Lääne postkristlikes ühiskondades tuleb kristlastel taas taluda süüdistusi, et nad ei jaga üldtunnustatud humaanseid väärtusi. Kui rooma kirjamees Tacitus kõneles kristlaste „vimmast inimsoo vastu", siis hiljuti kuulutas Briti kohus transsoolisust eirava piibelliku inimkäsituse inimväärikusega ühildamatuks ja demokraatliku ühiskonnaga vastuolus olevaks, kirjutab teoloog ja kirikuloolane Veiko Vihuri.
Tänavu suvel langetas Briti kohtunik otsuse, et piibellik vaade sugudele on „inimväärikusega ühildumatu" ning sellisena ei vääri kristlus demokraatlikus ühiskonnas tunnustust. (Loe selle kohta siit.) Niisiis on viimaks välja öeldud, et kristlus või vähemalt selle traditsioonilised vormid on vastuolus demokraatliku ühiskonna väärtustega. Kas see otsus üllatab? Riigis, mis on olnud kristlik kaugelt rohkem kui tuhat aastat ning mille monarh kannab tänini tiitlit „usu kaitsja"? Kui järele mõelda, siis mitte.
Meie ajaarvamise esimestel sajanditel süüdistati Rooma impeeriumis elavaid kristlasi ateismis, sest nad ei nõustunud kummardama ebajumalaid. Niisamuti keeldusid nad ohverdamast keisri kuju ees, mida võimud tõlgendasid poliitilise ebalojaalsusena. Kirjamees Tacitus (56–120 pKr) räägib, et kristlasi süüdistati koguni „vimmas inimsoo vastu". See kõlab juba üsna tänapäevaselt, kui silmas pidada Briti kohtuniku ülalmainitud hinnangut („inimväärikusega ühildamatu").
Lääne postkristlikes ühiskondades tuleb kristlastel taas taluda süüdistusi, et nad ei jaga üldtunnustatud väärtusi. See on tingitud sellest, et moodne, liberaalne ühiskonnakorraldus kujutab endast mässu kristluse kui lääne tsivilisatsiooni ühe põhikomponendi vastu. Selle mässu – Revolutsiooni – ideeliseks aluseks on vääriti mõistetud ja kuritarvitatud arusaam vabadusest. Täpsemalt väljendudes – inimvabaduse piire püütakse revolutsioonilisel viisil laiendada nii, et inimest ei kammitseks enam iganenuks peetud religioossed, moraalsed või sotsiaalsed normid.
Alles hiljuti, 4. oktoobril, ilmus konservatiivseid aateid kuulutavas Eesti juhtivas päevalehes Postimees artikkel „Alasti rahvas, tasuta baarid, totaalne vabadus", milles tutvustati USAs Nevada kõrbes toimuvat elamusfestivali laadset üritust nimega Burning Man. Sellest osavõtjad saavad kogeda pea täielikku piiride puudumist – radikaalset vabadust. Oluline on kehastuda kellekski, kes soovitakse olla. Inimesed võivad liikuda ringi pöörastes kostüümides või hoopis ilma riieteta, neid ei kammitse staatus või soorollid. Alkohol voolab tasuta. Toimuvad orgiad, spontaansed paaritumised. Ühe moraalireegli vastu siiski eksida ei tohi: kõik prügi tuleb enda järelt koristada.
Loomulikult ei ole seesugune „radikaalne vabadus" või „totaalne vabadus" päriselus mõeldav. Isegi liberaalse ühiskonna aluseks on hulk reegleid, mis meie vabadust piiravad. Tavaliselt räägitakse põhimõttest, et inimese vabadus on piiratud teiste inimeste samasuguse vabadusega.
Ometi on Revolutsioon laiendanud lääne ühiskondades pidevalt vabaduse piire. Viimastel kümnenditel on tegeldud traditsioonilise abielu ja perekonna mõiste ümberdefineerimisega, soorollide kaotamise, seksuaalvähemuste seksuaalkäitumise „normaliseerimise" ja muu seesugusega. Nüüd, kui niinimetatud sooneutraalne abielu on juhtivates lääneriikides saanud normiks (kes oleks seda võinud uskuda veel vahetult pärast Teist maailmasõda?) ning seda püütakse lausa inimõigusena peale suruda ka teistele ühiskondadele, ollakse samal ajal edasi liikunud nn transsooliste õiguste juurde. Kõige selle ideeliseks aluseks on endiselt inimese vaba eneseteostuse põhimõte.
