Charles I Stuart näitas, kuidas peab lahkuma monarh, kui enam ei ole võimalust pidada vastastega ausat võitlust ja olla oma rolli väärikas kandja lõpuni, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Inglismaa ja Šotimaa vangistatud kuningas Charles I (1600–1649), Šotimaal Dunfermlines sündinud James I ja Anne of Denmark'i poeg, tekitas kodusõja võitnud parlamendivägede rügementides jätkuvalt vihkamist ning salllimatust. Inglismaal 1648 kuni 1653 valitsenud Päraparlament ehk Rump Parliament (tegemist oli Pika parlamendi järgse parlamendiga) valis välja 135 kommisaari, kes jurist John Bradhaw`ga eesotsas hakkasid pidama kohut kuningas Charles I üle.
Kohus tunnistas kuninga süüdi olevat türannias, reetmises ja isamaa vaenlaseks olemises. Ta mõisteti surma ning 30. jaanuaril 1649 hukati Londonis, kuningate residentsi Whitehalli banketisaali akende ette püstitatud tapalaval.
Kuningas astus tapalavale ja pidas sinna kogunenud endistele alamatele kõne. Muuhulgas teatas ta rahvale: „Pean teile ütlema, et kõik teie vabadused seisnevad valitsuse olemasolus ja nendes seadustes, mis kindlustavad parimal moel teie elu ja varanduse säilimise. See johtub mitte teie osalemisest valitsemises, mis mingil moel teile ei kuulu. Alam ja valitseja on täiesti erinevad mõisted."
Peale oma pöördumist vaatas kuningas otsa timukale ja tema abilisele, kelle näod olid kaetud nahast maskidega. Ta ütles timukale: „Kas on hirmus tappa oma valitsejat katmata näoga?"
Peale kuninga pea maharaiumist tõstis timukas selle üles ja näitas rahvale, kuid ei hüüdnud sellisel puhul ette nähtud sõnu: „Siin on reeturi pea!" Rahvas oli šokis ja tapalava ümber valitses vaikus.
Pretsedenditu austuse märgiks hukatud valitseja keha suhtes õmmeldi talle pea tagasi keha külge ja anti omastele üle, et nad saaksid ta väärikalt maha matta.
Kuningas Charles I maeti Windsor Castle lossi Saint Georges'i kabelis.
Kuninga isiklik vara müüdi maha oksjonil ja kõik tema kujutised eemaldati avalikest kohtadest. Tema skulptuur Börsihoone ees Londonis purustati, kuid vaatamata sellele elab mälestus tema väärikast ja suursugusest lahkumisest siit ilmast edasi inimestes, kes tema mälestusest lugu peavad.
Charles I Stuart näitas, kuidas peab lahkuma monarh, kui enam ei ole võimalust pidada vastastega ausat võitlust ja olla oma rolli väärikas kandja lõpuni. Nii peab lahkuma üks valitseja, nii lahkub kuningas.
Inglismaa ajalugu on olnud keskajal ning enne seda väga verine. Üks verisemaid aegu oli Tudorite ajastu Henry VII kuni Elizabeth I-ni. Stuart'ite dünastia ajal puutus inglise monarhia kokku kodusõjaga, mille tollane kuningas Charles I parlamendi vägedele kaotas.
Windsorite dünastiat, kes valitseb Inglismaad tänapäeval, ei ähvarda ilmselt enam midagi sellist, nagu just kirjeldatud sündmus kaugel XVII sajandil.
Kogu see lühike ja dramaatiline lugu, mida on peetud uue majandusformatsiooni kinnistumise ajaks, lõpetas tegelikult Euroopas midagi palju suuremat, kui esmapilgul näib. Viimaste rüütlite ajastu ja Euroopa romantiseeritud aumõiste ning käitumiseetika normide järgimine viis kokkupõrkeni ratsionaalse ja kasumliku „uue ajastu" esindajatega.
Siis tuli must-valgelt esile Inglise kuninga Charles I toetajate, rojalistide vägede lepitamatu konflikt parlamendivägede esindatud uue elukorraldusega. Kaupmeeste ja demokraatia ehk rahvavõimu teenistuses olnud parlamendivägede juhid nagu Thomas Fairfax, krahv Essex või Edward Montagu olid ise kõrgaadlist pärit parlamendi juhtfiguurid.
