Kui vaadata viimaste aegade Kaja Kallase intervjuusid ja etteasteid infotundides on selge, et kõik tema ümber toimuv lõbustab teda. Ta naudib ilmselgelt oma võimu ja peaministriks olekut ning eriti õnnelikuks teeb teda asjaolu, et ta saab valmistada kannatusi neile kodanikele, kelle jaoks ta on kättesaamatus kauguses, kirjutab Jüri Kotšinev.
Kui saabus aasta 1989 ja Ida-Euroopas puhusid täisvõimsusel vabaduse tuuled, oli tunne, et kõik, mis seotud halbade aegadega ja punase okupatsiooniga on vajumas jäädavalt ja lõplikult ajaloo prügikasti. Oli tunne, et okupatsioon ja maailma jagunemine sotsialistlikuks ning kapitalistlikuks leeriks on möödanik ning et kolmanda maailma riigid saavad kah kuidagi järje peale. Siis on kogu maailm võimeline rahus koos eksisteerima ning võitlema globaalsete probleemidega, mis olid viimase sajandi vältel inimkonna ette kuhjunud. Need olid naiivsed lootused, aga eks ma siis olin ka alla kolmekümne aastane ja mitte veel eriti kogenud ning orienteerusin maailmaasjades vastavalt oma kasinatele teadmistele ja kogemustele.
Kaheksakümnendad koos oma naivismi ja tohutute ootustega ja tulevikulootustega vajusid justkui liiv sõrmede vahelt olematusse. Lõpuks jäid tühjad pihud ja mingi seletamatu lootusetuse tunne. Käed vajusid justkui alla suurte, kusagilt mujalt siia paisatud murede ja probleemide lahendamatuse ees. Aegapidi sai selgeks, et vastvabanenud endistes sotsialismileeri vasallriikides on ennast rahva kukile seadnud ikka need endised kupjad ja nende järglased. Seegi ei olnud kõige hullem. Kõige hullem oli alles ees. Ansipist hullem ja Siim Kallasest hullem on hoopis Kaja Kallas. Edgar Savisaarest hullemaks osutus Kõlvart oma lähikonnaga. Jüri Ratas on võrreldes Hussariga ja Kivimäega süütu kloun. Neid näiteid võib tuua veel ja palju.
Kui vaadata viimaste aegade Kaja Kallase intervjuusid ja etteasteid infotundides on selge, et kõik tema ümber toimuv lõbustab teda. Ta naudib ilmselgelt oma võimu ja peaministriks olekut ning eriti õnnelikuks teeb teda asjaolu, et ta saab valmistada kannatusi neile kodanikele, kelle jaoks ta on kättesaamatus kauguses. Teiste kokku vajumine mure ja raskuste all teeb talle tõelist rõõmu.
Tema suurim mure on oma praegusest võimust ilmajäämine ja selle võimu säilitamise nimel on ta valmis vingerdama nagu angerjas pannil. Valetamine ei ole tema jaoks valetamine, vaid selge enda paremuse demonstreerimine ning tavaline taktika. Talle on tema arvates lubatud kõik see, mis tagab tema võimul püsimise.
See on ammu selge, et Kajal on vaid üks eeskuju ja üks faktor, mida ta arvestab – see on tema enda isik ja tema isiklikud huvid ja ambitsioonid. See olukord on siin riigis tsementeeritud ja selle olukorra müüriladujad on Euroopa globalistid, kelle punutud ämblikuvõrgu vastu enam ei saa.
E-valimiste riukalik süsteem on käivitatud ikka ja uuesti ja kõik valimisteeelsed küsitlused kaotavad oma mõtte ning ükski analüüs ja prognoos ei oma mingit kaalu ega tähendust, kui käivitub e-valimiste veski. See veski on sätitud nii, et võitjaks tuleb alati reformikate ahne partei ja mõni nende hetkeline liitlane. Arvestades seda karmi asjaolu ei maksa eriti midagi loota tuleviku valimistest ka Isamaal, kelle reiting on praegu küll kõrgel, aga ei see loksuta e-valimismasina vääramatut tööd.
Tank on tank ja selle tanki vastu ei aita ratsaväebrigaadid oma piikide ja mõõkadega relvastatud uljaste ulaanidega. Teises maailmasõjas ei suutnud 1939. aasta sügisel ratsaväebrigaadid teha midagi Wehrmachti üksuste vastu, nagu ei suutnud Poolat kaitsta ka nende hävituslennukite brigaadid, jalaväediviisid ega kahurvägi. Ei kaitsnud Poolat ka nende lepingud lääneliitlastega ega äsja läbi viidud sõjaväereform. Poola langes 6. oktoobril. Wehrmachti sissetung Poolasse algas 1. septembril. N. Liit tungis poolakate kallale 17. septembril.
