Kaasaegsete poliitiliste manifestidega on asutud lõhkuma senist arusaama elu olulisusest ja pühadusest. Perekondlike ja ühiskondlike suhete lammutamine on toonud endaga kaasa ebakindluse ja anarhia sotsiaalsetes suhetes. Sellega kaasnevad inimeste ebakindlus iseenda ja nende suhtes, kellega kokku puututakse, kirjutab Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson Soome ja Põhjamaade näidetel. 

Eelmisel nädalal tõime lugejateni loo „Sametist“, kelle soovahetussaaga kujunes traagiliseks ja hoiatavaks eeskujuks neile, kes ennatlikult otsustavad hakata muutma oma sugu.

Pärast äsjaseid parlamendivalimisi tahetakse Soomes teha olulisi muudatusi transsoolisust puudutavatesse ühiskondlikesse regulatsioonidesse. Ei maksa arvata, et ka Eesti sotsid, rohelised ja „inimõiguslased“ ei kasutaks sarnast võimalust inimeseksolemise suhteliseks muutmiseks ja loodud maailmast arusaamise korrumpeerimiseks.

Varem või hiljem peame hakkama sellega tegelema. Milline on võimalik stsenaarium Eestis? Ajamasinat ei ole vaja leiutada. „Inimõiguste“ ja „enesemääramise“ sildi all on meile eeskujuks Põhjamaades toimuv. Näiteks on seal jõutud sujuvalt samasooliste abieluõiguseni, kuigi kõikjal on algselt naeruvääristatud neid, kes on selliste asjade käigu eest hoiatanud – soovitakse ju vaid samasoolistele partneritele võrdseid õigusi ja abielust ei olevat juttugi.

Kaasaegsete poliitiliste manifestidega on asutud lõhkuma senist arusaama elu olulisusest ja pühadusest. Perekondlike ja ühiskondlike suhete lammutamine on toonud endaga kaasa ebakindluse ja anarhia sotsiaalsetes suhetes. Sellega kaasnevad inimeste ebakindlus iseenda ja nende suhtes, kellega kokku puututakse.

Vastutustundetu suhtumine ellu jätab hüljatud abikaasadesse ja lastesse kindlusetuse tunde ja teadmise, et miski ei ole kindel või püsiv. Seepärast mässab suur osa elanikkonnast traditsioonilise ühiskonnamudeli vastu, võideldes müütilise „uue korra eest,“ milles kõik on teisiti, suhteline ja „vaba.“, kuigi puudub korralik ettekujutus, mille eest võideldakse.

Sugulise identiteediga ja seksuaalsusega seonduvad küsimused on saanud Läänes poliitilisteks küsimusteks. See on juba iseenesest nonsenss ja märk inimeste tugevasti kannatada saanud võimest hoomata ühiskonna tõelisi vajadusi.

Seepärast vaatleme veel kord veidi teise nurga alt ühte aspekti mässust Inimese vastu – mässu mehe ja naise rolli vastu, mille üheks ilminguks on soolise identiteedi küsimärgi alla seadmine. Millega siis soovitakse Soomes riiki „edendada“ ja inimõiguste olukorda „parandada“?

Väljaanne „Uusi Tie“ on üks väheseid, kes seda teemat on põhjalikumalt valgustanud. Ajakirjanik Mari Turunen kirjeldab praegust olukorda järgnevalt:

Soovahetusega seonduva ravi saajate arv on Soomes järsult kasvanud. Aastal 2017 oli neid Tampere Ülikoolihaigla täiskasvanute psühhiaatri Aino Mattila sõnul (Iltalehti 5.4.2018) umbes tuhat.

Eelmisel aastal taotles soovahetusega seonduvat ravi umbes 200 alaealist. Nendest umbes kolmandik sai transdiagnoosi ja alustas hormoonravi.

Seta (Vikerkaareperede ja –laste õiguste eest seisev ühendus) ja Trasek (Seksuaalvähemuste ja transinimeste huvide eest seisev organisatsioon) nõuavad transsoolisust puudutavate seaduste uuendamist.

Ka alaealistele nõutakse õigust oma sugu muuta.

Juriidilist sugu peab saama isikut tõendavates dokumentides muuta oma soovi kohaselt.

Indiviidile keskenduv ravi.

Seadusest peab eemaldama steriliseerimisenõude.

Soolise identiteedi uurimine, ravi koordineerimine ja suur osa ravist on koondatud Helsinki (HYKS) ja Tampere (TAYS) ülikoolide haiglates asuvatesse Trans-polikliinikutesse.

Noorte transravi pikemaajalisi mõjusid ei ole uuritud.

Transseaduse uuendamist nõutakse tugevate loosungitega – Inimõigus. Enesemääramisõigus. Transravi on kuum poliitiline teema. Vaid vähesed erakonnad pooldavad transravi läbiviimist ainult täiskasvanutele. Kuidas vaatleb transravi taotlevaid alaealisi eriarst, kelle tööülesannete hulka kuulub ravivajaduse hindamine?

