Eesti lipp Pika Hermanni tornis, taamal valge laev. Foto: Bigstockphoto

Ehk on see siiski võimalik, et poriloigus loksuv mudane paberist laevuke asendub tõelise valge vabaduse ja kestva omariikluse suure laineriga. Ehk on see kõik tõesti võimalik. Igal juhul on see väärt katsetamist, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Kes küll vanema põlvkonna eestlastest ei teaks lugu Valge laeva ootamisest. Kui sellest legendaarsest ootamisest endast midagi ei teata, siis püsiv sõnaühend „valge laev" on ometi teada enamusele eestlastest kui soovunelma täitumise sümbol.

Võib-olla kättesaamatu unelmana on see sümbol elanud ja elab ilmselt edasi eestlaste soovide ja lootuste kandjana sama kaua, kuni elab eesti rahvas. Valget laeva ja selle ootamist seostatakse prohvet Maltsveti ehk kodanikunimega Johan Leinbergi (1812–1885) juhitud ususektiga, mida ta juhtis prohvet Maltsveti nime all. Järva-Jaanis asuva Maltsveti talu pidajana kutsuti Johan Leinbergi Maltsveti Juhaniks. Sellest tuligi tema prohveti nimi Maltsvet. Alates 1848. aastast elas Johan Leinberg Tallinnas, kus ostis paar maja.

Kui ta 1854. aastal paranes paar aastat kestnud haigusest, otsustas ta tänutäheks paranemise eest pühendada ennast pühakirja uurimisele ning kuulutamisele. Enne seda oli Leinberg jõudnud pidada nii möldri, kõrtsmiku kui hobuseparisniku ametit. 1861. aasta suve hakul kogunes hulk tema pooldajaid Lasnamäe veerule Tallinnas ootama müstilist valget laeva, mis viiks Maltsveti järgijad Krimmi, tatarlastest mahajäetud maadele selleks, et alustada seal Jumalale meelepärast elu uusasunikena. Maltsveti enda usuline põlemine oli juba raugenud ja 1862. aastal naasis mees Järvamaale, kus oli omal ajal Liusvere külas sündinud.

Vähesed mäletavad tänapäeval Johan Leinbergi nime ega prohvet Maltsvetistki pole eriti kuuldud, aga ütlus "valge laev" on inimestele kui saavutamatu lootuse sünonüüm ikka teada. See püsiv sõnaühend on samamoodi tuntud nagu sõnaühend "kadunud poeg", mis on võetud Uuest testamendist või "kuldne Rootsi" aeg või "Kungla rahvas". Eestlased teavad neid püsivaid sõnaühendeid, teised siin elavad rahvad ja rahvused seda ei tea ja ei peagi teadma. Las midagi jääb ka ainult eestlaste siseringi kuuluvaks teadmiseks.

Pikk oli sissejuhatus minu tänasele mõtteavaldusele, aga nüüd on aeg kirjutada lahti, mida mõtlesin öelda peale sellist sissejuhatust. Teatavasti on saabuval kevadel ees ootamas järjekordsed valimised ja seekord on küsimuse all mitte ühe või teise poliitilise kursi valimine või majanduspoliitika arendamine eestlaste riigis, vaid palju tähtsam asi.

Seekord on nimelt küsimuse all eestlaste kui rahvuse säilimise küsimus omal maal elades.

Eesti Vabariik on minetamas garantii rolli olla eestlastele koduks ja kindlaks varjupaigaks. Liiga palju on praegu Eestit valitsevad poliitilised jõud rääkinud avatud ühiskonna ja avatud rahvusluse hukutavast poliitikast, mida nad kavatsevad edaspidigi teostada.

Pole midagi absurdsemat kui mõiste „avatud rahvuslus". Mõte mingist kosmopoliitilisest avatud ühiskonnast ei sobi Eesti sugusele väiksele riigile mitte kuidagi. Ainuke jõud, kes on oma poliitilise sihina deklareerinud avalikult eestlaste püsimajäämise eest võitlemise Eesti Vabariigis on rahvuskonservatiivide erakond. Teised erakonnad on ammu unustanud rahvusriigi mõtte ja püüavad uute tuulte tuulelippudena olla meelepärased selle maailma valitsejate tahtele.

See tahe on aga rahvuste ja rahvusriikide säilimise vastane tahe. See tänase maailma valitsejate tahe on muuta kõik rahvused ja rahvusriigid suure Paabeli segistis üheks amorfseks ja sõnakuulelikuks massiks. Paljudele eestlastele ei meeldi selline perspektiiv aga mitte. Enne rahvuskonservatiivide erakonna teket oli ainsaks rahvuslikult meelestatud jõuks Isamaa erakond, aga selle partei viimased aastad näitasid, et rahvusaatest kallim on neile võimu juures olemine ja seda oma aadete müümise hinnaga. 

Rahvusaate kui omariikluse vundamendi idee on tähtis paljudele eestlastele, kuna alles kolmkümmend aastat tagasi olid eestlaste kukil punased nõukogude puugid, keda teenindas kohalik kollaborantide klikk. Punasest okupatsioonist pääsenud rahvas ei taha enda kukile uut puukide klikki, seekord vikerkaarevärvilist euroliberaalide bandet. See mõte peaks olema kõigile niigi selge, aga ei ole mitte. Ei ole seepärast, et kohalik massimeedia on kallutatud ja kooldu võimulolevate liberaalide ja internatsionalistide poole väga suurel määral.

Saabuvad valimised on viimane võimalus päästa Eestimaa vajumisest euroliberaalide sohu, kust enam väljapääsu ei ole. Ei ole rahval, keda on kõigest miljoni ligi inimest, seda võimalust, et katsetada veel ja veel kord oma püsimajäämise hinnaga uut ja vaenulikku rahvuspoliitikat, mida liberaalide klikk peale surub.

Kohalikud kupjad ja nende välismaalastest poliitilised isandad ei tohi seekord Eestis võitu saada. Valge laev ja kadunud poeg peavad siia lõpuks tulema.

Valge laev ei tohi olla paberist laevuke, millega lapsed poriloigus mängivad, vaid peab olema uuesti tärganud lootuse võimas ja puhas alus.

Kadunud poeg ei pea olema mitte kaugelt õnne otsinud ja seal läbikukkunud kerjus, vaid peab olema oma rahva eneseusku taastav kangelane, kes tuli selleks, et jääda ja oma riiki üles ehitama. 

Väga raske on ütelda, kuivõrd ma ise kõike kirjutatud usun, aga ma tahaksin, et see oleks nii. Seega usun lapsemeelse pimeda usuga, et see on tegelikult võimalik. Kaotades selle usu, kaotaks ma tegelikult kõik.

Kindlasti liitub konservatiividega veelgi palju väärt inimesi, sest aeg nõuab rahvuslike aadete eest seisjatelt suurt ja ühist pingutust, et hoida Eestit rahvusriigi vankumatul kursil. Ehk on see siiski võimalik, et poriloigus loksuv mudane paberist laevuke asendub tõelise valge vabaduse ja kestva omariikluse suure laineriga.

Ehk on see kõik tõesti võimalik. Igal juhul on see väärt katsetamist. Valija otsustab kõik. Mitte laiselda ja minna valima valimisjaoskonda võtmaks ära võimalus vassida elektrooniliste valimistega – seda tuleb ausal valijal seekord teha!