Me elame vampiiride ajastul, kes joovad sõna otseses mõttes ja tööstuslikus kogustes inimverd, tsisternide ja järve kaupa. Nende janu ei saa kustutada afgaanide, iraaklaste, vietnaamlaste, serblaste, venelaste, süürlaste ega ukrainlaste verega. Tuleb valada ka mulkide ja saarlaste oma, pääsu pole, kirjutab ( : )kivisildnik.
"Ooretimäe Toomas ei läinud."
Pedro Krusten "Väejooksik"
Kõik, mida ma siin kirjutan, on mõeldud surmtõsiselt ning on reaktsiooniks nii üleüldisele sõjahullusele, ebainimlikele tapatalgutele kui ka kriminaalsele ning vastutustundetule sõjapropagandale, nagu ka siinsamas äsja ilmunud "Antiglobalistide internatsionaali manifestile".
Manifest on igati viisakas, aga sõna sõda esineb sellessinases ainult üks kord, vaenlase arsenali nimekirjas viimasena, osundan: "Selliste kriiside eesmärgiks on võimu enda kätte koondamine. Säärased eriolukorrad on näiteks pandeemiad, majandus-, energia-, toidu-, ja keskkonnakriisid, ilmavõrgu ning elektrikatkestused ja sõda."
See militaarne jõledus tuleb asetada globalistide taparelvade loetelus esimeseks, sest sõda on hetkel hoogu üles võtmas ja ta toob endaga kaasa kõik mainitud luupainajad, muude hulgas ilmselt ka reaalsed pandeemiad nagu tüüfus ja koolera, majandus-, energia- ja toidukriisid ilmtingimata ja igal juhul. Lisaks on sõda vastik asi, seal tapetakse inimesi.
Mulle ei meeldi laibad. Ma saan aru, et ajupestud noorukid ei näe sõjas ohtu, sest identifitseerivad ennast kiisude, kutsude ja notsudena. Tibla ja ka ausa liitlase jaoks on nad lihtsalt degenerandid ja sihtmärgid. Põmm, põmm, põmm.
Kahju mul neist muidugi ei ole, kui sõda pühiks maa pealt ainult sundsüstijad, kastiratturid, globalistide käsilased, Kaja Kallase, Kusti Salmi ja presidentaalse Karise ja vabamüürlased koos transkenderite, prügifetišistide ning kliimakommunistide Karl Marxi nimelise diviisiga, siis ma oleksin juba vabatahtlikuna rindele läinud.
Paraku ei ole asjad nii roosilised – mürsukildudest saavad surma üldjuhul täiesti tavalised ja pigem süütud inimesed. Nii lollakad sõjapooldajad, nii lollakad ükskõiksed kui ka patsifismi häbistavad lollakad sõjavastased, viimaseid on õnneks vähe. Huvitav paradoks, lollid on muidu alati ja igal pool enamuses.
Eks ole hirmus lugeda, on täitsa valus kuulata sõjahüsteerias ruigavate idiootide koori sekka üksikut mõistuse häält. Pea hakkab valutama. Tahtmata olla prohvet ja viitsimata ümber jutustada vanade luurajate ja teenekate sõjapealike prognoose, kommentaare ja analüüse, kinnitan ma teile, et see ruigamine lõpeb verelombis ja õige pea. Ma olen seda ise näinud.
Miljonivaade ehk vaikelu fosforiidiväljade ja miljoni vaese surnukehaga, täpsustan, moonutatud laibaga. Aga mis sest enam, asi on kuskil kõrgemal juba otsustatud, globaalse ja kägistava haardega Annuška on päevalilleõli juba otsustavalt maha valanud. Ja veri peab voolama, sellest ei tohi tulla puudust kuskil maal ega maa all.