„Üldiselt võttes on identiteet noore ea arengute tulemus. Soorolliga seotud ängi kogevatest lastest 80-l protsendil taandub see puberteedi ajal,“ tõdeb TAYS noortepsühhiaater professor Riittakerttu Kaltiala-Heino.

Suurel osal transravile tulevatest noortest on psühhiaatrilisi probleeme, rasket masendust ja isiksusehäireid. Tema sõnul räägitakse meedias liiga kindlalt sellest, et transinimeste vaimsed probleemid saavad alguse seksuaalse tärkamise ajal ja ta väidab, et nimetatud psühhiaatrilised probleemid algavad juba varem.

Osal uuringutele tulevatest noortest on sooidentiteedi areng veel pooleli ja ebaküps. „Erinevaid autismiilminguid on umbes 20 korda rohkem kui tavaliselt. Autismi juurde kuulub ka vastumeelsus muutuste suhtes. Kas ei või puberteediga kaasnevad ihulised muutused olla ahastuse ja ängi põhjusteks?

Rahvusvahelise taseme ravisoovitused põhinevad teadmistel, mis on saadud täiskasvanuter ravimisel. Seevastu noorte ravimisega seotud kaugeleulatuvate mõjude kohta teadmised puuduvad. Osa ravi käigus toimunud muutustest on püsivad ja hilisemast kahetsusest ei ole abi.

Alaealiste puhul kasutatakse Soomes blokeerivat ravi, mille eesmärgiks on peatada puberteedi edenemine, millega takistatakse patsiendi poolt mittesoovitud muutuste teostumist. „Nii soovitakse saada ajapikendust. Teisalt liitub suguhormoonide olulisim mõju aju arenguga. Me ei tea, kas aju areneb normaalselt hormoone blokeeriva ravi ajal, kuna sellekohased uuringud puuduvad.“

Kaltiala-Heino rõhutab, et puberteedi ajal arenevad otsustusvõime, abstraktne mõtlemine ja tundeelu. Ravi ajal võidakse patsiendile anda ka vastassugupoole hormoone, mis mõjutab keha pehmeid kudesid. Estrogeen avaldub vähehaaval laienevate puusade näol, testosteroon kasvatab lihaseid. Muutused pehmetes kudedes taanduvad, kui vastassugupoole hormoonide manustamine lõpetatakse. Teatud muutused võivad aga jääda püsivalt.

„Testosteroon muudab kurgupealset ja see kõvakude ei võta endist vormi tagasi. Muundavad hormoonid lõpetavad naistel menstruatsiooni ja meestel ejakuleerimisevõime. Ei ole garantiid, et inimese suguvõime kunagi taastuks.“

Kaltiala-Heino peabki praeguses transseaduses leiduvat sterilisatsiooninõuet mõttetuks, kuna ravi ise muudab inimesed suguvõimetuks ja steriliseerimine ei kuulu Soomes transravi juurde.

Muutev hormoonravi paneb tunded kõikuma. Testosteroon võib vaigistada tundeelu ja lisada agressiivsust, estrogeen taas lisab neurasteenilisust. „Oleme hoomanud muutusravi alustanute puhul masendusperioode. Osad kogevad meeleolumuutusi hormoonide tõttu või identiteediga liituvate muutuste pärast.“

Täisealisust tuleb oodata veel mõne muugi aspekti puhul, kuna noored on ebaküpsed. Kuidas tuntakse end pärast ravi?

„Üldiselt neil noortel, kes on tundnud end hästi enne ravi, läheb hästi ka pärast. Ent kui enne transravi on olnud psühhosotsiaalseid probleeme, siis need ei kao ravi käigus kuhugi.“ Lisaks hormoonravile on võimalik sugu muuta ka kirurgiliselt, ent Soomes peab isik olema selleks täisealine.

Kaltiala-Heino kritiseerib Seta ja Traseki nõuet, et transravile peab saama ilma meedikute hinnanguta. „Meditsiinilist ravi ei saa patsient valida, vaid see põhineb alati arstlikule ekspertarvamusele ja nii peab see ka jääma. Maksumaksja poolt tasustatava ravi vajadus peab olema ekspertide poolt kinnitatud. Viimastel aastatel on üha enam noori soovinud vastavaid uuringuid. Kaltiala-Heino ei alandaks vanusenõuet, sest sugu muutev ravi on väga ränk kogemus.

Võib olla kindel selles, et sama teema jõuab peagi ka Eesti ühiskonna ette, sest tegemist olevat „enesemääramisõiguse“ ja „isikuvabaduse“ küsimustega. Me ju pürime Põhja-Euroopasse. Aga kas peame sarnaselt Põhjamaadele hakkama poliitikas keskenduma hälbelisuse kapriisidele?

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!