Teatris on selline mõiste nagu pealisülesanne. Alati esitatakse küsimus: mis on lavastuses või rollis kõige olulisem. Mis on poliitiku ja ajakirjaniku pealisülesanne, küsib Malle Pärn.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on kahtlemata üks eriline nähtus. Aastal 2015 pääses seitse kandidaati riigikogusse. Nelja aasta jooksul olid neli neist seitsmest väga aktiivselt esiplaanil. Rahvas, kes kunagi ei olnud vaadanud riigikogu infotundi, hakkasid seda huviga jälgima.
Ja liberaalne „front" alustas sõda rahvuskonservatiivide vastu. Tänaseks on kõik kulunud sildid ja sõimunimed ja kunstlikult ülespuhutud skandaalikesed normaalse rahva surmani ära tüüdanud. Sallivus ja avatus on liberaalide lipukiri, ent nii sallimatud ja nii igale teistsugusele maailmavaatele suletud nagu tänapäeva liberaalid, ei olnud isegi kommunistid nõukogude ajal. Liberaalsusest on tänapäeval poliitikasse alles jäänud ainult nimetus.
Või oleks õigem öelda, et päris liberaalid on ka ikka olemas, aga nad on kõik konservatiivide hulgas?
Rahvas valis EKRE riigikogusse, järelikult on ta "parketikõlbulik" ja liberaalid, ka need, kes ekrekaid lausa patoloogiliselt vihkavad, PEAVAD sellega leppima. 19 kohta ei ole naljaasi, see on suur ja arvestatav hulk valijaid, kelle valikut ja soove ei tohi mingi tühine ajutiselt edu saavutanud poliitkarjerist halvustada.
Tark inimene teeb endale selgeks, miks ta kedagi või midagi vihkab, rumal aga vihkab instinktiivselt, ise aru saamata, et sageli on ta vihkamise tegelikuks põhjuseks kas kadedus või isiklik alaväärsustunne. Rumal ju enamasti vihkab endast targemaid.
Teatris on selline mõiste nagu pealisülesanne. Alati esitatakse küsimus: mis on lavastuses või rollis kõige olulisem.
Mis on poliitiku pealisülesanne?
Kas ei peaks see olema rahva elu korraldamine võimalikult paremaks, võimalikult suuremale hulgale? Samuti meie vaimse ja sotsiaalse keskkonna ja ühiskondliku kliima kujundamine selliseks, mis soodustaks inimeste ja ühiskonna arenemist täiuslikkuse suunas? Ikka olgu aluseks harmoonia, kooskõla, mitte kakofoonia!
Sama kehtib ka ajakirjandusele, nemad on vahendajad KÕIKIDE kodanike vahel, mitte ainult oma valitud gruppide vahel, nemad ei tohi jagada inimesi meeldivateks ja mittemeeldivateks, ei tohi avaldada ainult nendele meeldivaid mõtteid ja jätta avaldamata need, millest nad aru ei saa või millega nad nõus ei ole. Või mida valitsus neil avaldada ei luba. Aus vahendaja ei vali poolt, vaid annab mõlemale võrdse võimaluse.
Ajakirjandus peaks olema riigis neljas võim, mitte esimese võimu tige ketikoer. Võimuaparaat ja ametnikkond peaks ajakirjandust kartma ja arvestama kui võrdset partnerit, mitte valitsema kui alandlikku alluvat.
Kui ajakirjandus on riigis võimu ideoloogiale allutatud, siis ei ole see riik demokraatlik, vaid totalitaarne.
Ajakirjaniku pealisülesanne peaks olema oma rahva ühendamine ja harimine. Suunamine hea poole, ühiskonna kujundamine harmoonia reeglite järgi. Tarkuse vahendamine, puhta ja intelligentse vaimse keskkonna kujundamine.
Ajakirjandus on osa kultuurist. Poliitika ei tohi olla ajakirjanduse käskija ega keelaja.
Poliitik ei peagi tõesti ISE kõike teadma ja otsustama, tal on võimalik võtta endale targad ja usaldusväärsed nõuandjad, tal on võimalik õppida, selleks on tal piisavalt kõrge palk. Kui ta peab otsustama asju, milles tal ei ole piisavalt teadmisi, siis peab ta abi otsima.
Ikka on meie hulgas inimesi, kes on targemad, nägijamad, võiks öelda, kellele antakse tõeseid sõnumeid. Prohveteid. Ja kes ausalt kuulutavad seda, millesse usuvad ja mida teavad.
Tark rahvas kuulab oma prohveteid. Ka siis, kui nende sõnum on karm või kriitiline. Mõistmatud loobivad muda ja kive, need ei vii meid edasi, vaid kisuvad tagasi, tahavad targemadki kiskuda alla oma tasandile, segavad nende kasulikku tegevust, seavad nagu kammitsad neile jalgu. Nad kisuvad tervet ühiskonda arengus tagasi. Trambivad jalgu nagu jonnivad lapsed: tahan ISE valitseda – aga kui antakse võim, siis ei oska enam midagi teha.
Peenhäälestus. Paigaltammumine, teatud rahatuusadele kasulikud seadusemuudatused. Välismaistelt isandatelt tulevate käskude fanaatiline täitmine. Oma rahvast teerullliga üle sõitmine. Teisitimõtlejate vaigistamine ja häbimärgistamine. Sest liberaal ju ei kannata kriitikat. Ta isegi ei mõista seda. Tema mõistab ainult silte ja loosungeid. Ta on tõesti nagu programmeeritud robot.
Ja justkui nõukogude ajal, nii ka praegu me upume poliitilisse kantseliiti. Tühjad fraasid, katteta lubadused, ududemagoogia, ja nende varjus inimlikkuse ja loomuliku elu hävitamine, raha enda ja oma sõprade taskusse kühveldamine.
Mina eelistan ausat poliitikut, kes räägib seda, mida mõtleb ja lubab seda, mida kavatseb teha. Ma võin teda usaldada, mis siis, et ka tema võib teha vigu, tal on vähemasti ausad kavatsused! Meie kõrgpoliitikas on see muidugi kurioosum, see oli ju peamine põhjus, miks EKRE sellele mudaparketile ei sobinud. "Retoorika" ei sobinud, sest mehed rääkisid tõtt! Kohutav! Tõde on meie poliitikas kurioosum!
Mõtlen tagasi, ka NO teatri kurikuulus kõntsaetendus oli ju prohvetlik: kõik see toimubki päriselt praegu maailmas! Ka mina kritiseerisin seda lavastust, aga see oli ju tõde!
Mina ei taha sellises maailmas elada, aga need, kes seda kujundavad, nendele see ju meeldib! Mina nägin vaid katkendit sellest, mida levitati, tervet etendust ei oleks ma välja kannatanud, aga selles maailmas ma ju pean elama! Jah, ma saan sellest eralduda, loodus ja kitsam maailm mu ümber on ju teistsugused, mina ei pea pidevalt sõtkuma selles kõntsas, mina ei pea oksendama kellelegi suhu.
Ometi on palju inimesi, kes tunnevad end just selles kõntsas väga hästi. Paraku. Aga nendel ei tohi lasta riiki valitseda!