Rasketel aegadel peab väike rahvas kokku hoidma ja viskama kõrvale oma sisemised erimeelsused ja vastuolud, tõdeb Malle Pärn.
Võiks vist nukralt tõdeda, et lõpuks ometi oleme kõik tõepoolest võrdsed?
Ametlikult on riigis kehtestatud eriolukord, mitte keegi meist ei ole seda iial varem läbi elanud. Karantiin kehtib ühtmoodi kõikidele, ei mingeid eelistusi, ei mingeid isikuvabadusi. Sest meil on korraga kõikidel ÜKS ühine vaenlane, kes ei eelista mitte mingeid vähemus- ega enamusgruppe. Kes ei tee vahet, kas ohver on must või valge, moslem, kristlane või ateist, kohalik või sissesõitnu, eriseksuaal või traditsioonilise perekonna toetaja.
On tõesti põnev näha, kas nüüd pannakse relvad maha? Kas nüüd oleme üks rahvas või kakleme ikka edasi?
Kas meie kodusõjas on äkki nüüd võimalik mingi kompromiss? Äkki siit edasigi saame minna koos, mitte üksteise peale turtsudes? Lepime sellega, et me oleme tõesti KÕIK "sama palju inimesed"?
Ehk paneb raske olukord ja tõsise haiguse oht meid mõistma, et ühe väikese rahva kaheks lõhestamine on väga suur ajalooline eksimus. Kas me oleme lõpuks valmis pingutama, et sellest lõhestamisest üle saada?
Ehk saaksime nüüd luua sellise mõttekoja, kus oleksid mõlema poole autoriteetsed esindajad, kes algataksid peale suure hädaohu möödumist lepitus-läbirääkimised, sooviga ühiskond taas ühte liita? Et kainelt üle vaadata mõlema poole eelistused ja põhimõtted, et arukalt analüüsida nende häid ja halbu külgi, meie tülide põhjusi ja tagajärgi?
Kas me leiaksime mõlemast leerist mingi rahumeelsema tuumiku, kes mõistlikud kompromissid välja töötaks ja rahva omavahel ära lepitaks? Kes suudaks tuliseid päid jahutada ja kaklejaid veenda, et me oleme riigi ja rahvana sooritamas enesetappu?
Mõtleme nüüd kainelt: keda me peaksime kuulama ja uskuma?
Kuidas õpetada inimesi ära tundma, missugustel poliitikutel (ja ajakirjanikel) on ausad kavatsused ja missugustel mitte, kes neist räägivad meile tõtt ja kes valetavad?
Uskuda tuleb neid, kelle põhjendused on arukad ja ausad, kes mitte ainult ENDA (ja oma sõprade) isiklikke soove läbi ei suru, vaid ka rahva ühisele kasule mõtlevad, terve ühiskonna hüvega arvestada oskavad. Kes on valmis oma tegude eest ka vastutama. Kes seda ei suuda, see ei kõlba poliitikasse.
Isiksus ei ole ennasttäis egoist, isiksus on see, kes suudab oma ihade üle mõistusega valitseda. Kes oskab vahet teha, mis on temale ja tema rahvale kasulik ja mis on kahjulik. Kes teab, mida ta teeb, kes oskab objektiivselt näha oma tegevuse tagajärgi ja mõjusid, ja kes kuulab rahulikult ära mõistlikku kriitika. Kes tunnistab oma eksimusi, ja püüab neid heaks teha. Kes on suuteline ka teistega arvestama, kes austab ennast ja seeläbi ka teisi inimesi.
Riigis, millel pole ühtset vaimset ja eetilist alust, ei saa iial rahu olema – iga isekas kisakõri nõuab seal teistelt oma isiklke soovide täitmist, vastutasuks teistele mitte midagi andmata.
Meile on antud võimalus aeg maha võtta ja kaineks saada – ei ole võimalik ühes riigis miljoni egoisti kõiki soove täita, panna nende isekad ihad ühes helistikus kõlama – orkestrant peab kuulama dirigenti ja jälgima partituuri, ei saa mängida ükskõik mida, kõik peavad mängima üht sümfooniat.
See ei ole ahistamine ega vabaduse piiramine. Kui iga pillimees mängib oma viisi, siis publik vist küll põgeneb saalist.
Rasketel aegadel peab väike rahvas kokku hoidma ja viskama kõrvale oma sisemised erimeelsused ja vastuolud.