Homolipp ja rist. Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Kui kirik tahab oma sõnumi inimesteni viia, peab jutt olema selge ja konkreetne. Iseäranis õpetus- ja moraaliküsimustes ei saa keerutada, pugedes paragrahvide ja pügalate taha, kirjutab Veiko Vihuri seoses Rakvere volikogu kultuurikomisjoni esimehe ja kirikuvalitsuse liikme aktivismiga homofestivali rahastamisel.

Rakvere seksuaalvähemuste filmifestivalile maksumaksja raha küsimise loos oli esiplaanil kohalik kirikuõpetaja Tauno Toompuu. Noor ja aktiivne mees peab veel mitut tähtsat ametit: ta on Virumaa praost ja luterliku kiriku kirikuvalitsuse liige. Samas on ta ka Rakvere linnavolikogu kultuurikomisjoni esimees. Just selles rollis viis ta volikogu ette enda juhitud komisjonis heakskiidu saanud rahataotlused.

Kuidas siis nii, et kirikuõpetaja seisab selle eest, et homofestivalile eraldataks maksumaksja raha? Tauno Toompuu selgitas väljaannetele Meie Kirik ja Objektiiv, et kultuurikomisjoni esimehena lähtub ta kehtivatest kordadest, isegi kui mõnes küsimuses tahaks olla teist meelt.

"Aktuaalse kaamera" kaudu ütles Toompuu avalikkusele, et vaatamata sellele, milline on tema või kiriku positsioon, ei saa ta rahataotlejaid seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerida:

"Minu kui vaimuliku ja ristiinimese vastutus, mida ma selles positsioonis tunnen, [on,] et ma ei tohi olla ebaõiglane ega diskrimineeriv. Jah, ma tean, mis on minu positsioon, jah, ma tean, mis on meie kiriku positsioon ja ma olen selle juures, aga see ei anna mulle õigust diskrimineerida inimesi ja öelda, et teie ei saa rahastust sellepärast, et teil on sellised seksuaalsed sättumused."

Kiriku õpetuse kohaselt on homoseksuaalsete suhete praktiseerimine ja propageerimine mistahes vormis ebamoraalne. Kui vaimulik aitab sellele kaasa, põhjendades oma tegevust kehtivate kordade või lihtalt õigluse ja võrdse kohtlemise nõudega, siis ta ju pole "kiriku positsiooni juures", vaid seab oma tegevuses usupõhimõtetest kõrgemaks mingid muud printsiibid.

Seda ei saa isegi rollide segiminekuks nimetada, sest kristlase ja vaimuliku rolli on välja vahetanud aktivisti või poliitikategelase oma. Imestunud kirikuinimestele aga üritatakse jätta muljet, et ristiinimese ja kiriku positsioonist on formaalselt kinni peetud. Nii käitub kirikuvalitsuse liige, kes muide kureerib kiriku misjonitööd.

Mäejutluses ütleb Jeesus: "Iga teie "jah" olgu "jah" ja iga "ei" olgu "ei", aga mis üle selle, see on kurjast." Kui kirik tahab oma sõnumit inimesteni viia, peab jutt olema selge ja konkreetne. Iseäranis õpetus- ja moraaliküsimustes ei saa keerutada, pugedes mingite paragrahvide ja pügalate taha.

Kui kiriku esindajad osalevad ühiskondlikus debatis ja löövad kaasa ühiskonnaelus – nagu ka siinkirjutaja –, siis ei saa olla nii, et lähtutakse mingitest muudest tõekspidamistest või eeldustest, eriti kui need on vastuolus kristliku usuga.

Olgu asjaosalise selgitused millised tahes, täna on meie ees fakt, et EELK konsistooriumi (kirikuvalitsuse) liige, kes assessorina vastutab kristliku sõnumi levitamise eest Eesti ühiskonnas, praost ja kirikuõpetaja Tauno Toompuu seisis selle eest, et kiriku seisukohast sügavalt ebamoraalne ettevõtmine saaks avalikku rahastust.

Millised järeldused me sellest faktist nüüd teeme? Aga Toompeal, kirikuvalitsuse majas?