Sipelgas. Foto: Bigstockphoto

Inimene peab mõtlema, otsustama, vastutama. Putukas teeb seda, mida ta on oma ühiskondlikus hierarhias määratud tegema, mõtiskleb teoloog Malle Pärn.

Me elame vastuolulises keskkonnas. Ühelt poolt tungib meile peale lausa kohustuslik kapitalism, mis sunnib meid omakasupüüdlikult tegutsema, sest selle pealetungi elab üle vaid see, kes suudab kiiresti rikastuda. Teiselt poolt avaldavad sellele pealetungile vastupanu meisse (ja meie esivanematesse) varasematel aegadel istutatud eetilised kategooriad. 

Tugevaks peetakse juba üldiselt sellist inimest, kes ei hooli mingitest takistustest, kes saavutab oma tahtmise ükskõik kui suurte ohvrite hinnaga. Nõrgaks peetakse seda, kes jääb konkurendile alla, või kes üldse ei suuda midagi õieti ette võtta, sest talle on vastuvõetamatud varakapitalismi verised ja alatud mänguvõtted.

"Tugev" ei ole tegelikult "häbematu" sünonüüm. 

Tugev võib nõrgema võita ainult ausas võistluses. Ebaausas võistluses võidab alati see, kes otsustavalt kasutab alatuid võtteid.

Isegi au ja aususe mõisted on meil üsna kahvatuks jäänud. "Edukad" peavad ausust ilmselt saamatuseks või rumaluseks, ja au on neile vaid  kunstlikult külge kleebitud maine. Ent see on lühinägelik vaatevinkel.

Mulle meenub üks tore lugu Soome kirjaniku Olli sulest. "Näopesemine". Jutustan selle lühidalt ümber.

Korraldati näopesemise võistlus, iga võistleja pidi ise seebi tegema ja sellega oma nägu pesema. Tulid siis kõik võistlejad kokku, igaühel oma seep kaasas. Peale hoolikat pesemist olid võistlejate näod kenasti (ja võrdselt) puhtad. 

Ent viimane võistleja oli üsna räämas välimusega mustlane, ja seebi asemel oli temal kaasas ämber tõrvaga ja hari. Vaatajad ootasid põnevusega, kuidas küll see murjan ennast puhtaks saab. Aga tema ei hakanudki ennast pesema, ta torkas harja ämbrisse ja tõmbas kõigi teiste võistlejate puhtakspestud näod tõrvaga üle. Ja kohtunikel tuli ta tunnistada võitjaks, sest tema nägu oli seejärel ju kõige puhtam.

Küllap olete märganud samasugust käitumist ka meie igapäevases elus, nii mõnegi tähtsa tegelase poolt. 

Jah, inimeseks kasvamine ei olegi niisama lihtne, nagu see pealiskaudsele kõrvaltvaatajale paista võib. Inimene justkui ei tahakski nii väga inimeseks kasvada. Vahel tundub, et ta tahab olla hoopis putukas, kes elab kindlate reeglite järgi, ilma et peaks ise midagi otsustama või kaaluma.

Isegi kõige paremad, kõige julgemad, vabamad, targemad ei saa öelda, et nad mitte kunagi ei astu kõrvale inimeseksolemise tee pealt ega muutu putukaks. Ikka on neid hetki, päevi, tunde, nädalaid – kuidas kellelgi – mil nad naudivad seda inimkonna suurt ideaali, ja poevad sümboolselt kuhugi mulla sisse või puukoore alla peitu, et tunda rõõmu putukaksolemisest. Me tahame olla ja olemegi putukad. Vähemalt aeg-ajalt, meie kõik. Sest see on mugav, ja me ei pea siis millegi eest vastutama. 

Inimesele on antud tema Looja poolt, või looduse poolt, kuidas soovite, nii palju võimeid ja võimalusi, tarkust, osavust, kujutlusvõimet, ja mida kõike veel! Mõelgem, kui palju head ja ilusat on inimene siia maailma ehitanud, loonud, välja mõelnud, kui kaugele on arendatud elektroonika, meditsiin, ehitusmaterjalid, ja palju muud head ja kasulikku.

Ent mõelgem ka sellele, kui palju inimene on halba teinud, hävitanud, missuguste julmustega ta on hakkama saanud, ka selles on ta olnud lõpmata osav ja leidlik, julm ja halastamatu! Missugune ulatus ühest äärmusest teise! Särav geenius ja jälk lapsevägistaja, vapper tõe eest võitleja ja alatu manipulaator, kaunitar ja koletis ühes ja samas loomingus, ühes ja samas kujus!

Miks heidab suur osa inimesi üle parda kõik talle kingitud rikkalikud vee- ja toiduvarud, soojuse ja päikesevalguse, ja poeb peitu pimedasse keldrisse, püherdab mudas, ning ajab taga mõttetusi, mis temast putuka teevad?

Me peidame endasse, surume alla, me jätame kasutamata suurema osa oma inimlikkusest, sest see on tülikas ja ohtlik. Selle eest võib peksa saada, nendelt, kes on selle inimlikkuse juba üle parda heitnud. Inimene peab mõtlema, otsustama, vastutama. Putukas teeb seda, mida ta on oma ühiskondlikus hierarhias määratud tegema. Ilma ühegi süümepiinata. 

Ja inimene tahab kõige rohkem siin maa peal elada nagu putukas. Täita mingit kindlat, võimalikult lihtsat ja piiratud ülesannet, päevast päeva, mis ei nõua temalt mingit erilist pingutust, ent kindlustab talle tema vajadustele vastava sissetuleku ja teiste putukate kasvõi silmakirjaliku tunnustuse. Tahab eksisteerida mõtteta, vastutustundeta, Jumalata. Ja tööst vabal ajal uppuda lausa lõpmatuseni igasugu aktivistide konstrueeritud meelelahutustesse. 

Inimese elu eesmärk näib olevat materiaalset tulu sissetoov aja surnuks löömine. Mitte aja elustamine, mis tegelikult peaks olema inimliku elu sisu.