Eelmise sajandi alguses lammutati püramiiditaoline ühiskonnamudel. Praeguse sajandi esimestel kümnenditel lammutatakse ühiskonna alusmudelit, hävitades traditsioonilist perekonda ja igipõlist inimese jagunemist mees- ja naissooks. Edasi ei ole enam jäänud midagi lammutada, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
1983. aastal oli mul lõpetatud kõrgkool. See juhtus Tallinnas. Diplomis oli kirjas, et mulle omistati keele ja kirjanduse õpetaja kutse koos kasvatustöö metoodiku lisaerialaga.
Ma tahtsin siis kohe väga lahkuda nõukogudemaalt vabasse maailma, aga Saksamaa Liitvabariiki ei oleks mind siis keegi lasknud. Seal elasid minu saksa soost sugulased. Kunagi elasid meie ühised esivanemad nii Venemaal kui Saksamaal kui Gruusias. Jätkus neid ka Liibanoni. See oli neli või viis põlvkonda tagasi ning Vene ja Saksa keisririigid ning Osmanite impeerium, kuhu kuulus tollal Liibanon, tundusid igavestena.
Euroopas toimunud tehniline progress lubas inimestel loota, et tehniline revolutsioon eemaldab kõikvõimalikud sõjaohud iseenesest. Kuna tootmine automatiseerus ja USA koos oma konveiersüsteemide juurutamisega näitas, mis asi on massitootmine oma võimaluste mitmekesisusega, oli peaaegu uskumatu see, mis algas 1914. aastal peale Sarajevos toimunud atentaati Austria-Ungari keisririigi troonipärijale ertshertsog Franz Ferdinandile Habsburg-Lotringi dünastiast.
Saatuslikud atentaadilasud ertshertsogi pihta kõlasid 28. juunil 1914. Tšehhi satiirik Jaroslav Hašek alustas oma tuntuimat teost „Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil" lausega: „Nii nad tapsidki meie Ferdinandi." 1923. aastal ilmunud raamatu esimese müükituleku järel oli sõjas ellujäänud endistel Austria-Ungari keisririigi alamatel, kellest said 1918. aastal uue riigi – Tšehhoslovakkia kodanikud tore lugeda ühe endise keisririigi vägedes teeninud sõduri humoorikaid sekeldusi maailmasõja rinnetel. Ühe idioodina kujutatud Austria-Ungari keisririigi reamehe maailma kirjeldanud raamatu lehekülgedelt oli võimalik lugeda, kui pehkinud oli ühe Euroopa vanima dünastia poolt valitsetud suurriik ja kui pöördumatult lagunes see impeerium uute aegade tuultepöörises.
Endise impeeriumi varemetel tekkisid selle kunagistest osadest uued riigid nagu Tšehhoslovakkia, Ungari ning Austria. Osa endistest keisririigi maadest läksid Itaalia, Poola, Rumeenia ja Jugoslaavia koosseisu.
Esimene maailmasõda pühkis maailma poliitiliselt kaardilt ka Venemaa keisririigi (1917. aastal), Saksamaa Keisririigi (1918) ning Ottomani Impeeriumi (1922). Ottomani Impeeriumi viimaseks valitsejaks jäi sultan Mehmed VI (1861–1926), kes valitses vahemikus 1918–1922. Austria-Ungari viimaseks keisriks jäi Karl I (1887–1922), kes valitses kui Austria keiser ja Ungari kuningas vahemikus 1916–1918. Saksamaa viimaseks keisriks jäi Wilhelm II – Friedrich Wilhelm Viktor Albert (1859–1941), kes valitses Saksamaa keisri ja Preisi kuningana troonil vahemikus 1888–1918. Venemaa viimaseks isevalitsejaks jäi keiser Nikolai II (1868–1918), kes valitses Venemaa troonil vahemikus 1894–1917.
„Oli, oli aga otsa sai", võiks öelda nende riikide kadumise kohta aegade hämarusse. Ma ei taha siinkohal kasutada väljendit „ajaloo prügikasti", kuna mulle tundub prügikastis vegeteerimise moodi hoopis praegune elu Euroopa riikides esindusdemokraatia tingimustes. Inimesed, keda sellise demokraatia tingimustes valitakse riikide etteotsa meenutavad mulle rohkem prügikastis toimetavaid baktereid.
