Põlissoomlaste erakonna praegusel juhil Timo Soinil pole põhjust rõõmustamiseks. Foto: Scanpix

Soome kohalikel valimistel olid suurimad kaotajad Põlissoomlased, enim kohti saanud Koonderakonna kandidaat Helsingi linnapea kohale lubab aga takistada suurmošee ehitamist, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.

Pühapäeval valisid soomlased valdades ametisse uued volikogud (üleriigilisi ja piirkondlikke tulemusi saab näha siit). Valimiste suurimaks võitjaks on rohelised (+3,9% häältelisa võrreldes 2012. a valimistega), suurimad kaotajad on aga põlissoomlased (-3,5% võrra vähem hääli kui eelmistel kohalike omavalitsuste valimistel). Põlissoomlaste jaoks on see üsna suur šokk. Enim kohti omavalitsustes haaras endale Kokoomus ehk Koonderakond, kelle esindaja saab ka uueks Helsingi linnapeaks. Jan Vapaavuori on oma tänases intervjuus öelnud, et teeb kõik endast oleneva, et segase finantseerimiskavaga suurmošee ehitus ei saaks teps mitte alatagi. See on hea uudis.

Põlissoomlastele sai saatuslikuks minek valitsusse ning erakonna juhi konformism. Välisministri portfelli hinnaks oli vaikimine. Eelmisel nädalal Timo Soini poolt välja öeldud seisukoht, et "paar kuud Raudteejaamas istumist ei tähenda veel illegaalile, et ta saab elamisloa" oli hilinenud ning kahjuks ei võta Soini sõnu enam keegi tõsiselt. Aastatepikkune raske töö erakonna ülesehitamisel tehti tühjaks võrdlemisi lühikese valitsuskoalitsiooni perioodi jooksul. Pealegi ei suutnud põlissoomlased koalitsioonis olles läbi suruda oma valimislubadusi ning nii jäi keskmisele Soome valijale mulje, et erakond on oma lubadused hüljanud. Erakond vajab uut algust ja sellest on saanud aru ka Soini ise – ta ei kandideeri enam erakonna järgmisel suvel peetaval suurkogul erakonna juhiks. Kurjad keeled räägivad, et preemiaks on talle kinni pandud üks mõnus eurobürokraadi koht, aga ilmselt peab nendesse juttudesse suhtuma väga ettevaatlikult. Aga kus suitsu, seal tuld, ning oleme näinud ju ka ise, mismoodi kuulekus euromasinavärgi ees meie oma poliitikutele end priskelt ära tasub.

Roheliste valimistulemusele on aidanud kindlasti kaasa viimasel ajal pidevalt aktuaalsena hoitav põgenike ja illegaalselt riigis viibivate indiviidide teema. "Rassism", "islamofoobia" ja "sallimatus" on sellised stigmad, mida keskmine soomlane kardab enam kui vanasarvik ristimärki. Need mõisted on muutunud igapäevaelu osaks. Nagu näha, on need roheliste, sotsiaaldemokraatide ja vasakpoolsete jaoks (viimastel on oma erakond) poliitilise võitluse sõnasõjas äärmiselt kasulikuks osutunud.

Valimistulemused valimistulemusteks, ent elu vajab elamist ka homme. Hea küll, vasakjõud ja sallivad on saanud hea tulemuse, ent kui kauaks jätkub kohalikel omavalitsustel raha nende erakondade lapselalinat meenutavate lubaduste täitmiseks. Tõsi küll – inimeste hirmutamiseks ja väljendusvabaduse mahasurumiseks ei ole palju vahendeid vaja. Kuidas aga hakata üleval pidama riigi sotsiaalsüsteemi olukorras, kus näiteks riigi Pensioniamet, mis tegeleb ka sotsiaalse turvalisuse küsimustega, on oma bürokraatiamasina kinni jooksutanud tänu plahvatuslikult kasvanud vajadustele? Kuidas kavatsevad vallad hakata ülal pidama kümneid tuhandeid illegaale, keda pahemlased lubavad võtta avasüli vastu lootuses, et täna-homme hakkavad nad tööle? Või siis ehk kümne aasta pärast?

Kokoomuse linnapeakandidaadi otsusest vastustada mošeehanget sõltub äärmiselt palju. Linnale oli juba küllalt Guggenheimi moodsa kunsti muuseumist, mille ehitamist üritati muusemi taga seisva huvigrupi poolt jõuliselt suruda linna eelarvesse. Tagasi lükkasid selle projekti ka Veneetsia ja Bilbao kui nende linnade huvisid mitte arvestava. Loodan väga, et mošee projekt leiab samasuguse otsa.

