Petsamo, Viiburi ning neli saart Soome lahes, kuid riik jäi soomlastele ja selle riigi iseseisvus säilis. Isade maa, millest lauldakse ka Soome Vabariigi hümnis – kuin kotimaa tää pohjoinen, maa kallis isien… jäi punasel koletisel vallutamata. Sellele järgnenud Jätkusõjas, mis algas juunis 1941 ja lõppes septembris 1944, suutsid vaprad soomlased oma riigi iseseisvana hoida. Selles kahes sõjas sündinud vaim hoidis soomlased kogu Nõukogude Liidu naabriks olemise ajal iseseisva riigina.
Nüüd alustas Eesti valitsus oma rahvaga oma Talvesõja varianti. 29. novembril toimus SAPTK korraldatud õhtune koosviibimine. Sellel koosviibimisel avaldas Varro Vooglaid mõtte sellest, et olukord piduliku õhtusöögi ajal meenutab talle balli Vabadussõja ajal, kus osa rindelt tagalasse saabunud mehi veel viimast korda õhtusele koosviibimisele kogunevad, et juba järgmisel päeval uuesti rindele sõita ja lõputut ning meeleheitlikku võitlust ülekaaluka vaenlase vastu pidada.
Millised prohvetlikud sõnad. Juba järgmisel päeval alustasid võimud jõulist pealetungi nüüdseks juba tuntuks saanud Kalamaja kohvikule. Selle omanikud keeldusid allumast Kallase valitsuse nõudmistele ega lasknud ennast heidutada ka riigiorganite jõupoliitikast ning kohviku vastu saadeti suured jõud sinistes mundrites. Edasine on teada – periskoopnui välkus, kohvikupidajaid muljuti ja sakutati jne. Nii, see ongi nüüd Eesti oma Talvesõda, mõtlesin siis, kui need uudised minuni jõudsid.
Kalamaja ei ole mõistagi Karjala kannas, aga minimastaabis annab ta selle mõõdu välja. Kes on selles olukorras agressori ja kes ohvri rollis peab iga lugeja otsustama ise. Mulle meenusid Vooglaiu sõnad ballist ja rindele naasmisest. Talvesõda algas samuti novembris nagu praegune vastasseis Kalamajas. Valitsus „vallutas" Kalamaja kohviku nagu Stalin omal ajal Karjala kannase. Talvesõda lõppes 1940. aasta märtsis. Millal lõppeb Kalamaja sõda ei ole veel teada. Soomlased säilitasid oma näo ja väärikuse ja enamuse oma riigi territooriumist. Millega lõppeb praegune Talvesõda ei ole teada. Kas vabad Eesti kodanikud suudavad säilitada oma väärikuse ja oma näo alanud sõjas ei ole veel teada, kuid nagu öeldakse – lootus sureb viimasena.
Ka praegusel agressoril on vabade kodanikega sõda pidades ülekaalukad jõud kasutada. Neil on sõjavägi ja politsei, nende poolt on õigussüsteem ja kohtuvõim, neid teenindab valitsusele truu riigiametnike armee ja nende tööriistaks on massikommunikatsiooni ja meedia institutsioonid. Vaba kodanikkonna kasutuses on vaid üks portaal – Objektiiv ja erastruktuur nimega SAPTK. Siiski on lootus, et just selliste mahult väikeste, kuid oma sisult ja tõetunnetuslikult kaalult tugevad jõud nagu SAPTK ja Objektiiv saavad aidata inimnestel säilitada oma nägu ja olla oma vabaduse kaitsel oluliseks eeskujuks ja toeks.
Loomulikult on selles sõjas jõud ülimalt ebavõrdsed ning lootus võidule põhineb vaid usul, et vale ükskord vajub kaduviku mülkasse. Samas on mul lohutav teada, et kui periskoopnuia ja veekahuri vastu ei ole mul füüsiliselt midagi võimalik teha, saan vähemalt seista iseendana tõekspidamiste eest, selga Kallase valitsuse ees küüru tõmbamata.
Varro Voogalid teatas manifestatsioonil Stenbocki maja ees, et rahvast saab peatada ainult relvadega. Ta teatas sedagi, et siis algab juba kodusõda. Mina näen asja rohkem Talvesõjana. Kodusõjas osaleb alati lõhestatud kodanikkond, keda toetavad teatavad välisjõud. Kas see olukord vastab Eestis tegelikkusele, ma ei tea, kuid võrdlus Talvesõjaga tundub mulle hetkel kuidagi õigemana. Eks ajalugu – juhul kui Eesti rahval jääb alles ajalugu – näitab, kumb võrdlus on õigem.
Valitsus, kes suhtleb rahvaga periskoopnuiade ja käeraudade vahendusel ei ole mitte valitsus, vaid on hunta, mille vastu tuleb võidelda!