See, mida totalitaristid vihkamiseks sildistavad, on tegelikult täiesti normaalne ja demokraatias lubatud ühiskondlik protsess, kus rahvas on jaotunud kahte vastandlikku gruppi maailmavaate ja sisemise inimliku kultuuri põhjal, kirjutab Malle Pärn.
Ütlen kohe (nagu ma olen juba palju kordi korranud), et kõik see, mida ma räägin, ei puuduta Eestis elavaid rahumeelseid homoseksuaale, kes ei nõua endale mingeid eesõigusi, ka nende meelest on abielu mehe ja naise liit, mida ei ole võimalik laiendada suvalistele paaridele. Nemad ei taha abielluda!
Abielu pühaduse hävitamise on eesmärgiks võtnud LGBT kogukonna nimetuse alla ühinenud aktivistid, kes EI ESINDA rahumeelseid homoseksuaale ja kelle liberaalpoliitikud on meie uueks eliidiks ülendanud. Sinna grupeeringusse kuuluvad ainult need, kes uhkelt kõigile kuulutavad oma tavalisest erinevaid intiimelu variante, kes intiimelu erinevuste põhjal ennast liikidesse jagavad, võideldes vihaselt ülejäänud ühiskonna vastu. Nad nõuavad oma intiimelule riiklikku tunnustust (kas pole veider?) ja oma liidu võrdsustamist mehe ja naise abieluga.
Ärge rünnake homoseksuaale, mitte homoseksuaalid ei ole süüdi meie ühiskonna lõhestamises. Meie vastased on need suurtäht-seksuaalaktivistid-agitaatorid-propagandistid, kes on varastanud vikerkaarelt kuus värvi ja teinud sellest oma triibulise uhkuse lipu. Ainult need L-d, G-d, B-d ja T-d ja muud uhkuse paraadi ja intiimelu mitmekesisuse festivalide korraldajad on süüdi meie ühiskonna lõhestamises.
Ja loomulikult veel rohkem on selles süüdi need karjääripolitikaanid, kes nende agendat ühiskonnale vägisi, oma võimu kuritarvitades peale suruvad. Jätame homoseksuaalid rahule!
Eks ole imelik, et konservatiiv peab kaitsma homoseksuaale LGBTQIBZ+jne agitaatorite ja liberaalide vägivalla eest?
Mingit homovihkamist meil tegelikult ei ole! Nii nagu pole ka rassismi ega võõraviha. Need kõik on seksuaalsete erivajaduste ideoloogia aktivistide propagandakaikad.
See, mida totalitaristid vihkamiseks sildistavad, on tegelikult täiesti normaalne ja demokraatias lubatud ühiskondlik protsess, kus rahvas on jaotunud kahte vastandlikku gruppi maailmavaate ja sisemise inimliku kultuuri põhjal. Mõlemal grupil on õigus oma põhimõtteid teistele avaldada ja taotleda teistelt tunnustust ja toetust. Aga ikka rahumeelselt ja viisakalt, ilma vägivalla ja vihkamiseta!
Ausad tervemõistuslikud inimesed püüavad korrale kutsuda neid, kes ühiskonnas inetult ja isekalt käituvad. Kes sõidavad oma võimu kuritarvitades üle tervest ühiskonnast. Kogu meie vastupanuliikumine on suunatud rahvavaenuliku ja ülbe võimu (ja võimuiha) vägivalla vastu.
Demokraatlikus riigis peaks olema mingi erapooletu kõrvaltvaataja, kellel oleks kohustus ühiskonna protsesse jälgida ja hinnata. Ta peaks lähtuma oma autoriteetse hinnangu andmises meie ajaloolisest kultuurist, moraalist, ühiskondlikest normidest, kristlikust alusest, mitte mingitest ajutistest uusmoodidest või valelikest ideoloogiaplakatitest. Ammugi mitte hullusesse kalduvatest väljamõeldistest.
Jah, meil on selleks olemas ametlikud (palgalised) instantsid, aga nad on kõik kaotanud mõtte, sest nad ei tee oma tööd, vaid alluvad kuulekalt totalitaarsele keskvõimule.
Õiguskaitse organid peaksid tegelema õiguse ja õigluse kaitsmisega, mitte selle hävitamisega. Itaalia stiilis ristiisanduse (või ristiemanduse) poliitilised vägivallaoperatsioonid ei sobi demokraatiasse.
Miks ei julge meie korleoned avalikult tunnistada, et demokraatia aeg on möödas, et Eesti ongi nüüd totalitaarne kubermang, kus ei ole enam vaja mingit parlamenti, ka mitte valitsust ja presidenti ega ministeeriume arvukate ametnikega, piisaks ju vaid väikesest rühmast tõlkidest, kes meile Brüsseli ettekirjutused ja reeglid eesti keelde ära tõlgivad ja kohalikele valitsustele edasi saadavad? Oleks ju suur kokkuhoid?