Need ettevõtmised on põrkunud aga paljude kristlaste ja kristlike ühenduste vastuseisule, sest on otseses vastuolus nii Piibli, kirikute traditsioonilise õpetuse kui kristliku ühiskonna aluspõhimõtetega.
Kiriku, eriti just katoliku kiriku ühiskondliku positsiooni vastu suunatud Revolutsioon esitas omal ajal sõna- ja veendumuste vabaduse printsiibi, et tagada ühiskonnas ka teistsuguste vaadete väljendamine ja vabadus nende kohaselt elada. Tuldi välja mõttega, et vaba, demokraatlik ühiskond peab olema pluralistlik.
Ajapikku aga selgus, et selle nn liberaalse ühiskonnakorralduse suhtes kriitiline sõna- ja veendumusvabadus ei ole enam teretulnud. On tekkinud inimrühmad, kelle eluviisi ja tegevust ei tohi kritiseerida, ajaloosündmused, milles ei tohi kahelda, valdkonnad, kus ei tohi diskrimineerida, viidates seejuures oma usule või veendumustele. Ühesõnaga, on tekkinud uus ideoloogiline ortodoksia, milles kesk- ja varauusaegne inkvisitsioon on asendunud inimõiguskohtute ja -tribunalide ning igasuguste komissaride ja volinikega, kes otsustavad, kas ja millises ulatuses on oma südametunnistusele apelleerijad eksinud uue kultuse õpetuse ja praktika vastu.
On selge, et ehtne kristlus ei saa aktsepteerida liberaalses ühiskonnas vohavat inimesekultust, sest see on vastuolus loomuseaduse ja ilmutusega. See on kristlaste jaoks samasugune ebausk ja väärpraktika, nagu omaaegsed paganlikud kultused, millest rangelt hoiduti. Kuid sellest on ka raske eemale hoida, sest elatakse ühes ja samas ühiskonnas. Konflikt ei ole tekkinud sellest, et kristlased tahavad ilmalikule ja liberaalsele ühiskonnale oma veendumusi peale suruda, vaid vastupidi – nad kogevad, et neil on nn vabas ühiskonnas üha keerulisem elada ja tegutseda oma usuliste veendumuste kohaselt.
Ja nõnda me loeme ja kuuleme üha jaburamaks muutuvaid uudiseid. Ühendkuningriigis veetakse politseijaoskonda „vihakõnelejatest" tänavajutlustajad, kes tsiteerivad homoseksualismi taunivaid kirjakohti. Suletakse kristlikud adopteerimisagentuurid, mis ei soovi vahendada lapsi homopaaridele. Diskrimineerimissüüdistuse saavad kristlastest kodumajutuse pidajad, pagarid, fotograafid ja teised ettevõtjad, kes ei taha osaleda tegevustes, mis lähevad nende veendumustega vastuollu. USAs saadeti trellide taha perekonnaseisuametnik, kes keeldus registreerimast samasoolist paari. Ta viidi kohtusaalist minema homoaktivistide võiduhüüete „Armastus võidab!" saatel. Soome politsei uurib, kas kristlasest rahvasaadiku – endise ministri – sotsiaalmeedia postitus homouhkuse väljendamise ja kristliku usu mittesobivuse teemal võib kujutada endast vaenuõhutamist. Jne, jne.
Paljud kristlased on valmis oma usu nimel ebamugavusi ja tagakiusamist taluma, nii nagu Rooma impeeriumi aegadel. Mittenõustumine on juba iseendast vastupanuakt. Muidugi on ka neid, kes lähevad uute väärõpetustega kaasa ja kuulutavad need kristlikeks. Ent lääneriikides on üks teine, arvult kasvav ja liberaalse avalikkuse poolt soositud usuvähemus, kes ei pruugi sugugi nii leplik olla. Need on moslemid. Saab näha, kuidas liberaalsel demokraatial nende taltsutamine õnnestub. Kummatigi, kristlastele siit midagi head ei paista, olgu tulemus siis milline tahes.
Illustratsioon: Eugène Delacroix' maal „Vabadus juhib rahvast" (1830)