Sots Riina Sikut näitab riigikogu infotunnis siseminister Mart Helmele keskmist sõrme, 15. mail 2019, Tallinnas. Foto: kuvatõmmis riigikogu infotunni videosalvestisest

Inimestel, vaba riigi kodanikel on õigus ja lausa kohustus avalikult välja öelda, kui neile ei meeldi see, mida valitsejad meie riigiga teevad! Põhiseadus lubab rahval koguni vastu hakata, kui valitsejate tegutsemine muutub rahvavaenulikuks, kirjutab Malle Pärn.

Kõigepealt ma ütlen, et see, mida ma kirjutan, ei ole vihakõne!! 

Ma ei vihka ega pea teistest halvemaks mitte ühtki rahvust ega rassi. Igal rahvusel ja rassil on omad arukad ja vähemarukad, omad ausad ja tublid inimesed, ja omad lollid ja isekad võimuihalejad, kuni pühakute ja kurjategijateni välja. Neid ei saa kunagi mõõta sama mõõduga. Inimest tuleb mõõta tema tegevusega, mitte tema rahvuse või rassiga. 

Rassist on see, kes inimeses ainult tema rassi näeb ja rõhutab. Ja kes iga kriitilise märkuse mingi ideoloogilise eliidi hulka arvatud gruppi kuuluva inimese käitumise kohta ümber tõlgib rassismiks või mingiks foobiaks. Tal oleks nagu rassisti silmaklapid peas. Ta lööb ausale mõistusega inimesele peale templi, mis asetab ta paariate hulka. 

Vihakõne oleks see, kui ma halvustaksin inimest tema nahavärvi või rahvuse või suguelu eelistuste pärast. Või mõne muu grupilise kuuluvuse pärast. Ma jätan need omadused kõrvale ja räägin konkreetsete inimeste käitumisest. Tegevusest. 

Inimesed, kes on pürginud nii-öelda avalikku ellu, kes juhivad ja suunavad meie elukorraldust ning haldavad maksudega kokku korjatud raha, peavad arvestama sellega, kuidas rahvas nende tegevusse suhtub. Nad peavad taluma kriitikat, nad ei tohi kriitikale vastata vihkamisega ja kriitikute laimamise või halvustamisega. 

Inimestel, vaba riigi kodanikel on õigus ja lausa kohustus avalikult välja öelda, kui neile ei meeldi see, mida valitsejad meie riigiga teevad! Põhiseadus lubab rahval koguni vastu hakata, kui valitsejate tegutsemine muutub rahvavaenulikuks. 

Kriitika ümbernimetamine vihakõneks tähendab seda, et võim on rahva avalikult oma vaenlaseks kuulutanud. Ta ei suuda enam oma rahvavaenulikku tegevust sõnades õigustada ning hakkab kriitikuid taga kiusama ja vangi panema. 

Avaliku elu tegelased peavad hakkama vastutama oma tegude eest. 

Avaliku elu tegelased peavad olema rahvale eeskujuks, mitte häbiplekiks. 

Rahvus ega nahavärv ei tee ühtki inimest halvaks. Nii neegrite, ukrainlaste kui venelaste hulgas on arukaid ja ausaid ja toredaid inimesi. Ja on ka ebaausaid, rumalaid, alatuid, isekaid, kuni kurjategijateni välja. Neid on nii nende omal kodumaal kui ka nende hulgas, kes on kodumaa maha jätnud ja võõrsile elama läinud. Arukas inimene oskab vahet teha, võtab vastu aruka ja hea ning tõrjub alatut petturit. 

Miks ei taha inimene elada oma rahva hulgas? Seal, kus tal on juured ja esivanemad? Seal, kus tal on vereõigus osaleda oma rahva elu üle otsustamises? Oma emakeeles oma isamaal? 

Ma ei mõista neid venelasi, kes on Eestis pürginud kõrgetele kohtadele ja käituvad seal nagu elevandid portselanikaupluses. Arvestamata eesti keelt ja meelt, püüavad nad meie elukorraldust oma suva (või neile päheõpetatud ideoloogia) järgi ümber teha. 

Miks tahab inimene sellel võõral maal, kus tal ei ole juuri ega esivanemaid, kus ta ei ole vere kaudu seotud seal elava rahvaga, kelle kultuuri ta ei suuda ega tahagi mõista – miks ta tahab selle temale võõra kohaliku rahva elukorraldust hakata ümber tegema? Kas see ei ole rumal? Kas see ei ole isekas ja ülbe ja hoolimatu? Kas see ei ole alatu? 

