Briti aktivistid valmistuvad tervitama "Calais' džunglist" pärit immigrante. Foto: John Stillwell, PA/Scanpix

Viimaste aastate sündmused Euroopas peaks tõsiselt mõtlema panema, kas erinevast kultuurist tulnud uusmigrantide vastuvõtmine on ikka inimlikult hea ja õige tegu, või on see hoopis kahjulik – nii tulijatele endile kui ka maa põlisrahvale. Valitsus ei tohi oma põlisrahvast ohtu seada, kirjutab kolumnist Malle Pärn.

Meie elu üheks oluliseks osaks on tehtud viimasel ajal islam ja Euroopasse massidena tungivad moslemid. Nende maaletoojad soovivad, et eurooplased õpiksid tundma nende usku ja kombeid, ning seaksid oma elu nõnda, et nad neid tulnukaid oma kaasmaalaste tuhandete põlvkondade loodud kultuuri ja tavadega ei SOLVAKS. Immigrantide agressiivsest massist on sinisilmsed (või kuritahtlikud?) liberaalid teinud Euroopas mingi hellitatud ja eelistatud pesamunakese, keda ei tohi mingite sigaduste eest isegi karistada, sest “nad ju ei tea, mida nad teevad”.

Nõnda vaatavadki kohalikud korrakaitsjad abitult pealt, nagu kammitsas hobused, kui “lapsukesed” tänavatel oma lemmikmänge mängivad. Kohtunikud vangutavad päid ja viibutavad sõrme, et “ai-ai, nii ei tohi teha, poisid”, aga sellega kõik piirdub. Kui nad tõesti ei tea, kuidas tsiviliseeritud ühiskonnas käituda tuleb, siis ei tohiks neid inimeste hulka lasta, sallivusfanaatikud võiksid pidada ja õpetada neid kuskil kinnistes laagrites.

Euroopasse sissetunginud moslemid on istunud kohalikele kristlastele (ja ennasttäis ateistidele) lihtsalt pähe. “Orjakari,” on iga moslemi sisemine mõte valgeid abitult käsilaiutavaid veidrikke vaadates. Neile on õpetatud, et iga endast lugupidav mees vastab vägivallale veel suurema vägivallaga. Kui ei hakka vastu, järelikult on ori või koer ja väärib mõnitamist.

refugees-welcome

Ent liberaalne Euroopa ei suuda olla oma suhtumistes järjekindel. Needsamad, kes tänaval loosungi “Welcome immigrants” taustal veidras riietuses diskot tantsivad, kandsid ju mõni aeg tagasi uhkelt loosungit “Je suis Charlie”? Suured riigijuhid marssisid esimeses reas, hinnalise sõnavabaduse kaitseks!

Lähiajaloos on mitmel korral puhkenud ülemaailmne skandaal sellepärast, et mingi ajaleht on avaldanud mõnitava karikatuuri prohvet Muhamedist. Meiegi meedias ilutses kunagi ajalehepealkiri “Euroopa tutvustab prohvet Muhamedi pilapiltidega sõnavabadust”.

Ma pole kunagi aru saanud, milles sel puhul see sõnavabadus väljendub. Et igaühel oleks õigus ükskõik keda mõnitada? Ma suhtun islamisse väga kriitiliselt, aga ma ei tuleks selle pealegi, et õpetajat, keda nad pühaks peavad, mingi pilapildiga mõnitada. Mõnitaks ikka neid, kes veel elavad, ja sigadusi teevad? Neid, kes saavad ennast mõnitajate vastu ka kaitsta?

Loogiliselt mõeldes tekib küsimus: miks sallivuslased seda pilaajakirja hukka ei mõistnud, kui see nende uute lemmikute iidolit mõnitas? Miks nad seda kaitsesid? Skisofreenia?

Aga neegrit neegriks nimetada ei tohi? Moslemite kuritegusid halvustada ei tohi, see sildistatakse vihkamise õhutamiseks? Rasside erinevustestki ei tohi enam rääkida, sest see solvavat musti? Mis siis õieti on see kiidetud euroopa sõnavabadus? Skisofreenia?

Veidraid suhtumisi on liberaalidel teisigi: isegi geiaktivistid sõimavad terve mõistusega inimesi (“homofoobe”) nüüd “rassistideks” ja “võõravihkajateks”, ja laulavad tervituslaule üle riigipiiride trügivatele tsiviilsõdalastele. Mõtlemata sellele, et nendes maades, kust need “külalised” tulevad, visatakse nendesugused kõrgest tornist alla. Skisofreenia?

