Riigikogu valimiste eel heidab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev pilgu ajalukku ja meenutab, kuidas olid lood võimuga ühes antiikaja suurimas tsivilisatsioonis Roomas.
Selle, maailmariigiks arenenud kunagise linnriigi võimu jaotumise ja tasakaalu mudel kehtis alates esimese sajandi algusest e.Kr. Roomas võeti siis kasutusele signatuur – SPQR (Senatus Populesque Romanus). Need sõnad tähendavad „Rooma senat ja rahvas". Õigem oleks vist öelda „Rooma senati ja rahva tahe". Signatuur oli Roomas kasutusel kuni neljanda sajandini p.Kr.
Senati tööd juhtisid Rooma vabariigi aegadel igal aastal ümber valitavad kaks konsulit.
Konsul oli Rooma vabariigis täidesaatva võimu teostaja. Kaks konsulit teostasid teineteise järel järelvalvet, et võim ei kontsentreeruks liigselt ühe persooni kätte. Konsulid juhtisid Roomas nii riigi sise- kui välispoliitikat, olid Rooma armee juhatajad ning senati töö juhid. Konsulid võisid erandkorras (sõda välisvaenlasega või siseriiklikud rahutused) kinnitada võimule erivolitustega diktaatori. Diktaatori võim kestis reeglina pool aastat.
Üheks eredamaks diktaatoriks oli Rooma vabariigi aegadel Lucius Corenlius Sulla hüüdnimega Felix ehk Õnnelik (138. e.Kr. – 78. e.Kr.). Õnnelikuks hakati seda vaest patriitsi hüüdma sellepärast, et varajasest noorpõlvest „vedas tal järjest" oma noorelt surnud armukeste pärijaks saamisega. Sulla oli oma aja üks parimaid taimede ja rohtude asjatundjaid Roomas. Et muutuda immuunseks igat liiki mürkide vastu manustas ta neid endale pidevalt väikestes doosides, muutudes väidetavalt nende suhtes immuunseks.
Saades oma „õnnelike" pärandisaamistega jõukaks inimeseks sai Sulla senati liikmeks. Roomas sai senati liikmeks seda õigust sünnijärgselt omav kodanik ratsanike või patriitside seisusest alles siis, kui tal oli teatav varanduslik tsensus. Sulla valiti 88. aastal konsuliks. Selles ametis pidi ta juhtima sõjakäiku idaprovintside kaitseks Pontose kuninga Mithridatese vastu, kuid tema sõjaline ülemus Aafrika sõdade ajast ja teine Rooma konsul Gaius Marius (157. e.Kr. – 86. e.Kr.) tahtis ise juhtida seda sõjakampaaniat ning saigi väejuhi koha endale. 82. aastal e.Kr. kuulutas Sulla ennast diktaatoriks, olles enne seda tõrjunud Mithridatese välja Kreekast, mis tol ajal roomlastele allus. Sulla viis esimese Rooma väejuhina oma leegionid Rooma linna sisse ja kuulutas uue valitsusvormina välja enda diktatuuri.
Sulla iseloomustuseks on hea tuua näiteks see fakt, et olles Ateenas maha surunud Mithridatese pooldajate mässu, võttis ta sellest kaupmeeste linnriigist sõjasaagiks ainult ühe asja – Ateena raamatukogu. Väga huvitav oli ka Sulla kui diktaatori vestlus tol ajal veel noore Gaius Julius Caesariga (100. aasta e.Kr. – 44. aasta e.Kr.), ühe kuulsaima roomlasega läbi aegade. Nimelt oli omal ajal konsuliks olnud Gaius Marius määranud oma noore sugulase Julius Caesari pontifeks maximuseks ehk vana-Rooma usuasjade ülemaks. Marius kartis, et Julius Caesarist võib tulevikus saada veel tuntum roomlane kui Marius ise.
Pontifeks maximus ei tohtinud aga oma ameti tõttu puutuda rauda ega sõdida. Rooma vabariigis ei saanud kodanik aga poliitikuks enne, kui oli läbinud cursus honorum`i – „au tee", mis tähendas osalemist vähemalt paaris sõjakäigus, kõigepealt kontubernaalina ehk väejuhi adjutandi ja saatjana ning seejärel nooremohvitserina. Ka konsuliks valimiste eel tuli kandidaadile kasuks, kui ta sai Rooma kodanikele näidata avalikult arme oma kehal, mis olid saadud vabariigi eest vaenlastega võideldes.
