Kolumn: kas Soome luterlik kirik on hülgamas Kristust lõplikult?

Homouhkuse tähistamine Helsingi toomkiriku ees. Foto: Flickr

Helsingi piiskopkonnas on umbes 80% vaimulikest samasooliste paaride laulatamise poolt ning Soome evangeelsest luterlikust kirikust on saanud Pride-nädala ametlik koostööpartner. Kas on siis vale öelda, et Soome kirik on hülgamas Kristust lõplikult, küsib Roland Tõnisson. 

Soomes on asjalood nüüd nii kaugel, et evangeelne luterlik riigikirik on 24. juunil algava 2019. aasta Pride-nädala, ehk suure homotralli, ametlik koostööpartner paljude teiste hulgas (eestlastele tuntumad nende seast on Lidl, Telia, Burger King, Elisa, Telia, Alko, Marimekko, Finnair, Neste, Finnkino).

Soome luterlikus kirikus ei nähta enam probleemi homoseksuaalsete suhete toetamise ja Jumala Sõna, Piibli, homoseksuaalset käitumist tõrjuva ilmutuse vahel. Erinevalt Eestist on Soomes ja Skandinaavias kujunenud „homoteoloogiast“ ja „feministlikust teoloogiast“ vaimulikkonna mõttemaailma kujundav „peavool“.

Kui ma olengi eelnevas lauses pannud mõned mõisted jutumärkidesse, siis soomlaste ja skandinaavlaste seas on tegemist riigikirikute igapäevase reaalsusega, rikutud inimeste väärastunud arusaamaga Jumala Sõnast. Sellest „edasiarenenud“ arusaamast inimesest ja Jumalast on saanud ideoloogia, mida surutakse peale moodsate repressiivvahenditega.

Soomlased on praegu väga tugeva ideoloogilise surve all. Neid on vallanud hirm saada sildistatud vihaõhutajaks. See on kerge tulema, sest meedia tambib soomlastesse iga päev süütunnet – kuigi meediavabaduse poolest on Soome esirinnas, siis ometi on soomlastes veel palju, väga palju viha, väidab meedia. Selles valguses muutub ka kirik.

Inimesel on kalduvus vabandada oma puudujääke iseenda ja teiste ees. Vaimulikud puutuvad kokku sellega, et inimesed, tulles pihile, ei räägi oma eksimustest, vaid hakkavad teiste – pereliikmete, naabrite, töökaaslaste, riigitegelaste jt peale „kitse panema.“ Viga on kõigis teistes, ainult mitte nendes enestes.

Surelike inimestena eksime ometigi iga päev oma lähedaste, Looja ja ka iseenda vastu oma mõtetes, sõnades ja tegudes. Vähemalt veel hiljuti saadi sellest nõnda ka aru, kui olid olemas etalonid, millega inimese käitumist mõõta.

Nüüd on kõik suhteline ja inimene seab ise endale mõõdud, sellised, nagu talle meeldivad, ja kirikud lähevad sellega meeleldi kaasa. See uus ideoloogia, mille kohaselt inimese seksuaalsus on kõige mõõt ja eesmärk, on saanud valitsevaks ka Soome evangeelses luterlikus riigikirikus, kuigi otseselt ei räägita perverssustest, vaid inimõigustest.

„Seksuaalvähemuste“ ideoloogia kohaselt tähendab see, et näiteks pedofiiliat ei mõisteta iseenesestmõistetavalt kuriteona, sest küsimusele võib läheneda uuest küljest – me ei tohi enam rääkida „ealisest diskrimineerimisest.“ Kirikus toimuvat vaadeldes võib öelda, et peagi on oodata piiskoppide ringkirja kus antakse uus sisu Jeesuse sõnadele „laske lapsukesed minu juurde tulla.“

Muutused Jumala Sõna sisu lahtimõtestamisel on olnud väga kiired. Veel 1980. aastatel ei oleks keegi suutnud ette kujutadagi, et ennast Kristuse ihuks nimetav organisatsioon jätab Kristusest endale alles vaid nime. See on saanud osaliselt võimalikuks ka selle läbi, et LGBT ilmikaktivistide hulgas peetakse kirikuliikmelisust oluliseks – kandideerides koguduste, praostkondade ja ka piiskopkondade erinevatesse organitesse ja ühendustesse on võimalik nende tegevust suunata ja otsuseid mõjutada. Ja seda on nad nüüdseks ka suutnud.

