Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Kui öeldakse, et liberaalne maailmakord on Eesti huvides ja et sellele pole alternatiivi, siis tuleb küsida, mida see “liberaalne maailmakord” koos oma “väärtustega” on viimase veerand sajandi jooksul meie riigile ja rahvale teinud, kirjutab Veiko Vihuri.

Möödunud nädalal avaldas riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson arvamust, et Eesti huvides on liberaalse, globaliseerumist ja üksikisiku vabadusi toetava maailmakorra püsimine, mitte selle õõnestamine natsionalismi ja protektsionismiga.

“Natsionalistlikud ja protektsionistlikud tendentsid reaktsioonina globaliseerumisele võivad anda ajutist leevendust ja pakkuda poliitikutele valimistel võiduvõimalusi, kuid ei vasta lääneriikide tegelikele rahvuslikele huvidele ning rahu ja stabiilsuse tagamisele liberaalse maailmakorra kaudu,” rääkis Mihkelson riigikogus.

Liberaalne maailmakord ja Eesti

Kuid on viimane aeg küsida, mida on see nn liberaalne maailmakord meie riigile ja rahvale viimase 25 aasta jooksul teinud ja maksma läinud.

On aeg küsida, mida on liberaalne maailmakord meile maksma läinud.

Eesti Vabariigist on Euroopa Liidu koosseisus alles jäänud butafoorne moodustis, fassaad. Meie õigusruumi kujundatakse väga suures ulatuses mujalt. Eesti põhiseadus on allutatud Euroopa õigusele. Meie poliitiline “eliit” seisab in corpore neoliberaalse globalismi teenistuses. Eesti on loobunud oma rahast, pangandusturul dikteerivad välismaised pangad. Oleme ühe hinnangu kohaselt “miljoni vaese maa”. Meie valijaid lollitatakse lubadusega jõuda viie kõige rikkama Euroopa riigi hulka, kuid tegelikult hääletavad inimesed jalgadega ja lahkuvad Eestist.

Moraalselt oleme pankrotistunud, sest “liberaalsed väärtused” – üksikisiku teatud õiguste prevaleerimine ühiskonna või rahvuse kui terviku ees – on teinud hirmsat laastamistööd. Just väärtuste ja moraalsete hoiakute vallas on “liberaalne maailmakord” osutunud kõige ohtlikumaks, produtseerides mitte vabasid kodanikke, vaid tarbimismentaliteedist läbiimbunud ja oma himude orjuses elavaid sõltlasi. Dekadents avaldub kõige ilmekamalt postkristlike lääne ühiskondade kultuuris selle sõna kõige laiemas mõttes.

Muidugi leidub ühiskonnakihte ja gruppe, kes on olukorraga rahul. Poliitiline “eliit”, kelle tüüpiliseks esindajaks võib lugeda ka ülal mainitud Marko Mihkelsoni, tunneb kahtlemata rahuldust, et on suutnud Eestile välja võidelda nii sooja ja turvalise koha Issanda päikese all. On liberaalselt ja vasakpoolselt meelestatud “avarapilgulisi” haritlasi ja noori, kes sulavad õnnest, kui Eesti suudab teha järjekordse sammu, mis meid pimedast ja tagurlikust minevikust eemale tõukab. On nutikaid rehepappe ja kaval-antsusid, kes oskavad iga korra ajal (“kultuurilises alluvussituatsioonis”) hästi hakkama saada.

Liberaalne demokraatia on lakanud olemast liberaalne ja demokraatlik

Liberaalne demokraatia ei ole enam ammu liberaalne ega demokraatlik.

Teadvustada tuleb, et liberaalne demokraatia ei ole enam ammu ei liberaalne ega demokraatlik. Tõeliselt liberaalse, demokraatliku hoiaku eelduseks on aus maailmavaateline mitmekesisus, sallivus teistsuguste ideoloogiliste või religioossete suundade vastu. Näeme aga, et löögi alla on sattunud kõik, mis söandab “liberaalsetele väärtustele” vastu rääkida – see sildistatakse raevukalt vihakõneks, võltsuudisteks, populismiks, kremlimeelsuseks jne.

