Marko Mihkelson. Foto: kuvatõmmis

Laske reformaritel puhata, head valijad. Laske neil hinge tõmmata ja mitte ainult järgmise riigikogu uue koosseisu aja, vaid märksa kauem. Ärge valige neid enam riigikogusse ja nad ei saa moodustada mingit valitsust, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Eestis on ühiskond jagunenud suures laastus lugupeetud ja poliitiliselt õigesti mõtlevateks inimesteks ja „üksikuteks tagurlasteks". Poliitiliselt õigesti mõtlevad inimesed on need inimesed, kes valivad alati „õige erakonna", tehes seda nii riigikogu kui ka kohalikel valimistel. Millise erakonna? Milline on Eesti Vabariigis õige, et mitte öelda ainuõige erakond? See on Reformierakond, vähemalt nii arvavad reformierakondlased ise.

Nende erakond asutati 13. novembril 1994. aastal. Nende poliitiliseks eelkäijaks oli Eesti NSV endisest rahvusnomenklatuurist ja avaliku elu tegelastest koosnev Eesti Liberaaldemokraatlik Partei. Reformierakond kuulub Euroopa liberaalsete parteide ühendusse. Siim Kallase ümber koondunud ühiskonnategelased ja ärimehed panid aluse Reformierakonnale tõmmates sinna nii endist EKP nomenklatuuri (Andrus Ansip) kui ka muid „tublisid ja tuntud" inimesi nagu Uno Mereste, Igor Gäzin, Toomas Savi, Toomas Vilosius, Tiit Käbin, Ignar Fjuk jne. Igati tore seltskond.

Hiljem hakati endale kasvatama järeltulevat poliitilist mantlipärijate põlvkonda (Taavi Rõivas, Hanno Pevkur jt.). See oli loomulik osa erakonna siseelust. Kõik poliitilised parteid teevad seda kogu maailmas ja selles pole midagi erilist. Reformierakonna esimehed olid Siim Kallas, Andrus Ansip, Taavi Rõivas, Hanno Pevkur ja Kaja Kallas. Loodan, et Eestis ei hakata kunagi õpetama partei ajalugu, mille teemaks on ainupartei ehk siis reformierakondlaste partei ajalugu. Loodan, et siin maal ei kuule ma kunagi sellist lauset: „Partei on meil üks – nii on välja kujunenud ajalooliselt!" Selleks parteiks oleks siis loomulikult Reformierakond. Nii võib aga vabalt juhtuda, kui reformaritel edasi valitseda ja oma võimu tsementeerida lastakse. Mitte lihtsalt valitseda, vaid ainuvõimu omada ihaleb see erakond oma loomisest saadik. Seda ei saa lasta tekkida ja see on valijate otsustada. 

Tekib küsimus, miks ometi ei saa lasta edasi valitseda erakonnal, kelle ridades on nii palju „toredaid ja võimekaid" inimesi. Aga sellepärast, et just nende juhtimise all on Eestis vastavad riiklikud institutsioonid, kes peaksid oma tegevuses juhinduma põhiseadusest, muutunud poliitilise võitluse ja propaganda tööriistadeks. See ei ole enam kallutatus kusagil struktuurides, see on poliitiliste tellimuste täitmine. 

Reformierakonnale sobivad isikud, eriti nende ridadesse kuuluvad riigiametnikud näivad elavat suure kaitsekilbi varjus. Seda kilpi hoiab reformierakondlaste tuumik. See tuumik otsustab, kes peab vastutama oma tegude eest põhiseaduses ette nähtud reeglite järgi ja kes ei pea, keda karistada kogu seaduse karmusega ja keda „võtta käendusele", piirdudes kerge noomitusega.

Hiljutine skandaal ühe ministri enesemääramisega euroametnikuks ja sellele peagi järgnenud uus skandaal riigikogu väliskomisjoni juhiga on vaid väike osa kõikidest skandaalidest, mis riigi erinevate institutsioonide poolt on kinni mätsitud. See topeltstandardite kasutamine omale meelepäraste tegelaste suhtes ning konkurentidest totaalne ülesõitmine massimeedia teerullidega on jätkuvalt Eesti ühiskonna korrumpeerumise otsene põhjus ja riigi suhtes umbusalduse tekitaja.

Kodanikud näevad ebaõiglust, mis valitseb ühiskonnas Reformierakonna juhtimise all ning selle otseseks tagajärjeks on riigist võõrandumine. Karistamatus, millega reformarid toovad omasid tule alt välja ja neid katavad igasuguse vastutuse eest, on halvasti mõjunud kodanike õiglustundele. 

See on ilmselgelt uue, tõejärgse ajastu tunnusjoon, et tõde on see, mida kuulutab võimul olev Reformierakond. Tegemist ei ole oma maa ja rahva hea käekäigu eest seisva poliitilise jõuga, vaid hoopis hedonistide ning elunautlejate piiratud seltskonnaga. Nende huvi on igavesti võimul püsida ja sellele võimule toetudes rikastuda nii aineliselt kui ka võimutäiuse nautimises.

Tore on olla jõukas ja võimukas, tore on olla rikas ja kuulus, aga see toredus põrkab rahva pahameele vastu. „Rumal rahvas" ei saa lihtsalt aru, kui toredad inimesed on reformierakondlased tegelikult ja võivad neid enam riigikokku ja kohaliku võimu juurde mitte valida.

Kõik oleks ju lausa ideaalne, kui neid järgmisi ja siis uuesti järgmisi valimisi ei tuleks. Võiks oma riigikogulase koha pärandada oma otsestele järeltulijatele. Sama võiks teha kohaliku võimu pärandamisega maakondades ja valdades.

See oleks aga hoopis teine ühiskondlik formatsioon. See ei oleks sellisel juhul enam demokraatia, vaid hoopis seisuslik ühiskond, koos kõige talle omasega. Seisused likvideeriti Eestis eelmise sajandi alguses. Nüüd on siis tarvis kuidagi oma võimu tsementeerida demokraatiat mängides ja vabariigis kehtivate seaduste raamides toimetades. Siin algabki tõejärgne ajastu oma demagoogiaga ja vassimisega. Massimeedia ja muud info edastamisega tegelevad institutsioonid on ammu muutunud informatsiooni edastajatest propaganda organiteks.

Tõejärgne ajastu kestab maailmas juba mõnda aega, aga nagu igal asjal, millel on algus, on paratamatult ka lõpp, saabub lõpp ka tõejärgsele ajastule. Eesti kodanikest valijatel on võimalus lõpetada erakonna, kes ennast ainuvalitsejaks peab, valitsemine.

Nad on piisavalt ennast näidanud kui erakond, kes ei hooli oma valitsetavast rahvast. Neile tuleb raskest riigivalitsemise tööst puhkust anda ja mitte nende kandidaate riigikogusse valida.

Laske reformaritel puhata, head valijad. Laske neil hinge tõmmata ja mitte ainult järgmise riigikogu uue koosseisu aja, vaid märksa kauem. Ärge valige neid enam riigikogusse ja nad ei saa moodustada mingit valitsust.

Las tegelevad oma majapidamiste, oma aedade harimise ja oma lillepeenarde hooldamisega. Elu läheb Eestis kohe paremaks, kui enam ei ole valitsuses ei sotsiaaldemokraate ega reformierakondlasi. Siis lõpeb Eestis ka tõejärgne ajastu ja algab lihtsalt normaalne ühiskondlik elu. Valik on teie, kaaskodanikud, kasutage seda valikuvõimalust.