Inimesed joonduvad oma juhtide järgi, see on neil loomuses. Ametisolev peaminister, kelle käes on praegu kogu rahva saatus, avaldas oma blogis laupäeval, 8. aprillil, päev enne valimisi, üleskutse kaitsta avatud heaoluühiskonda. See on armas lugemine, ent ajab ometigi ihukarvad õudusest turri.

Peaminister Juha Sipilä lohutab, et kuigi pommid plahvatasid Peterburis ja veoauto lömastas inimesi Stockholmis, ei ole terrorioht Soomes kasvanud. Ta aga mõistab inimeste turvatunde puudumist ning kehutab inimesi mitte andma maad hirmudele ja eelarvamustele, sest Soome turvalisusetase ei ole sugugi muutunud (seda hoolimata kümnete tuhandete moslemite takistamatult toimunud invasioonist), politseil ja teistel julgeoleku eest vastutavatel ametkondadel on piisavalt ressurssi ja volitusi (ma kujutan ette, kuidas reageerivad sellele lõigule politseinikud, kes peavad oma igapäevatöös kokku puutuma migratsiooniga seotud "olukorramuutustega").

Sipilä on kindel selles, et Lähis-Idas toimuvad konfliktid peavad lõppema. Kahjuks ei paku ta välja selleks ühtegi lahendust. Ta on veendunud, et terroristide eesmärgiks on külvata viha, hirmu ja usaldamatust, ning ta kutsub inimesi vastama pahale headusega, hirmule soojusega ja usaldamatusele teise inimese austamisega.

Peaministri sellise nägemusega tahaks meeleldi nõus olla. Parim viis võita vaenlased on tõesti mitte saada nendesuguseks. Sellisel juhul ei mõista ma, miks viivitab härra peaminister kaitsejõudude, piirivalve ja politsei likvideerimisega – iga päev, mil need repressiivsed organid eksisteerivad, suurendavad nad vägivallaohtu ja ebaõiglust, kuna võivad provotseerida mõnda naaberriiki või esile kutsuda riigisisese rühmituse solvumise. Peaminister on kindel, et kui rahvas ei kohku ära maailmas toimuvast, siis on ta võitmatu ja jätkab edukalt avatud, piirideta ühiskonna arendamist ja parendamist. Seda juttu räägitakse olukorras, kus Soome Julgeolekupolitsei juht Tuomas Portaankorva on juba aasta tagasi hoiatanud, et islamikogukonna radikaliseerumine ei ole Soomeski võõras ning soomlaste keskel elavad islamisõdalased, kellel riik hoiab silma peal (loe: ei tee midagi, nagu ka Rootsis, Saksamaal, Prantsusmaal jne).

Soome peaminister ei ole vana mees, ent tema ja paljud, väga paljud teised Euroopa poliitikud meenutavad mulle Jaroslav Hašeki kujutatud raugastunud kindralit, kes oli kindel, et kui sõdurid saavad õigel ajal kätte oma õhtuse guljaši, käivad ilusti enne magamist kakil ja pühivad kenasti puhtaks oma tagumendid, siis on nad võitmatud.

Soovunelmates elamine ei vii elu edasi. Kui soovunelmates elab juhtiv poliitik, on see tema rahvale hukatuseks. Praegu näib, et Kokoomus on see erakond, kes suudab hinnata olukorda reaalselt, erinevalt Sipiläst, kes laskis end riigitelevisioonis haledalt hanitada ennast alaealiseks valetanud illegaalil Fahad Firasil. Kui hakkasid välja ilmuma hambuni relvastatud "lapspagulase" fotod sõjatandrilt, päästis ta end nutulauluga psühholoogilistest sõjatraumadest ning kiirabieluga. Siinkohal soovin noorpaarile õnne ja loodan, et see ei lõpe nii, nagu suur osa sellistest pagulasabieludest – koduvägivallaga mitmel erineval moel.

Realismi vajavad nii Soome, Eesti kui kogu Euroopa Lissabonist Uuraliteni. Ilma selleta oleme lihtsalt igav, kergelt süllekukkunud sõjasaak, mille omamine ei suuda erilist rõõmugi pakkuda.