Mõnda aega tagasi said ideoloogilise diktatuuri malakat tunda peamiselt konservatiivsed ja religioossed vähemusgrupid, näiteks homoseksuaalset eluviisi taunivad või aborti vastustavad kristlased. Neist ei olnud kellelgi kahju. Nüüd aga hõlmab suukorvistamine ja vihakõne eest karistamine üha suuremat inimhulka – piisab, kui võetakse sõna massilise immigratsiooni vastu või mainitakse pereväärtusi. Tsensuuri on asunud rakendama populaarsed sotsiaalmeedia suhtluskeskkonnad.

Huvitaval kombel on siin üks erand – islam. Kuigi militantne islam on tänapäeval kõige tõsisem ideoloogilis-religioosne väljakutse liberaalsele maailmakorrale, üritatakse islamit (erinevalt kristlusest) alati heas valguses näidata ning selle kriitikud tembeldatakse islamofoobideks. Islamiterrorismi asemel ajavad liberaalseid arvamusliidreid leili valgete “neonatside” ja “äärmusparempoolsete” ettevõtmised. Seda mõtteviisi illustreerib hästi Ahto Lobjaka kurikuulus repliik, et Pariisi moslemid, kaasa arvatud mõrvarid, on rohkem eurooplased kui meie seedimata kristlusele toetuvad poolharitlased.

Demokraatias on hakatud nägema pelgalt tööriista, mis peab seisma valitseva ideoloogia teenistuses.

Tõsiselt on moondunud arusaam demokraatiast. Demokraatias on hakatud nägema pelgalt tööriista, mis peab seisma valitseva ideoloogia teenistuses. Kui demokraatia annab “vale” tulemuse, nimetatakse seda halvustavalt populismiks. “Liberaalne” ajakirjandus arutleb tõsimeeli Brexiti rahvahääletuse eiramise või president Trumpi mõrvamise üle. Peetakse normaalseks, et liberalistlikku programmi viiakse ellu kohtuvõimu kaudu, et vältida avalikku debatti ja demokraatlikke otsustuskogusid, kus “progressiivsed” algatused võivad toppama jääda. Näeme seda juhtuvat Ameerika Ühendriikides, kus üle-eelmisel aastal muutis ülemkohus lahus seadusandlikust võimust abielu määratlust ja kus praegu üritavad kohtunikud nurjata seadusliku presidendi püüdlusi peatada sisseränne ohtlikest piirkondadest. Näeme seda ka Eestis, kus püütakse homoabielu tagaukse kaudu maale tuua, ehkki kehtiv seadus seda ei võimalda.

Uus sotsialismileer

Liberaalne maailmakord on muutunud omalaadseks sotsialismileeriks, kus hoitakse kinni dogmaatilisest ettekujutusest sellest, milline peab olema õiglane ja arenenud ühiskond, ja kus vastuväited sellele ei ole teretulnud. Tõsi, siin ei ole ainuvõimu teostavat kommunistlikku parteid, ühiskonna mõistust ja südametunnistust, kuid tavakodanik on ehk juba ammu märganud, et peavooluerakondadel ei ole enam suurt vahet – kõik nad seisavad põhimõtteliselt samade veendumuste ja sama korra teenistuses. Igal pool on võimul sarnast maailmapilti esindav nomenklatuur, keda nimetatakse hellitavalt “eliidiks” ja kes räägib sama hääletooniga ühistest “väärtustest”, mida tuleb tingimata järgida.

Keskeale lähenevad ja vanemad inimesed mäletavad näiliselt igikestva sotsialismileeri kiiret kokkuvarisemist. Näib, et nüüd hakkab koost lagunema ka “liberaalne maailmakord”, tõeliselt demokraatliku ja vaba ühiskonna ideoloogiliselt moonutatud vorm – või vähemalt sisenetakse allakäigu uude spiraali. Aeg näitab, kas lääne tsivilisatsioonil on jõudu taassünniks või asendatakse üks pettekujutelm lihtsalt teisega.