Minu seisukohad huvitavad tegelikult ainult mind ja nende jagamine teiste inimestega on mõneti riskantne tegevus. Mäletan, et aastaid tagasi lubati mulle ühe ametniku poolt lüüa hangud ribide vahele. Olin liiga palju rääkinud oma baltisakslastest sugulastest ja raev, mille osaliseks sain, üllatas mind tookord tõsiselt.
Nüüd ma enam selliseid vigu ei korda ega avalda oma mõtteid ja tõekspidamisi vahetult kellegagi kokku saades ja reaalses elus suheldes. Eelistan avaldada oma mõtteid distantsi pealt ohutus kauguses nendest, kelle poole pöördun.
Ükskõik, kui meeldiv ei ole meile üks või teine ajastu ja oma suguvõsa roll selles ajastus, tuleb hetkel kehtivates oludes igal juhul säilitada adekvaatsus. Tuleb elada, arvestades reaalse elu asjaolusid ning reeglistikku. Tuleb, aga mina ei taha. Ma ei taha arvestada sellega, mis mulle on vastukarva ning seepärast on möödapääsmatu saada aeg-ajalt selliseid kommünikeesid nagu hangude ribide vahele löömise ähvardus ühes asutuses.
Eelmise sajandi alguses lammutati püramiiditaoline ühiskonnamudel. Praeguse sajandi esimestel kümnenditel lammutatakse ühiskonna alusmudelit, hävitades traditsioonilist perekonda ja igipõlist inimese jagunemist mees- ja naissooks.
Edasi ei ole enam jäänud midagi lammutada.
Inimese endaks olemine on hävinemas, kuna inimloom on läbi personaalsete nutivahendite muudetud küborgiks, keda peagi hakkab juhtima tehisintellekt. Inimkonna ajalugu on jõudnud oma hääbumise finaali. Väljakuulutatud ajaloojärgne epohh on saanud nimetuseks ka „tõejärgne ajastu".
Kui omal ajal üritasid postmodernistid põgeneda kaasaja elu vastutuse ja raskuste eest nimetades ennast kaasajale järgnenud perioodis elavateks tegelasteks, ei kadunud nende vastutus oma tegemiste eest siiski mitte kuhugi. See postmodernistlik hoiak oli neil pigem eskapismiks ja endalt igasuguse vastutuse võtmise katse. Vastutada ei tahtnud enam keegi, vaid kõik tahtsid teha midagi, mille tagajärgede eest ise vastutama ei peaks. Vastutust tuli siiski kanda ja kui mitte tegijatel, siis neil, kes milleski süüdi ei olnud.
See, kui mõni postmodernist tekitas vaatajates oma „loominguga" õõvastust ja nimetas seda uueks katarsiseks, mis nagu oligi tema sihiks, siis selline solkloomingu õigustamine oli väga mugavaks hoiakuks oma küündimatuse ja loomingulise saamatuse deklareerimisel taotluslikuks geniaalsuseks ja kõrgeks kunstiliseks tasemeks.
Tegelikkuses on õudne mitte selliste „klassikute" tegevus, vaid see, mis on sünnitanud selliseid „klassikuid". Nende toitepinnaseks on küünilisuse laienemine ja ükskõikse, inimvaenuliku esteetika juurutamine nende poolt, kes kaasaegset ühiskonda ja inimest selles ühiskonnas juhtida tahavad. Kaose – korraldatud kaose teoreetikud on seisukohal, et segipekstud ja harmooniata inimkooslust on kõige lihtsam juhtida ja valitseda.
Enne tänapäeva küünilist ja võimuahnet valitsevat klikki sillutas neile tee ideoloogilises plaanis kaosekunsti viljelejate plejaad. Eelkõige oli see eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel endale tuule tiibadesse saanud performansikunsti ja installatsiooniteoste viljelejate kamp. Viljelejad ise olid toonitatult jõhkrad oma käitumises ja labased oma agressiivsuses. Kunstisõpru ja vaatajaid rünnati tavaliselt selja tagant. Kunstipublikut ja kodanikke rünnati oma performansite ja muude ürituste ajal etendatavate situatsioonide ootamatust ära kasutades.
