Pime õiglusejumalanna. Foto: Wikimedia Commons

Kolumnist Malle Pärn küsib, kuidas saab kohus kaaluda “tuntud pedofiili” vanglast vabastamist”.

Sirvin vahel internetist ajalehepealkirju ja leian aina huvitavaid mõtteid. Elupõlise filoloogina (nii teoorias kui praktikas, teoloogilise hermeneutikani välja) avastan aina, et keel, milles paljud tänapäeva ajakirjanikud kirjutavad, ei ole minu emakeel. Et lauseid moodustatakse kuidagi teisiti, ja liiga paljud sõnad tähendavad midagi muud. Kummalisel kombel isegi väärtustatakse erinevaid asju, ehkki inimlikud ja ühiskondlikud väärtushinnangud peaksid küll üsna absoluutsed olema. Et hea on hea ja kuri on kuri, tõde on tõde ja vale on vale…

Meie meedias on sageli vastupidi.

Justnagu oleks maailm mingis mõttes tagurpidi pööratud…

Justnagu oleks palatirahvas kabinettidesse tunginud ja kabinetirahvas palatitesse luku taha pandud…

Näiteks: “Kohus kaalub tuntud pedofiili vanglast vabastamist”.

TUNTUD pedofiil? Tuntud kurjategija? Tuntud varas? See tähendab: kuulus, paljude poolt hinnatud? Aasta kurjategija? Aasta pedofiil? Äkki president kingib ka ordeni ja kutsub Walpurgi Öö ballile? Kindlasti on tal ka “muljetavaldav” kogemustepagas oma hobide ellurakendamisel, mida ta võiks oma vabaduses viibivate mõttekaaslastega jagada?

Kummaline “kaalumine”, just nüüd, kui avalikustati see, et meil on nii palju lapsi, keda on selliselt piinatud ja kuritarvitatud…

Vähemalt enamik meist peab pedofiili siiski räigeks kurjategijaks, kes väärib vähemalt vanglakaristust, kui mitte koguni midagi hullemat. Nõukogude ajal nimetati “tuntud” kurjategijat retsidivistiks, mis oli negatiivne, mitte positiivne hinnang, ja retsidiviste EI vabastatud ennetähtaegselt.

Muidugi on ka nimetus “pedofiil” sellise kurjategija jaoks üks absurdne eufemism, peaaegu hellitusnimi. Sellest sündis ju kunagi ka anekdoot: “Mis vahe on pedagoogi ja pedofiili vahel?” – “Aga see, et pedofiil armastab lapsi.”

Pederast on õige sõna. Ma ei mõista, miks kardetakse seda kasutada? Või olgu see siis pisut neutraalsem variant: pedorast. Tegelikult on ta hoopis lapsevägistaja. Ebasünnis vahekord kaitsetu ja täiskasvanut usaldava lapsega on alati vägistamine. Sest laps ei ole küps reproduktsiooniks. Lapse esmane põhiõigus on roppude täiskasvanute poolt rüvetamata lapsepõlv!

Veel õigem nimetus oleks: pedator, lapsehävitaja. Sest laps ei saa sellest jõledusest kunagi päris terveks. Normaalses riigis oleks see kuritegu võrdustatud tahtliku tapmisega, ja karistuseks oleks surmanuhtlus. Loomulikult ainult siis, kui süü on täiesti kindel ja mingit lootust lapsevägistaja paranemisele näha ei ole.

Muidugi on raske kujundada nii-öelda null-tolerantsi hälbeliste lastepiinajate suhtes niisuguses riigis, kus laste ahistamine on seadusega lubatud. Minu meelest on lasteahistajad ka need, kes kehtestasid meil seaduse, mis lubab vastutustundetutel täiskasvanutel 14-aastast last oma ihade rahuldamiseks ära kasutada! See vanus peaks olema 18, niisama nagu ka valimisõigus. Erandi võiks teha hoopis kuritegevuses. Kui laps sooritab raske kuriteo, siis peab ta vastutama nagu täiskasvanu. Kui ta jaksas tappa, kui ta suutis vägistada, siis on ta piisavalt täiskasvanu, et kanda meie kriminaalkoodeksis selle teo eest mõistetavat karistust. Võrdne kohtlemine. Nii kohalikele kui immigrantidele.

Veel absurdsem on muidugi kohtu käitumine. Ajakirjandus on kord juba selline, vähemalt suures osas, luulupõhine laimujutukontor, heakene küll, kellelegi lausa kätega kallale ei lähe, ehkki nii mõnegi julge ning ausa inimese hea nime määrib halastamatult ära, aga KOHUS? Tema tegeleb ju päriseluga, karistab ja annab armu, laseb vabadusse kurjategijad, et neid mõne aja pärast uuesti vangi panna, sest vabadus on ka kurjategijale võimalus “vabaks eneseteostuseks”? Kohus peaks oskama vahet teha hea ja kurja, tõe ja vale vahel, vooruse ja pahe vahel? Või on postmodernistlik puberteet ka meie õiguskaitseorganitesse sisse murdnud?

Pedofiil käitus vanglas korralikult, ei ahistanud ühtki last, seega laseme ta ennetähtaegselt vabadusse? Kas ta kahetses? Kas ta sai aru, mida ta tegi? Kas ta tegi oma kuriteod heaks? Kuidas? Kuidas on üldse võimalik heaks teha lapse psüühika äramuserdamist, lapse tuleviku ärarüvetamist? Kas tõesti piisab sellest, et ta oli aastakese vanglas, oma ihaldatud lapsukestest eemal? Laseme ta jälle vabalt tegutsema?

Mida ütleb see kohus nendele lastele, kelle see vabakslastu tulevikus ette võtab?

Ja isegi kui nad otsustavad teda mitte ennetähtaegselt vabaks lasta – miks nad üldse raiskavad ausa maksumaksja raha (sealhulgas nendesamade äramuserdatud laste vanemate raha!) selle kurjategija avalduse läbivaatamise ja vabastamise “kaalumise” peale?