Kas ei ole tänapäeval päris palju kangruid, kes meile kalli raha eest olematut kangast koovad, valetades, et kui me seda ei näe, siis oleme lubamatult rumalad või ei kõlba oma ametisse? Õnnetuseks ei võeta meil enam kuulda neid, kes püüavad mõista anda, et kangast tegelikult ei olegi, kirjutab kolumnist Malle Pärn.
Lääne-Euroopa on palju aastaid nautinud heaoluühiskonda, näib, et tegelike eluoluliste probleemide lõppemisega lõpeb inimestel ka terve mõistus ja nad hakkavad otsima asendustegevusi. Liigsed mugavused mõjuvad inimesele ilmselt nüristavalt, teaduse ja tehnika areng püüab inimest vabastada raske töö tegemisest, aga sellega kaasneb paraku ka tema vaimne mandumine.
Keerulised tegevused delegeeritakse igasugu „nutikatele" vidinatele. Inimene peab oskama vajutada vaid õigele nupule. Selliste nüristunud inimestega on lihtne manipuleerida.
Ja hakataksegi talle pakkuma pseudoprobleeme, mille taha peidetakse ära „niiditõmbajate" tegelikud eesmärgid. Jah, vandenõud, kui soovite.
Kõik küllap teavad Anderseni muinasjuttu "Keisri uued rõivad". Kaks petist lubasid õmmelda keisrile ülipeenest omakootud imekangast uued rõivad. Tegelikult ei kudunud nad mingit kangast ega õmmelnud rõivaid. Inimlikku rumalust ära kasutades ütlesid nad, et see kangas on nähtamatu nendele, kes ei kõlba oma ametisse või siis on lubamatult rumalad. Nõnda ei julgenud keegi tunnistada, et ta seda olematut kangast ei näe, isegi mitte keiser ise. Ta läks rahva ette ilma riieteta, uskudes, et tal on seljas riided, mida tema lihtsalt ei näe, sest ta on kas lubamatult rumal või ei sobi oma ametisse. Loomulikult pidi ta seda teiste eest varjama, muidu ei oleks ta saanud kuningaks jääda!
Ja vaid üks väike poiss rahva hulgast julges hõigata, et keisril ei olegi riideid seljas!
Kas ei ole meil tänapäeval päris palju selliseid kangruid, kes meile kalli raha eest olematut kangast koovad, valetades meile, et kui me seda ei näe, siis oleme lubamatult rumalad või ei kõlba oma ametisse? Meie õnnetus on aga selles, et meil ei võeta enam kuulda neid, kes püüavad meile mõista anda, et kangast tegelikult ei olegi. Nad naerdakse välja või tembeldatakse populistideks ja Kremli käsilasteks.
Rohepöörasused, hirmutamine inimtegevusest tingitud kliimamuutustega, mida me oma elu muutmisega saaksime justkui ära hoida. Lasteaiast peale lastele kohustuslik sugueluõpetus ja soodüsfooria, kõike vihkav äärmusfeminism ning rassilise viha õhutamine valgete ja omaenda rahvuse vastu. Inimeste tülliajamine erinevate suguelueelistuste põhjal.
Samasse kategooriasse lähevad ka Rail Baltic, elektrienergia hullumeelsed hinnad ning koroonakriisi täiesti kuritegelik eskaleerimine ja ärakasutamine inimeste allutamiseks liberaalide diktatuurile, kuni äärmiselt ohtliku sundvaktsineerimiseni välja. Kõik nad teenivad kellelegi kasumeid ja röövivad rahvast.
Katsu sa öelda, et kõik need „progressiprojektid" on vaid suursulide petuskeemid, sind naerdakse välja või tambitakse maatasa.
Ent mõelgem kainelt. Talupoeglikult. Eesti on nii väike, imepisike täpike gloobusel, miks me peame selles võidujooksus esimeste hulka trügima? Ootame ometi ära, vaatame, kas sellest sõkeldamisest on ka midagi kasu?
Meie ei ole veel heaoluriigiks saanud, meil on vaesus ja kohati lausa seadustesse kirjutatud korruptsioon ja ebavõrdsus ja ebaõiglus. Meie ahjukütte likvideeerimine ja soojakulude vähendamine ja autovabaduse puiesteed ja isesõitvad elektriautod ei takista kriipsukestki maailma kliima soojenemist, kui see päriselt ainult inimtegevusest sõltuma peaks. See pisike täpike maailma kaardil meie rahvale ülejõukäivate nutimajadega ei muuda maailma kliimas mitte milligrammigi.
Kas me ei põe suurusehullust, arvates, et meie saame muuta maakera kliimat?
Kas keegi on välja arvutanud, kui me peaksime tõesti nahast välja pingutama – kui suur oleks see kasu, mis meie riigikese (või näiteks Tartu linna) pingutuste tagajärg ja panus on maailma kliimaneutraalsusse? Kui suure osa maailmast see päästaks? Kas ei ole see ilmselge asjatu raharaiskamine – kasutaks seda raha lastetoetuste või laste huvihariduse peale?
Kas tõesti see on praegu, meie multikriisi ja poliitilise kodusõja ajal hädavajalik ja mõistlik tegevus? Minu arvates on meil tuhat palju valusamat probleemi lahendada kui see kliimahullus. Äkki lükkaks selle vähemalt edasi, ehk tuleb meile kunagi tagasi enam-vähem normaalne aeg? Ehk oskame siis ka kainemalt, objektiivsemalt hinnata neid heaoluriikidest imporditud hirmkalleid, meie majandust ja kultuuri hävitavaid absurdsusi?
Mis saab siis, kui kunagi paari aasta pärast selgub, et kogu see kliimahullus oli tõesti üks suur valede hunnik, ajaloo suurim petuskeem, teadus ju areneb üsna kiiresti ja paljud teadlased keelduvad ärikate ja poliitikute tahtmist tegemast. Mis saab siis, kui selgub, et kliima muutub meie tegevustest sõltumata, nagu paljud teadlased on juba nüüd öelnud?
Kaido Kama ja Toomas Haug on seda rohepööret nimetanud rohepesuks (Postimees), ja mulle tundub küll, et neil on õigus, ma usun rohkem neid kui mingeid hüsteerilisi gretasid, kes ei tea maailmast ja elust tuhkagi. Ka Anto Raukas ja Endel Lippmaa on kliimahulluse vastu sõna võtnud.
Nii et, kulla rohepööritajad, tõmmake pidurit, vähemalt mõneks ajaks! Eesti ei ole isegi vastu võtnud ja ellu viinud Euroopa sotsiaalhartat, sest see pidavat meile üle jõu käima! Meie inimestele ei ole antud eurooplaste õigust eluasemele ja inimväärsele palgale! Sellest enam isegi ei räägita!
Tunnistagem ometi, et see ülemaailmne kliimatrall, nagu Euroopa sotsiaalhartagi, käib meile tegelikult rängasti üle jõu!
Astume ühe sammu korraga: keskendume kõigepealt sotsiaalhartale, et olla kord ometi Euroopa liidu täieõiguslik liige! Siis võime hakata seltskondlikke mänge mängima.