Postmodernistide poolt rünnati üldse kõike, mis tundus rünnatav. Tegemist oli meelemürke ja vägijooke ületarvitanud seisundis olevate isenditega, kes hiljem, kui midagi tõsisemat juhtus, tõid endi vabanduseks välja sellised ebaadekvaatsed seisundid. Pretensioonikust kõigi teiste ühiskonnaliikmete suhtes ja kogu ümbritseva elu suhtes üldse oli sellistel „kunstnikel" kuhjaga.
Teine asi, millega need geeniused turule tulid, kui elu mõnikord kusagilt pigistas, oli teeseldud ja etendatud abitus. Kõige selle juures etendati õilsat ja mittemõistetud „piinatud geeniusi", keda kogu ühiskond peab toitma ja katma ja igati poputama. Aeg paneb sellised parasiidid paika ja puhta veiderdamisega ennast tänases maailmas ära ei elata.
Tänasel päeval on uue põlve noored kunstiloojad leidnud endale rahalise toetuse igat liiki euroliberaalide rahastatud roheliikumiste ja kliimaaktivistide kontoritest. Kunstiga pole neil samuti nagu nende eelkäijatel eelmise sajandi üheksakümnendatel midagi pistmist. Sooneutraalsuse ja CO2 võitlejate näitagitatsioonitruppe meenutavad aktivistid ei jää kunsti- ega kultuuriajaloo lehekülgedele. Pulstunud, patsi põimitud habemetuti väristamine ja paari päeva menüü kandmine selle tuti küljes ei teinud selle väristajast ei luuletajat, ei inimest.
Konna või selili ujumise stiili matkimine kohviku kiviplaatidest põrandal ei olnud siiski elamuskunsti akt, vaid muutus ülejoonud ja veiderdava äbariku katseks ennast väljendada. Välja tuli sellistest loomingulisest natuuridest kahjuks ainult väljaheiteid.
Olen näinud selliseid heeroseid küll ja küll. Enam ei taha. Huvitav on see, et kunagi – veel eelmise sajandi esimesel poolel, suutsid siin elavad maalikunstnikud ja graafikud luua midagi püsiväärtust omavat. Osati ka siinmaal viljeleda skulptuuri ja ka lavakunst ei olnud siinsetele tegijatele kättesaamatu.
Eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel juhtus aga see, et paljud Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud arvasid, et nad tulid õppima lavakunstikateedrisse ja õpivad mitte ERKI-s, vaid Teatri-ja Muusikaakadeemia lavakunstikateedris. Mõistagi oli meeldivaid ja ülimeeldivaid erandeid, kuid omaaegse, oma valitud ala meistriks õppimise kõrvale oli liiga palju tekkinud välist epateerimist ja avalike käitumisnormatiivide torpedeerimist. See viis alla paljukiidetud Eesti Wabariigi aegse euroopaliku kultuurikandmise ning madaldas kohaliku kultuurikihi üldist käitumisjoont suurel määral.
Kui uskuda seda informatsiooni, mis on lekkinud WikiLeaks`ist selle kohta, et Eesti üks valitsus või isegi valitsused on omal ajal nõustunud lombitaguse suurvõimu tahtmisel oma rahva asendamisega immigrantidega, siis tundub see esmapilgul tobe ja võimatu, aga kui mõelda, kellega on kavas asustada kõik need suured elamukompleksid, mis kerkivad üksteise järel Kalarannas, Sitsi mäel Balti Manufaktuuri alal, Volta kvartalis ning kavandataval uusasustuse territooriumil Kopli Kaubajaama alal, siis tekib vägisi tunne, et kõik see on mõeldud uusmigrantidele.