Noor Julius Caesar läks oma ema Aurelia soovitusel, kellel olid omal ajal head suhted Sullaga, viimase jutule selleks, et diktaator Sulla ta pontifeksi ametist vabastaks ja Caesar võiks oma poliitilist karjääri alustada. Sulla oli kõikvõimas ja kardetud diktaator ning jutuajamine temaga võis lõppeda igale Rooma kodanikule väga halvasti. Ometi sai Caesar oma tahtmise ja Sulla vabastas ta pontifeks maximuse ametist. Samal ajal keelas Sulla Caesaril juhtida vägesid hobuse seljas. Gaius Julius Caesar võis seda teha ainult muula seljas istudes.
Selline oli Sulla huumorimeel ja Caesar sai sellest kohustusest vabaks siis, kui Sulla ootamatult oma diktaatorivõimust (79. aastal e.Kr.) loobus. Sulla kandis diktaatorina ja kõigi roomlaste poolt kardetuna oranžiks värvitud parukat, mis oli tal viltu peas ning takuse nööriga lõua alt kinni seotud. Ta jõi ennast tihti demonstratiivselt täis ning tuikus ilma valveta mööda Rooma tänavaid. „Inimene, kes lubab endale sellist välimust ja käitumist, on väga ohtlik," tegi noor Caesar tema kohta tähelepaneku.
Sulla loobus oma võimutäiusest järsku ning eemaldus 79. aastal e.Kr. oma villasse, kus kirjutas mälestusi, kuni suri sama ootamatult aasta hiljem.
Huvitav aeg, ja huvitavad inimesed elasid ammusel ajal Rooma vabariigis.
Kui palju on tänapäeva Eesti Vabariigi demokraatia võrreldav kunagise Rooma demokraatiaga, on iga lugeja enda otsustada. Tänapäeval ei ole ei Sulla, ei Caesari, ei Gaius Mariuse sarnaseid riigimehi ega sõjapealikuid, aga kas meil on demokraatia, mis toimiks nii, nagu vanas Roomas, seda peab samuti iga lugeja ise otsustama.
Ajalugu on alati hea meenutada, kuna ükskõik kui hirmsaid sündmusi kaugest minevikust ka uurida, on nad tänasel päeval uurijale täiesti ohutud. Sullaga kokkupuutumise ja Caesari leegionidele vastu sattumise võimalus on null.
Hoopis teine asi on uurida kaasaja sündmusi, kus kõik nende sündmuste kangelased ja tegijad on täiesti elus ja olemas. Marcus Aureliusega (121. p.Kr. – 180. p.Kr.), Rooma keisririigi valitsejaga, filosoofiga troonil, kohtuksin ma hea meelega, aga näiteks Kallase või Ligiga või kellegi teisega meie valitseva koalitsiooni poliitikutest ma kohtuda ei kavatse. Õnneks see mind ka ei ähvarda.
Mul on alati võimalus minna kaasaja niruse mannetuse eest pakku ohutusse antiigiaega. Ajaloolane peab elama antiigis ja kirjanik võib samuti elada antiigis. Kirjutava inimesena eelistan minagi elada antiigis, sest seal mulle meeldib olla. Publius Cornelius Tacitus või Marcus Tullius Cicero on palju meeldivamad suhtluspartnerid – nendega võib alati suhelda lugedes nende tekste, kui et lugeda tänapäeva poliitikute kirjutisi.
Mulle meeldivad inimesed, kes on elanud kasvõi mõnda aega igaveses linnas – Roomas. Ma tunnen mõnda sellist. Nendega on alati hea rääkida ja kujutada ette, et nii mõnelgi neist on taskus kuivatatud loorberileht, mis on oksalt murtud otse Rooma linnas.
Oleks tore, kui kevadel pääseb riigikogusse kasvõi mõni inimene, kes kasvõi kaudselt sobiks minu ettekujutusele sellest, milline peab üks poliitik olema. Neid on tegelikult ka praeguses riigikogus, aga tahaks, et neid oleks veel rohkem.