Kus on tänapäeval need kangelased, kes on valmis Tõe ja Au nimel surma minema, küsib Malle Pärn ja nendib, et tänapäeval on Tõe asemele tulnud valed ja Au asemele mainekujundajate trikid ja kosmeetika.
Mõnede usuteemaliste artiklite kommentaariumis on levitatud teooriat, et Uus Testament olla pettus.
Vahel ma mõtlen, et kirjaoskust peaks olema lubatud ainult eetilistele, piisavalt arenenud mõtlemisega inimestele. Ja enne tähtede selgeksõpetamist tuleks neil lasta vanduda, et nad kunagi ei hakkaks neid kuritarvitama, ei levitaks valesid ja labasusi.
Mina kaldun pigem küll uskuma, et valetavad need, kes nood tekstid tänapäeval pettuseks tahavad kuulutada. Sest neid ei piira mingid eetilised tõkked. Uskuda tasub ikka seda, kelle jaoks ausus on väärtus, või voorus, nagu vanasti öeldi. Nüüd ei tea paljud enam üldse, misasi see voorus on. Väärtusi veel teatakse, sest neid toodetakse kunstlikult juurde. (Sallivus, demokraatia, inimõigused, võrdsus, solidaarsus, võõraste eelistamine omadele etc.)
Jah, mis on tõde? Iidvana küsimus. Jeesus ei vastanud Pilatusele.
Ja seda ei saagi keegi kellelegi seletada. Kui inimene ei tea, mis on tõde, siis pole seda talle teada antud. Või ei taha ta tegelikult teada. Kes teab, see ei küsi.
Pilatus ju ei küsinud, vaid ironiseeris. Ja irooniale ei olegi midagi vastata.
Kas ateist on usaldusväärne kodanik? Millest koosneb ateisti eetika? Kelle ees ta vastutab? Keda ta endast targemaks peab? Keda ta ise usaldab? Mis on talle väärtuslik, püha? Millele ta elus toetub, millest oma tegevustes ja hinnangutes lähtub?
Kas ühe rahameeste poolt kinnimakstud kamba tehtud seaduskoodeksitest?
Või on ikkagi ka nendel aluseks religioonid – naudivad lilli ja vilju, aga eitavad nende juuri? Söövad ja salgavad?
Einar Laigna ütles oma raadiosaates: "Ateistid süüdistavad usklikke, et need pole ideaalsed. Tõsi, aga nad PÜÜDLEVAD ideaali poole, neil on ideaal vähemalt silme ees, unistusteski. Mis on ateisti ideaal, mille poole ta pürgib?"
Kui võrrelda: näiteks Stefan Zweigi ja meie kultuskirjanikke – viimastes pole mingit sõnumit, peale suure tühjuse sõnumi.
Või näiteks Hugo "Hüljatud" – võrreldes kasvõi parimateks peetud ja auhinnatud kaasaegsete arvutiklaviatuuri klõbistajatega?
Väikesed vaimud – või hoopis ilma vaimuta inimesed? Kas see on nende vaba valik, või on see karistus? Karma? On nad eelmises elus teinud nii palju kurja, et nad on selles uues elus ilma jäetud vaimsest dimensioonist?
2000 aastat on inimsoo parim osa oluliseks pidanud ristiusku ja selle pühakirja – nüüd on paar põlvkonda, kes usuvad, et nemad on targemad, et nemad teavad tõde. Et nemad on avastanud tõe, mida siiani keegi ei ole teadnud? Kusjuures nad ise ei ole loonud mitte midagi, mis üle sajandite kestma jääks? Aga 2000-aastane kristlik kultuur püsib gigandina…
Kõik enne neid olid rumalad, uskusid valesid; nemad usuvad ja teavad tõdesid? Kogu kristlik tsivilisatsioon ja kultuur on rajatud väljamõeldisele ja pettusele? 2000 aastat laskis haritud inimene ennast petta kavalatel õhumüüjatel?
Kas see pole naiivne? Kas tõesti maailm ongi nii väike, et mahub kenasti ära iga materialisti piiratud mõistuse sisse?
Mille alusel saab inimene panna kahtluse alla iidsed tekstid, mis on ometi kirjutatud ajal, mil AUSUS oli väärtus, AU oli nii tähtis, et selle nimel mindi surma? Ja valetamine oli põlastusväärne patt! Kus on tänapäeval need kangelased, kes Tõe ja Au nimel on valmis surma minema?
Tänapäeval on Tõe asemel valed ja Au asemel mainekujundajate trikid ja kosmeetika.