Oliver Cromvell kuulus alamaadli hulka ning tema kuulsad Ironsides ehk „raudküljed" avaldasid Marston Moor'i lahingus rojalistidega võideldes sellist muljet, et kuningas hakkas mõistma – kodusõja võib ta kaotada. Cromwelli loodud uut tüüpi armee – New Model Army võitiski kuninga järjest kahanevad üksused lõpuks täielikult. Parlament võitis, kuna tema taga oli progress ja uute majandussuhete ning uue ühiskonnakorralduse vääramatu jõud vananenud feodaalsuhete ja sellele omase eetika ning esteetika vastu.
Kuningas Charles I ei saanud võita kodusõda Inglismaal, kuna „jäi jalgu progressiivsele tulevikku vaatava rahva tahtele".
Vaatamata sellele oli, on ja jääb minu sümpaatia alati kuninga poolele. Tema esindas kõike seda, mida olen austanud ja mis teeb minu jaoks inimese inimeseks. Kristlikule eetikale tuginev seisuslik ühiskond on ainus ühiskond, mis väärib austust.
Seal, kus kõige riigis ja ühiskonnas toimuva eest vastutab üks, Jumalast seatud persoon, on alati isiklik vastutus toimuva eest. Seal, kus valitseb kollektiivne organ, ei ole iialgi olemas personaalset vastutust ehk puudub vastutus kui selline üldse. Tõde ja seadused, mida kinnitab ja hääletab selline kollektiivse vastutuse organ nagu parlament, ei ole minu arvates kuidagi legitiimne, kuna tõde ei saa kehtestada hääletamise teel.
See, kuhu on inimkonna viinud selline kollektiivne vastutustundetus, on ajalugu näidanud. Euroopa on loobunud oma ajaloolisest minevikust ja oma eetikast ning muutunuid kõikelõhkuvaks ja kõikemuutvaks loomaaiaks. Inimene on kaotamas inimese kuju ja muutumas naudinguid ja pidevat meelelahutust vajavaks olendiks. Sellistest olenditest, kes ei anna enam inimese mõõtu välja, ei ole enam mõistliku ühiskonna toimivana hoidjaid.
Kõik see algas aga just Inglismaa kodusõja ehk tegelikult revolutsiooni päevadel XVII sajandi keskel ja kordus veelgi laastavama löögina mõistliku elukorralduse pihta Prantsusmaal 1789. aastal. Seal toimus „suureks" nimetatud revolutsioon, mis hävitas kunagi nii üleva ja võimsa Royaume de France'i, Prantsuse kuningriigi.
Eesti oli oma ajaloos jõudnud XIII sajandi alguseks nii kaugele, et oli just sisenemas oma kohaliku sõjalise ülikkonna tekkimise ajajärku. Kohalikud maavanemate ja sõjapealikute nimed olid ajalukku jäänud ja ees oleks oodanud mõne Skandinaavia kuningriigi vasallsõltuvuses oleva hertsogiriigi staatus. Ajalugu otsustas teisiti ning oma kõrgklass jäi kinnistumata. See ei tähenda aga seda, et ta soodsamal võimalusel tekkimata oleks jäänud.
Demokraatia ei oleks olnud muinaseestlastele ainuomane ühiskonna toimimise kord.
Käesolev kirjutis ei ole mõistagi mingi asjalik näpunäide või retsept sellest, milline peaks olema elu Eesti Vabariigis. See on lihtsalt minu maitse eelistus. Kasutan ära viimaseid vaba sõna leviku võimalusi selles riigis, kus varsti kehtestatakse vihakõne seadused ja lõpeb igasugune vabadus ja vaba sõna ning mõtte levik.
Eestit valitseb väga tige ja äärest ääreni ennasttäis keskpärasest madalam poliitiline toode. Tema ainus trump on oskus olla meele järele globalistidest Euroopa ja maailma valitsejate klikile.
Algas see õudus aga juba aastasadu tagasi. Eurooplane peab teadma oma ajalugu ja kunagine kodusõda Inglismaal on Euroopa ajaloo mäluarhiivi kuuluv sündmus.