Sellest ajast möödus viiskümmend aastat, kui nõukogude võim oli niivõrd mõranenud, et 1989. aastal oli vähemalt Baltimaadele selge, et püsima see võim enam kauemaks ei jää. Jah, Nõukogude Liit lagunes ja lakkas olemast, aga ei kadunud tema metastaasid. Nõukogude nomenklatuuri järglaste põlvkond seadis ennast kindlalt sisse taasiseseisvunud riikide ladvikutesse ja ei lahku sealt kuhugi. Moskva asemel valiti endale uued isandad ja nüüd on elu selline nagu ta on.
Nii nagu ei suutnud Poola Vabariik võidelda Wehrmachti ja Punaarmee üksustega, kes tungisid peale läänest ja idast, ei suuda Eesti maksumaksjad praegu võidelda võimuihast lõhkeva Kallasega, kes talle kingitusena sülle kukkunud Venemaa ja Ukraina vahelist sõda ära kasutades sellega nagu malakaga vehkides õigustab kõiki oma kavandatavaid lollusi ja sigadusi eestlastest maksumaksjate kallal.
Kallas meenutab järjest rohkem pähklipurejat, kes tahab oma kandiliste lõugade vahele aina rohkem pähkleid toppida. Pähkliteks tema purustavate lõugade vahel on kohalikud ettevõtted ning keskmise ja väiksema sissetulekuga inimesed. Küsimusele, miks ta nii teeb, on lihtne vastus – talle meeldib inimesi õnnetuks teha.
Kallase karv on läinud tema võimu kestmise ajal järjest siledamaks ja tema turtsatused ja itsitused kõikvõimalike infotundide ja intervjuude ajal on järjest tugevamad.
Kallas on hakanud isegi „nalja tegema". Naerab ta nende naljade üle siiski üksi, kuna enamus kuulajaid saavad aru, et naljategemine ei sobi talle.
Kaja Kallase puhul on tähtis arvestada asjaoluga, et ta ei tööta patareidel ega akupatareidel, vaid on elektrijuhtmega „otse seina" ühendatud. Seega ei saa tema patareid iialgi tühjaks ja ta võib niimoodi edasi vuriseda lõpmatult pikka aega. Selle juhtme nimi on ühendus euroliidu globalistidega. Nende käes on võim Euroopas.
Ainus võimalus juhe seinast välja tõmmata oleks üldrahvalik otsustav vastuseis praegusele siin kehtivale valimiste süsteemile, mis võtaks maha võimaluse viia järjekordselt läbi e-valimised ja võimaluse nende tulemusi falsifitseerida.
Kui lasta Kallasel lõpmatult valitseda ja olla pidevalt ümber valitav, siis muutuksid tema praegused naerupurtsatused üheks katkematuks ja pidevaks naerulaginaks ja see pilt oleks väga kole silmale näha ja kõrvale kuulda.
On kerge ette kujutada sellist revüüd, kus Kaja tantsib ees, sulg peas, ja tema taustal tantsivad kloonitud Toomas Ilvesed. Ilves on kloonitud kümneks identseks frakki riietatud Ilveseks ja selline etteaste oleks saadetud kloonitud Ilveste laulust, kus ülistatakse Kaja Kallast kui kõigi aegade Eesti parimat peaministrit taevani.
Peale seda jätkuks kava Võrklaeva stepptantsuga või kankaaniga, mille taustaks laulaks Võrklaev kupleesid sellest, kuidas maksud tõusevad ja elatustase langeb ja kuidas lõpuks maksumaksja pea kukub lumehange. Järgneks rahvalik värss timuka raskest tööst: „Kirves tõuseb, kirves langeb, pea see kukub lumehange, see on timukale töö, kes ei tööta, see ei söö."
Siis tuleks lavale Margus Tsahkna, kes jutustaks lõbusaid anekdoote sellest, kuidas Eesti 200 venitab oma niigi pika plaani veelgi pikemaks, ja tema järel astub vaatajate ette veel üks Kallas, kes esitab pantomiimi hariduse arendamisest Kirde-Eestis ja Eestis üldse.
Kogu kava lõpus astub veel kord lavale primadonna Kaja Kallas ja lõpetab etenduse laulu- ja tantsunumbriga „Võim on magus".
Selline revüü on täiesti võimalik, kui ikka õiged mehed asja kätte võtavad ja selle ära teevad. Praegune valitsus oma nais- ja meeskonnaga on sellise eeskava esitamiseks täiesti võimeline. Kui uskuda neid, kes ütlevad, et elu on teater või isegi tsirkus, siis näib kõik ju õige olevat, ainult loodetavasti on enamus inimesi sellised, kes ei näe elu tsirkusena ja kõik minu poolt kirjeldatu peaks neil südame pahaks ajama.
Et kirjeldatu ei teostuks, tuleb selleks midagi teha, no vähemalt mitte reformaritest kaabakaid enam valida. Neil on oma truu valijaskond, kes jääb neid valima ka siis, kui Eesti on juba põhja vajunud ja Kallas oma lähikonnaga troopilisele saarele ümber kolinud. Kõik teised peaksid andma hääle rahvuslastele.