Indrek Tarand sotside Euroopa Parlamendi valimiste järgsel valimispeol restoranis Platz. Taamal Jevgeni Ossinovski. Foto: Scanpix

Justiitsministeeriumi valitsemisalas oleva valitsusasutuse meelevaldne käitumine „õigel poolel" seisva nahaalse euromeelse poliitiku kaitsel meenutab pigemini Putini prokuratuuri, leiab kolumnist Veiko Vihuri.

30. juulil jõudis meediasse uudis, et Põhja ringkonnaprokuratuur ei näe Indrek Tarandi poolt Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) raha endale jätmises kuritegu. Ringkonnaprokurör Ülle Jaanhold nimelt leidis, et kriminaalmenetluse alustamiseks ei ole alust: „Ülekannet tehes ei ole selles täpselt selgitatud, mille eest on annetus Indrek Tarandile tehtud, eelnevalt ei ole kokku lepitud, mis tingimustel on Indrek Tarand kohustatud annetuse vastu võtma või tagastama." (Etteruttavalt: see ei vasta tõele, sest Tarandile oli teada, miks ja milleks see raha talle üle kanti.) Prokuröri hinnangul puuduvad Indrek Tarandi tegevuses karistusseadustiku omastamist käsitleva paragrahvi tunnused.

Kõigepealt seame ritta faktid. Möödunud aastal ilmus tollane Euroopa parlamendi saadik Indrek Tarand EKRE korraldatud meeleavaldusele, ronis kutsumata lavale, haaras jõuga mikrofoni ning hakkas oma vahelehüüetega meeleavaldust segama. Seejuures hoidus ta mikrofoni korraldajatele tagastamast. Mõnedel hinnangutel haises ta alkoholi järele ja jäi mulje, et ta on purjus. Tekkis rüselus, mille käigus sai avalikku korda rikkunud Tarand sakutada ja kerge vopsu tagumikku, enne kui ta turvameestele üle anti.

Politsei väitel kontrolliti Tarandi joovet ja olevat selgunud, et eurosaadik oli kaine. Mingit tõendusmaterjali selle kohta ei ole politsei esitanud. Samuti ei alustatud uurimist Tarandi õigusvastase käitumise osas, kuigi seadusliku meeleavalduse takistamine ei ole lubatud. Prokurör Lauri Jõgi sõnul „ei ole tuvastatud tegevust, mis oleks takistanud koosolekul osalejatel tulla kogunemiskohta või korraldajatel jätkata koosoleku läbiviimist."

Küll aga esitas Põhja ringkonnaprokuratuur süüdistuse kahele Indrek Tarandit „rünnanud" mehele. Selle asemel, et omaenda sobimatu käitumise pärast vabandada, hakkas Tarand neilt välja nõudma valuraha. Jõuti kokkuleppele, et kumbki mees maksab Tarandile 1000 eurot.

Arvestades, et paljude inimeste õiglustunne sai Indrek Tarandi käitumise tõttu riivatud, korraldas SAPTK kokkuleppega nõustunud meeste toetuseks korjanduse ning kandis Tarandile üle tema poolt nõutud 2000 eurot. Selgitusse lisati, et ülekanne on tehtud kahe kõnealuse mehe toetuseks. Ent Tarand keeldus sel viisil raha maksmist aktsepteerimast ning jätkas meestelt raha nõudmist. Ühtlasi lubas ta SAPTK-le raha tagastada.

Kuid olles saanud mõlemalt mehelt kokku 2000 eurot, keeldus Tarand SAPTK-le raha tagastamast. Rahvusringhäälingu portaalis kirjutas ta mõnitavalt, et sai selle raha Jumalalt: „Mina käitun alati kristlasena – kui kõigeväeline Jumal on otsustanud õndsa Varro käe läbi minu kontole raha asetada, siis ma mitte ei lükka seda kiuslikult tagasi, vaid võtan tänumeeles vastu."

Viimasel ajal on avalikkuses palju juttu olnud „EKRE retoorikast". Näiteks on taunitud kujundlikku väljendit õigusliku aktivismiga tegelevate kohtunike peade veeremise kohta. Samuti on pahaks pandud EKRE kriitikat prokuratuuri aadressil.

Samas on just nagu kõik korras, kui Euroopa parlamendi saadik – s.t inimene, kellele peaksid kehtima palju kõrgemad nõuded seaduste järgimise ja avalikkuse ees käitumise kohta – läheb poliitiliste oponentide meeleavaldust segama ja käitub äärmiselt provokatiivselt, eirates korraldajate tahet. Seesama poliitik jätkab ülbet käitumist nagu õige mees kunagi, nõudes tema provokatiivset tegevust takistada püüdnud inimestelt kohtu ähvardusel valuraha ning samas keeldudes SAPTK-le tagastamast raha, mida paljud inimesed nende meeste toetuseks kogusid – teades väga hästi, milleks see raha talle üle kanti.

Kuid eriti skandaalseks teeb kogu selle saaga prokuratuuri käitumine. Prokuratuuri meelest on normaalne ja õiguspärane, kui meeleavaldusele tungib kutsumata külaline, kes haarab korraldajatelt mikrofoni ja hakkab üritust segama. Kas edaspidi võib taolisel viisil toimida igaüks, kes tunneb soovi mõnel üritusel sõna võtta, kuigi korraldajad ei soovi talle sõna anda? Mis oleks, kui näiteks mõnel riiklikul üritusel kisuks hakkaja kodanik presidendilt või peaministrilt mikrofoni ja hakkaks karjuma oma loosungeid? Eriti kui see kodanik näitaks välja, et on EKRE valija?

Prokuratuuri meelest on normaalne ka see, et endale võib jätta sihtotstarbelise summa, kuigi on teada, kellelt, miks ja milleks see raha on üle kantud. Ah et ülekannet tehes „ei ole selles täpselt selgitatud, mille eest on annetus Indrek Tarandile tehtud, eelnevalt ei ole kokku lepitud, mis tingimustel on Indrek Tarand kohustatud annetuse vastu võtma või tagastama"?! Sellist juttu võiks oodata nahaalselt kelmilt (stiilis „Mina pole süüdi, ise olid loll, et mulle raha üle kandsid"), aga mitte justiitsministeeriumi valitsemisalas olevalt valitsusasutuselt.

Meil armastatakse kiidelda, et erinevalt autoritaarsest Venemaast on Eesti õigusriik. Kuid see, kuidas prokuratuur on katnud „õigel poolel" seisvat ehk euromeelset ja liberaalset poliitikut ning ignoreerinud demokraatlikule meeleavaldusele tulnud inimeste õigusi ning hiljem vaadanud läbi sõrmede poliitiku sulitembule, ei jäta muud võimalust kui öelda: nii käitub ju Putini prokuratuur, mis seisab „omade" kaitsel ja kotib mõnuga opositsiooni.