See on kolonisti käitumine, kes on tulnud võõrast maad vallutama. Ükskõik mis rahvusest või rassist ta on, ta on kolonist, ja igal kohalikul inimesel peab olema õigus tema rumalat ja ülbet käitumist kritiseerida! 

Me peame ennekõike hukka mõistma Eesti liberaalpoliitikute „vihakõne" oma rahva ja konservatiivide vastu, samuti nende estofoobse käitumise.

Kui võõrale maale elama jäänud isik austab kohalikku rahvust ja tema kultuuri ja tunneb, et ta suudaks selle rahva heaks midagi teha näiteks poliitikas, siis peab ta alati hoolega jälgima, et ta arvestaks kohaliku rahva tahte ja olemusega, mitte oma isekate soovidega. Kui ta seda ei tee, siis ärgu tal olgu poliitikasse asja.

Kurb, kui rahvas enam ei oska vahet teha hea ja kurja vahel. Kurb, kui ennast eliidiks pidav klass ei oska vahet teha hea ja kurja vahel, ja veel kurvem, kui ta lausa tahtlikult teenibki kurjust. Ise vabatahtlikult hakkab vähktõvena oma rahvust ja riiki hävitama? Koguni pettuse ja alatuse abiga? 

Toon näiteks Kristina Kallase ja Ivan Makarovi. Esimene käitub ju nagu kolonist, ta räägib küll veatult eesti keelt, aga eesti meelest ei ole tal mingit aimu. Tema tahab Eesti ümber teha. Tema ei tea, mida eestlasele tähendab abielu. Ja see ei huvitagi teda. Tema ei lähe eesti rahva käest küsima, kuidas teie tahate siin, oma iidsel isade maal elada, tema dikteerib: te peate elama nii, nagu minule meeldib. Sest te olete matsid, teil polegi muud kui pastlad ja kannel – ja see juba sobib selle vihakõne termini alla. Halvakspanu rahvuse aalusel. Kummal pool siin tegelikult matslus on? 

Makarov on üks väheseid venelasi, kes julgeb ja tahab eestlasi kaitsta. 

Rumalust ei tohi võimule lubada, rumalusel ei ole mingeid tõkkeid, mingeid piire. Rumalad inimesed ei tea, mida nad teevad. Rumalus ei esita mitte kunagi argumente, alati kasutab ta alatuid võtteid. Ja rumalust on väga raske võimust loobuma sundida, kui ta on sellest maitse suhu saanud. Nagu ütleb laul Nukitsamehest: Otsi lolli, kes ei kardaks kolli, kui on kollil rahamaitse suus!

Rumaluse ja kurjuse võim vallandab tohutu hulga alamkihi madalaid instinkte. Me näeme, kuidas sotsiaalmeedias levib lausropp konservatiivide sõimamine. Inimene, kes iseennast jälestab (sest ta on teinud elus saatuslikult vale valiku), läheb marru, kui kohtab tervet mõistust ja arukaid argumente, – ta hakkab räuskama ja ropendama. Sest muud ta kahjuks ei oskagi. 

Niisiis: meil tuleb keelata ropp vihkav sõim ja alatu kuritahtlik laimamine. 

Mingit vihakõnet ei ole meil vaja. Meie kultuuris on vihakõneks sõim ja laim, ja see tuleb Euroopa tegelinskitele selgeks teha. 

Aga ma tean, et see ei meeldi liberaalidele, sest sõim ja laim on nende jaoks peamised väärtused. Nemad tahavad keelata tervemõistusliku kriitika. Ja selleks on neil uut võltsterminit vaja. Kõik peab neil olema võlts, plakatlik, demokraatiast mandunud kultuurini ja koguni liberalismi endani.  

Kordan, see ei ole vihakõne, ma ei puuduta teie rahvust ega nahavärvi ega suguelulisi eelistusi ega soovariante. Ma puudutan teie isiklikke HALBU iseloomujooni, teie valelikkust, teie alatust, teie rumalust ja ülbust, – ja need omadused on universaalsed, need ei sõltu nahavärvist ega soost ega rahvusest ega seksuaalelust. 

Ja halvad iseloomujooned ei ole inimõigused! 

Küll aga sobib imetäpselt vihakõne alla see, kui konservatiivi tema poliitiliste vaadete pärast sõimatakse natsiks või putinistiks või fašistiks. See on laimamine ja laimamine ei ole inimõigus!