Palju on räägitud nendest karikatuuridest, ent keegi pole selgitanud, MIS see suur ja maailmavapustav mõte oli, mida tabavalt ja täpselt väljendada sai ainult ja justnimelt sellise Muhamedi pilapildi kaudu.

See, et üks tühine pilapilt ühes väikese riigi (tookord oli see Taani) ajalehes suudab maailmas nii palju pahandust tekitada, näitab loomulikult inimeste rumalust. Aga niisama rumal on see, kes sellise pildi avaldab.

Ja siis öeldi uudistes, et vastuseks sellele pilapildile tapeti kusagil Aafrikas 16 inimest, ilmselt kristlased. Hiljem kindlasti veel rohkem. Vean kihla, et see karikaturist ise ei olegi kristlane. Sest siis ta mõistaks, mida tähendab pühadus, ega läheks teiste püha solvama.

Kõige kohutavam ongi see, et üks kergemeelne inimene teeb mõtlematu teo ja poeb ise peitu, kasvõi sõnavabaduse sildi taha, aga kannatavad selle teo pärast teised.

Prantsusmaal lõppes viimase pilapildi avaldamine mitme toimetuseliikme surmaga. Kas nad kõik olid selles süüdi? Tulistajad seda ei küsinud. Terroristid ei otsi konkreetset süüdlast, aga haritud eurooplane peaks seda teadma ja sellega arvestama, kui ta kavatseb kepi herilasepessa torgata. Herilased tulevad sealt välja ja nõelavad esimest ettejuhtuvat inimest.

Eurooplane peab ennast tsiviliseeritud ja haritud kodanikuks, kellele nagu võiks lubada sõnavabadust. Aga seda kasutades tuleb olla taktitundeline ja arukas, mitte agressiivne ja loll, sest mis sõnavabadus see enam on, kui igaühel lubatakse oma lollused avalikkuse ette tuua? See oleks anarhia ja kaos. Kes midagi teeb, see selle eest ka vastutab. Ja kes kaitseb lolli, on ise ka loll.

Mõni liberaalfanaatik on püüdnud “õigustada” neid tänavatel märatsevaid moslemeid, et nad on justkui segaduses, ja et “me kohtleme neid halvasti”. See jutt on jahmatamapanevalt lapsik. Kui keegi selles süüdi on, siis need riigijuhid, kes korraldavad inimeste küüditamist kodust kaugele võõrale maale, kes saadavad laevad merele selleks, et Euroopasse tuua järjest rohkem neid õnnetuid, kes tõepoolest ei tea, mida nad teevad. Haritud eurooplane teab, et palmid ei võta põhjamaal juuri alla.

Mina küll ei suuda õigustada nende autopõletajate tegevust, ammugi mitte neile kaasa tunda. Tunnen pigem kaasa sellele inimesele, kes hommikul leiab tänavalt oma auto põlenud vraki.

Kas tõesti need inimesed, kelle autod need noored huligaanid ära põletasid, on süüdi nende vaesuses? Või “segaduses”? Argpüks ründab seda, kes ennast kaitsta ei suuda. Miks ei läinud need noored nende inimkaubitsejate vastu, kes nad lahkesti siia kutsusid ja neile lahedat elu lubasid?

Märatsemisele ja teiste inimeste vara hävitamisele ei tohi otsida õigustusi! Kuritegu on kuritegu, ka siis, kui selle toime paneb halbadest elutingimustest meeleheitele viidud inimene. See, kes paneb toime kuriteo oma kaasinimese vastu, on KURJATEGIJA, ja teda tuleb sellena ka kohelda.

Viimaste aastate sündmused Euroopas peaks küll KÕIK inimesed tõsiselt mõtlema panema, kas erinevast kultuurist tulnud uusmigrantide vastuvõtmine on ikka inimlikult hea ja õige tegu, või on see hoopis kahjulik – nii tulijatele endile kui ka maa põlisrahvale. Valitsus ei tohi oma põlisrahvast ohtu seada. See on reetmine.

Meie lääne tsivilisatsioon kultiveerib praegu mingit tagurpidi moraalsust. Meil võideldakse kurjategijate inimõiguste eest, aga unustatakse ausate kodanike, teisiti öeldes: kurjategijate potentsiaalsete ohvrite inimõigused. Skisofreenia?

Riik peab kaitsma ausat kodanikku, mitte kaabakat!