Riigi kohtusüsteemgi on astunud uuendusmeelsete poolele ja mõistis õigeks luterliku kiriku vaimuliku Árpád Kovácsi, kes laulatas 2017.aasta novembris samasoolise paari. Piiskopkonna toomkapiitel andis talle kirjaliku hoiatuse, mis nüüd tühistati. Asjas on palju juriidilist segadust ja Jumala Sõnal on selles vaidluses vähe kohta. Vaimulik ise õigustab ennast, et käitus riigiametnikuna, kellel on õigus samasoolisi paari panna. Selline suhtumine iseloomustab väga suurt osa Soome luterliku kiriku „vaimulikkonda“, „piiskoppe“ kaasa arvatud.

Homoideoloogid leiavad oma seisukohtadele kõige erinevamad selgitusi. Väidetavalt olevat Uue Testamendi raamatute kirjapanemise ajal suhtutud samasooliste suhetesse teisiti kui tänapäeval. Homoideoloogid võtavad oma väidete põhjenduse hellenistlikust maailmast ja kinnitavad, et tolleaegsed juudidki ei räägi midagi samasooliste suhete vastu. Loomulikult ei teinud nad seda, sest selliste suhete heakskiitmine ei võinud tulla kõne allagi.

Soome teoloog Pasi Turunen toob oma hiljutises artiklis välja need ebatäpsused, millega Uue Testamendi perioodi käsitledes kokku puututakse.

„Paulus tõrjub homoseksuaalsed suhted täielikult (on siis juttu tunnetest või ei), sest see on vastu loomulikule, Jumala poolt seatud korrale. Kirjutades mehest ja naisest kasutas Paulus rõhutatult sugusid eraldavat terminoloogiat – meessugu arsen ja naissugu thelus. Nende kahe poole ühtesaamist võib pidada loomulikuks, samas samasooliste sarnaseid pürgimusi peetakse loomuvastaseks. Erinevad sugupooled on osa Jumala loomisprotsessist, millele vastuhakkamisel ei või olla õigustusi. On tõesti õige ära märkida, et Piibel ei räägi midagi samasooliste omavahelisest armastusest, ent selline seisukoht on vaid pooltõde. Ja see puuduv pool on siin kogu küsimuse võti.

Piibli algusest alates kuni selle viimaste salmideni peetakse Jumala poolt õnnistatud ja Tema tahte kohaseks käitumismudeliks vaid mehe ja naise vahel sõlmitud abielu. Selline käsitlus ulatub sügavale kristlikku keelekasutusse. Kristuse ja koguduse suhet võrreldakse mehe ja naise suhtega (Ef 5:31-32). Ajastute lõppedes taevast allalaskuv uus Jeruusalemm on kui mehele ehitud mõrsja (Ilm 21:2). Piibel suhtub positiivselt armastusse ja seksuaalsusesse, ent räägib sellest eranditult kui mehe ja naise suhtest. Kuigi leiame Piiblist meie jaoks kummalisi suhteid nagu mitmikabielu, on siingi tegemist kahe sugupoole omavaheliste suhetega. Piiblil ei ole mitte üheski olukorras öelda midagi positiivset homoseksuaalsete suhete osas. Selle tõsiasja tõrjumine homoideoloogide poolt on ebaaus.“

Seksuaalsusegagi kaasneb inimeses palju võitlust. Pasi Turunen jätkab:

„Teoloog Robert Gagnon küsib: „Kas meie elu Isand ja käskija on Kristus või bioloogilised tahtmised?“ Inimene, kes ei ela kristlasena, ehitab oma elu muule alusele. Risitiinimesele seevastu tähendab tema pühendumus kuulekust Kristusele ja tema apostlitele.