Iga laip toob kasu relvamogulile, teda esindavale reeturpoliitukule ja rõõmustab eelmainitu idioodist valijat. Me elame vampiiride ajastul, kes joovad sõna otseses mõttes ja tööstuslikus kogustes inimverd, tsisternide ja järve kaupa. Nende janu ei saa kustutada afgaanide, iraaklaste, vietnaamlaste, serblaste, venelaste, süürlaste ega ukrainlaste verega. Tuleb valada ka mulkide ja saarlaste oma, pääsu pole.
Ootejärjekorras on poolakad, rootslased, soomlased, lätlased, rumeenlased, valgevenelased ja grusiinid, kes millegi pärast ajavad sõrgu vastu. Selle eest nad veel saavad. Prantslased tahavad kangesti minna tapale, eestlased ka, üks just sai surma, eeskujuks neile kõigile. Aga seda on liiga vähe, kõik on vaja maha nottida, ka grusiinad – muidu pole demokraatiat ja vabadust, inimõigusest rääkimata.
Ja notitaksegi, enamus tahab ja minult ei küsita. Meie surmatahe on vääramatu ja võiduusk kindel. Keegi kunagi kindlasti võidab, vanasti võitsid need, kes oma kahureid ja mürske enne sõda maha ei parseldanud, aga nüüd on NATO ja euroliit ja see on ära muudetud – meie tugevus täna on lollakad ja homoseksualism.
Kui need teie heremid, nuulandid, tont küll, ukrainat valimata valitseva klouni nimi läks meelest ära, no see, kes riigikogus käis ja kelle ees kõik püsti seisis ja sügavalt kummardasid, sest tema alamad surevad meie eest. Esialgu surevadki, aga varsti on nad otsas. Mina oleks istunud nii, nagu ma istusin ka Lennart Meri vääritul sisenemisel Estonia meelelahutusmajja või kuskile sinna, kus nüüd seisab riigireetur Pätsi pea.
Kõik kummardavad verist ebajaumalat – Moolokit, aga sina istud ja puhkad jalga, see on hea tunne. Aga ma ei peatuks selles pikemalt, kui sa oled seisukohal, et inimesi tappa ei ole ilus, eriti töösturite, pankurite ja korrumpeerunud ametnike meeleheaks, siis võid peksa ka saada. Kes ei tapa, see on putinist. Inimkond on alati jagunenud roimariteks ja putinistideks, eks ole.
Ma ei kutsu kedagi üles, ei organiseeruma, vastu hakkama, ellu jääma, põhiseaduslikku korda toetama, järele mõtlema ega põgenema. Mul on ükskõik, küllaltki nutikad lemmingud on otsustanud üle kuristiku ääre jalutada, head teed neil minna. Enamus on valinud totaalse sõja ja ka mina ei jää sellest kõrvale, mürsk ei tea, et ma patsifist olen.
Siin on eriarvamus. Siin on kirjas, et ellujäämine on parem kui surm. Ma olen tõestus sellest, et kõik ei olnud tapatalgu poolt, et kõik ei olnud värdjad, kapimassimõrvarid, mölakad ja sadistid. Keegi nägi seda ette, aimas kuidagi, ehk nägi unes või oli kirjanikuanne abiks. Keegi ei tea. Aga mida ma teha sain? Mitte midagi, kõik löödi ikkagi mätasse.
Mul ei õnnestunud tuua mõistusele ega allutada seadusele ei peaministrit, presidenti, mitte ühtegi kindralit, teadlast, ajakirjanikku ega sotsialisti, isegi mitte kastijalgratast – ka sellega veeti väiksekaliibrilist laskemoona kuni põmm…
Mul polnud raha neile maksta.
Ja ikkagi sai Kusti Salmist Gucci Salm. Selline oli asjade loomulik käik: nõrgad lollid surid, tugevad lollid jäid ellu ja hakkasid ennastsalgavalt paljunema. Suur kirjanik kirjutas sellest kõigest külajandi, milles kutsus ennast üles jääma inimeseks. Kuidagi nii see oli.