Samas on algamas ehitus endise Hipodroomi alal ning Merimetsas. Seega on ainult Põhja-Tallinna ja Mustamäe kokkupuute joonel ning Kalamajas ja Karjamaal kavas palju uusehitusi, aga neid on plaanitud ka teistesse Tallinna rajoonidesse küll ja küll. Kellele on mõeldud need elamispinnad, mille müügihind jääb 150 000 ja 300 000 euro vahele, see on ainult üks küsimus, millele ei ole leidnud vastust ega seletust mitte ükski minu tuttav.
Raha paneb rattad käima, aga kes juhivad rahavoogude suunamise kaudu neid rataste liigutajaid? Eks ikka need, kellel on maailma valitsemise kohta omad visioonid ja rahalised vahendid nende visioonide ellu rakendamiseks.
Lisaks rahale on olemas ka selline mõjutusvahend nagu sõjalise julgeoleku pakkumine Euroopa riikidele. See on suur ahvatlus USA poolt, millega peibutatakse Euroopa riike kuulama USA kui „suure venna" sõna ja tulema vastu Ühendriikide suurvõimu soovidele.
Eesti pole kaugeltki ainus väikeriik Euroopas, kus usutakse, et tõelise sõja puhkedes Venemaaga tuleb USA-st kohale tõsine väekontingent kaitsma Eesti Vabariigi iseolemist. Kui USA otsustab tõmmata Euroopast oma väekontingendi välja ja keskenduda asjadele oma mandril ja oma sisepoliitilistele probleemidele, siis on Eesti teinud oma välispoliitikas valearvestuse.
Euroopa riigid peaksid tõsiselt panustama hakkama oma vägede ja oma sõjalise võimekuse arendamisele. Rootsi hiljutine saamine NATO täisliikmeks peaks olema heaks eelduseks sõjalise koostöö arendamiseks vähemalt Põhjalas. Siia asuma kavandatud uusmigrandid ei hakka kaitsma Eestit, nagu nad ei hakka nad seda tegema ka Rootsis või Soomes ega Taanis. Sellega peavad tegelema rootslased, taanlased, soomlased ja eestlased ise.
Samamoodi nagu uusmigrandid, ei hakka Eestit kaitsma ka „pikad sallid" või lödipüksid, kes on oma postmodernistliku kilbi tõstnud kõige reaalsusest tuleva ja neile ebamugavust tekitava vastu ning kelle seni elatud elu ja looming on suunatud mitte millegi kaitsmisele, vaid pigem lõhkumisele.
Eesti integreerimine „lääne pehmete väärtuste" heleroosasse udumaailma ei tee Eesti riiki kaitstumaks välisvaenlase suhtes. Ükski kultuuripealinnaks kinnitatud linn ei taga riigi julgeoleku seisukohast eestlaste turvalisust mitte üks gramm.
Kui siia saabuksid okupatsioonivägede üksused, siis paremal juhul kostaks ülejäänud eurooplastelt sügavad muresolekuavaldused ja sügav leppimatus toimuva suhtes ja ei midagi enamat. Kui jõuaks kätte nende kord, siis avaldaks veel okupeerimata riigid jällegi oma sügavat muresolekut toimuva pärast jne.
Euroopal on aeg hakata lootma vaid oma jõududele ja selleks on tarvilik esmalt keerata kinni massimigratsioonipumbad ning hakata arvestama oma töökäte ressursiga. See puudutab mitte ainult Eestit, vaid kõiki Euroopa riike. Soomlased on oma kaitsekavadega heaks eeskujuks ja näiteks, et selline asi nagu tõeline, kogu riiki hõlmav omakaitse on võimalik.
Lootes lombitagusele Ameerika onule on tehtud valearvestus. Mitte ainult rahvusradikaalid ei peaks mõtlema rahvuslikele huvidele. Nende huvide eest peaks seisma Isamaa ning tegema rahvuskonservatiividega tihedat koostööd.
Sotsidelt ja Eesti 200-lt ega ka pseudoparempoolsetelt ei ole sellist koostööd võimalik oodata. Keskerakond praegusel kujul ei ole samuti eestlastele sõbralik, vaid selgelt migrantidest valijatele suunatud jõud. Sinna jäänud eestlastest parteiveteranide pronksist profiilid ei muuda asja eestlastele usutavamaks. Keskerakonna asutajaliikmed Kalev Kallo ja Enno Tamm on küll jätkuvalt eestlased, aga nende koondumine linnapea Mihhaili taha tihedasse viirgu ei ole veenev eestluse eest seismise seisukohalt.