Ei ole üllatav, et pattulangenud maailmas on väga erinevat laadi katkiolemist ja ka Jumala lastele saadetakse homoerootilisi katsumusi. Nad vajavad mõistmist ja eestpalveid kogukonnalt, kellega koos edasi minna. Neile tuleb osutada Kristuse armastust ja neilegi kuulub tõotus, et Jumal annab patud andeks. Nad vajavad tuge Jeesuse jüngritena. Ometigi ei või kristlik kogukond sallida homoseksuaalseid suhteid, kui tahab jääda ustavaks Jumala Sõnale. Kristuse järgija identiteeti ei määratle vaid tema seksuaalne orientatsioon ja sellest lähtuvad homo- või heteroseksuaalsed ihad. Tema identiteedi keskmeks peab olema issand Jeesus Kristus, kelle jüngrina elamine ei sõltu seksuaalsest orientatsioonist.“

Üks vähestest julgetest Soome poliitikutest, kes on tõstatanud küsimuse luterliku kiriku otsuse üle osaleda homoralli toetajana, on kristlike demokraatide poolt valitud parlamendiliige Päivi Räsänen: „Kirik, mille liige ma olen, on teatanud oma osalemisest Pride 2019 koostööpartnerina. Kuidas kiriku õpetuslik alus, Piibel, sobib kokku aatega, mille järgi häbitus ja patt tõstetakse uhkustavalt kõigest kõrgemaks,“ küsib ta oma Twtteri kontol.

Talle vastab, esindades enamuse Soome parlamendiliikmete seisukohta,  keskerakondlasest kolleeg Mikko Kärnä: „Kellegi seksuaalne sättumus ei ole häbitus või patt. Oleme loodud just sellisteks nagu oleme ja seksuaalset orientatsiooni ei või valida. Hakkas paha seda kirjutist lugedes. See sisaldas viha. Tule PRIDE’ile!“ kutsub Kärnä kristlike demokraatide juhti.

Püha Augustinus on kunagi öelnud nii: „See oli uhkus (inglise keeles pride), mis muutis inglid deemoniteks; alandlikkus teeb inimesest inglisarnased.“ Algse kristluse veendumuse, et ristiinimese elu peab olema võitlus iseendaga, on kaasaegne lääne kristlus suurelt osalt hüljanud.

Kristliku terminoloogiaga mänglevad homoseksuaalid ja pederastiaideoloogid näevad end olevat arenenud kõrgemale madalast maisest „mehena-naisena“ olemisest. Neile meeldib mõelda endast kui inglitest.

Õigeusu teoloogia arusaama järgi on inimene tõesti üks inglisort, aga sugugi mitte väga õilis ja kindlasti ei tõsta teda maisest olemisest kõrgemale samasoolisega suguellu astumine.

Ükskõik kui kaunite sõnadega sellest rääkida, on suguelunditest saanud Soome luterliku kiriku peaideoloogia. Ei ole ka imestada, sest näiteks praeguse Helsingi piiskopi senised pedagoogika- ja teoloogiaalased õpingud on käsitlenud eelkõige seksuaalsust. Helsingi piiskopkonnas on umbes 80% „vaimulikest“ samasooliste paaride laulatamise poolt. Kas on vale öelda, et Soome evangeelne luterlik kirik on hülgamas Kristust lõplikult?

Pasi Turunen tsiteerib teoloogiadoktorit Wolfhart Pannenbergi:

„„Küsimus homoseksuaalsusest puudutab vahetult kristliku inimkäsitluse alustalasid ja Piibli olulisust kirikus. Kui homosuhted kiidetakse kirikus heaks, oleks see usupuhastust järgiva luterliku kiriku lõpp.“ Ta tõdeb ka, et kirik, mis hakkab õnnistama homoabielusid, „lakkab olemast üks, püha, apostlik kirik.““

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!