Vaimne maailm eksisteerib niisama reaalselt nagu nähtavgi, seda ei eita enam ükski teadus, leiab Malle Pärn.
Mis on üldse reaalsus, ja keda me tohime nimetada puhtaks realistiks? Kas reaalsus on vaid see, mida saab käega puutuda, maitsta, osta ja müüa, kõrvaga kuulda või silmaga näha?
Kas hirm ei ole reaalsus? Kas armastus ei ole reaalsus?
Kas kirjandus on reaalsus? Raamat on reaalne, ent kirjaniku loomeprotsess on ometi vaimne ja määratlematu, ja trükitud teos on vaid autori kujutlusmaailma realiseering, mis iga lugeja vaimus nähtavast taas nähtamatuks saab.
Niisamuti on lugu muusika ja kunstiga, ja igasuguse mõttetegevusega.
Kas mõte on reaalsus?
Kus on piir reaalsuse ja irreaalsuse vahel? Kas reaalsust ilma irreaalsuseta üldse eksisteeriks? Kas me suudaksime nähtavat ilma nähtamatuta tajuda või tunnetada? Inimene ilma vaimse maailmata ei oleks üldse inimene, vaid oleks robot või arvuti. Ent inimene ei ole robot ega arvuti, ehk ta küll seda sagedasti igatseb olla, nagu paljude "realistide" artiklitest võib järeldada.
Kui me peame reaalsuseks füüsilist valu, rahulolu või naudingut, siis on reaalsus ka hingeline ja vaimne valu, rahulolu ja nauding.
Me teame, et näiteks usk endasse aitab sportlasel võistlust võita, näitlejal publiku ees esineda, autojuhil liiklusohtlikust olukorrast osavasti välja tulla, usk mingi ravimeetodi tagajärjekusse aitab haige paraneda. Järelikult – ka usk on reaalsus, ja usuõpetus on lihtsalt füüsikast pisut erinev reaalsuseõpetus, ega juhi õppijat mingisse väljamõeldud irreaalsusse. Ega ole ka vastuolus füüsikaga, sest ta käsitleb maailma ja inimest hoopis teisest küljest kui füüsika.
Miskipärast vastandavad inimesed, kes usust eriti midagi ei tea, n.ö. "teadust" usuga, mis on täiesti alusetu, sest eks põhine teadusedki eelkõige usul, ja suuresti kokkuleppel. Iga teadus on teatud määral hüpotees, vastasel juhul ta üldse ei areneks ega muutuks. Kui palju teaduslikult tõestatud teooriaid on aegade hämarusse vajunud, kõrvale heidetud uute avastuste poolt, mille puhul me ei saa kindlad olla, et me nendegi üle kümne aasta pärast heatahtlikult ei muiga.
Me ei suuda reaalsust vastu võtta ja tunnetada puhta, absoluutse reaalsuse pinnal. Maailm ei peegeldu meis üksnes füüsiliselt, suuremas osas on see peegeldus vaimne ja kujutluslik. Seega igaühe reaalsus on teatud määral tema isiklik reaalsus, täpsemalt öeldes: see, mida tema reaalsuseks usub. Järelikult, inimese usk määrab tema reaalsuse, sellest lähtuvalt teeb ta elus oma valikud. Usk on see, mis teeb inimesest inimese. Usuõpetuseta haridus on poolik haridus.
Milleks sõdida õppeaine vastu, mis aitab meil inimesteks saada?
Usk Jumalasse, maailma Loojasse ja vaimse maailma suunajasse, ei ole vähem reaalne kui näiteks koduigatsus. Võõrsil viibides ei igatse me ju maja, tuba, või asju ja inimesi, me igatseme tervet seda vaimset maailma, mis on meile omane ja lähedane, millest me lahutatud oleme. Usk Jumalasse tähendab seda, et inimene tunnistab enda inimeseks, ja tahab elada kooskõlas muu maailmaga, loodusega, teiste inimestega.
Inimene, kes Jumalat ei tunnista, tahab näidata teistele ja endale, et ta on sõltumatu ja iseseisev, tugev ja tark, saab ilma kõrvalise ja kõrgema abita oma eluga hakkama. Tegelikult ei saa me keegi ainult omal jõul hakkama.
Vaimne maailm eksisteerib niisama reaalselt nagu nähtavgi, seda ei eita enam ükski teadus.
Kõik inimtegevus, ka looming ja tehniline areng saab alguse teatud vaimsest algest, mis ei teki mitte meie ajurakkudest ega vereloomest.
Kui reaalsus oleks absoluutne, käegakatsutav ja hingetu, siis me suudaksime niisama täpselt määratleda ja mõista iseennast, teist inimest, ja kogu muud maailma, nagu arvuti lahterdab ja liigitab temasse talletatud informatsiooni. Siis me suudaksime iseennast, loodust, majandust, poliitikat täpselt suunata ja valitseda.
Me ei suuda seda. Järelikult – mingi oluline osa reaalsusest on meie meelte poolt tajumatu, meie teadlikule tahtele allutamatu. Ning usk on üks suur osa sellest tajumatust reaalsusest, ja usuõpetus peaks seega olema meie koolides teistega võrdne õppeaine.
Usuõpetus ei ole ühesuguse usu pealesurumine, see on inimese reaalsuse avardamine ja mõtestamine, vabastamine illusoorse primitiivrealismi kammitsaist.
Kas inimene on reaalsus? Missugune osa inimesest on reaalsus, ja missugune ei ole? Millest alates ja millega lõpetades on inimene reaalsus?
Kui inimene on reaalsus, siis on reaalsus ka kõik, mis moodustab inimese.
Usk on reaalsus, mitte pettekujutelm, unistus, ega müüt.