Mihhailile, tõsi küll ühele teisele Mihhailile – Kalininile, oli kunagi püstitatud pronksist monument Tallinnas Tornide väljakul. Kas Mihhail Kõlvartile jõuab Keskerakond oma pealinna valitsemise ajal püstitada monumendi Harjumäele, kus kunagi seisis monument Viktor Kingissepale vaatega linnavalitsuse hoonele, ei ole teada.
Enno Tamm on eestimeelne mees. Tema vanaisa oli Eesti Wabariigi Poliitilise Politsei komissar, kes mõrvati punaste poolt peale 1940. aasta juunipööret. Enno eestimeelsuses ei ole mul võimalik kahelda mitte ükski gramm. Miks valis ta omal ajal Keskerakonna, on tema isiklik asi. Kaua suudab ta olla Kõlvarti juhitavas parteis, ma ei tea. Asjad ei ole alati mustvalged, aga pisut selgemad võiksid nad olla. Udutsoonis ja hallis tsoonis olemise ajad on möödas. Eesti vajab selgust ja kindlat positsioneerumist skaalal – kes on patrioot ja kes seda mitte ei ole.
Eesti üks suur eelis seisneb väikeseks olemises. Siin ei ole võimalik tegutseda tundmatuna. Kõik siin kõiki tunnevad. Vähemalt nii oli see vanasti.
Loodetavasti suudame me vastu seista praegustele müüdavatele võimudele ja tõkestada migrantide massilise voolu siia maale. Siis on jätkuvalt hea teada, kes on kes ja mida endast kujutab. Kunagi sai kodukant Kalamaja hoitud puhas võõrast vaimust ja mentaliteedist. Kalamaja oli ja jäi sel kaugel okupatsiooniajal Eesti kandiks. See, kas ta selliseks ka jääb, sõltub meist.
Me peame suutma hoida nii Kalamaja kui ka muud Eesti kandid puhtad võõrast ja lagundavast mõjust. Ma mäletan aegu, kus sai lauldud koos praeguseks ajaks siin maal ülituntud tegelastega kunagist laulu, mille teksti tegin ümber tollal levinud malevalaulust: „päike, suvetuul soojal suvekuul Eesti Leegioni kutsub".
Uskuge või mitte, siis olime me palju vabamad kui tänasel päeval ametlikult iseseisvas Eesti riigis. Siis oli kõik palju selgem. Me teadsime näiteks, et Enno Tamme vanaisa oli Eesti Wabariigi ohvitser. Me teadsime, kelle paps oli Luftwaffe pardalaskur, kes hiljem sai Soome presidendilt Tarja Haloselt Valge Roosi Rüütelkonna rüütliristi ja Eesti Kaitseministeeriumi III klassi teeneteristi.
See mees oli Elmar Heinsalu. Ta pidi istuma Siberis suisa kahel korral, aga tuli sealt elavana tagasi ja elas pika ning väärika elu (1925–2016). Elmar oli minu klassivenna isa. Robert Käsper, Mati Männapsoo, Enno Tamm, need on vaid mõned nimed, mis tulevad kõigepealt meelde nendest poistest, kes hoidsid Kalamaja Eesti kandina.
Nad oleks hoidnud Eesti kandina ükskõik millise koha, kus nad sündinud oleksid. Paraku oli selleks kohaks Kalamaja.
Ma tundsin neid mehi ja erinevalt Jaak Aabist oleks ma nendega läinud „luurele" iga hetk. See oli siis.
Vahepeal on Eesti saanud küll uuesti omariikluse tagasi, aga siis läks justkui midagi valesti ja siin me nüüd oleme. Midagi on mäda Taani riigis, nagu kirjutas Shakespeare „Hamletis" ja midagi on väga mäda Eesti riigis. Aeg on küps mädapaised avada.