Kolumn: uuest mälupoliitikast Poolas ja Eestis

Arhitektide nägemus uuest Teise maailmasõja muuseumi hoonest Gdanskis. Krzysztof Droszcz, AP/Scanpix

Seltsimeestel on mure: peatselt avatakse Gdańskis uus muuseum, mis on pühendatud Teisele maailmasõjale, kuid häda on selles, et valitsev “Poola EKRE” tahab ajalugu ümber kirjutada ja rahvuse ajalugu heroiseerida. Samal ajal viljeldakse väikese, aga tarmuka Eesti Okupatsioonide muuseumis palju “edumeelsemat” mälupoliitikat, kirjutab Veiko Vihuri.

Nagu teame, on kogu progressiivne inimkond väga mures arengute pärast meie vennasvabariigis Poolas, kus võimutäius kuulub “sealsele EKRE-le”. Olles püüdnud neutraliseerida eelmise, Euroopa-meelse valitsuse pukki pandud jopesid konstitutsioonikohtus ja pälvinud demokraatia õõnestamise pärast Euroopa rahvaste õigustatud pahameele, on nad, sindrinahad, pöördunud nüüd ka ajaloo ümberkirjutamise teele.

Vasakpoolne väljaanne The Guardian kirjutab Poolat juhtiva erakonna Õigus ja Õiglus valitsuse püüdlusest allutada oma kontrollile Gdańskisse rajatud uus Teise maailmasõja muuseum, mis avatakse detsembris. Tegemist on Euroopa prestiižika kultuuriprojektiga, mille maksumus on 72 miljonit eurot. Briti ajaloolase Norman Daviese sõnul on uue muuseumi püsiekspositsioon aastate 1939–1945 kohta rõhutatult Euroopa-keskne, omaette sektsioon on pühendatud holokaustile. Sügisel võimule tulnud uus Poola valitsus aga ei taha, et muuseumi üle otsustavad välismaised ajaloolased. Valitsuserakonna liider Jarosław Kaczyński peab vajalikuks esile tõsta Poola heroismi ja eneseohverdust läbi ajaloo. Seetõttu heidetakse nüüd Poola valitsusele ette soovi rakendada ajalugu poliitika teenistusse. Davies nimetab seda otsesõnu “ksenofoobseks katseks ajalugu ümber kirjutada”.

Aga ühe muuseumi ja selle väljapaneku taga oleva kontseptsiooniga asi ei piirdu. Laupäeval võttis meie Postimees avaldada Jan Tomasz Grossi mulluse kirjutise, mille eest võivat autorit tema kodumaal Poolas oodata kuni kolmeaastane vangistus. Lehe teatel võib artiklis esinev lause “Võtkem poolakad, kes, olles teenitult uhked oma vastupanu üle natside suhtes, tapsid tegelikult sõja ajal rohkem juute kui sakslasi.” kvalifitseeruda rahvuse solvamiseks. Poola prokuratuur olla Grossi sel teemal viis tundi küsitlenud. Kas ta ka karistada saab, ei olevat veel selge. Mitmed intellektuaalid on igatahes allkirjastanud avalikke pöördumisi tema kaitseks.

Ühesõnaga, seltsimehed – “Poola EKRE” kirjutab ajalugu ümber natsionalistlikumaks ja püüab karmi käega sulgeda natsionalismi tumedatele lehekülgedele tähelepanu juhtivate vaimuinimeste suid. Riiklikult juhitud mälupoliitika, mis muud.

Siinkirjutaja arvates ei peaks ajalooteemalise arvamuse eest kedagi karistama, isegi kui see paljudele inimestele ei meeldi. Näiteks teatud Euroopa riikides võib kahtlemine ühes traagilises, kuid kanooniliseks kuulutatud numbris kriminaalsüüdistuse ja palju muud pahandust kaela tuua. Kui nii, siis kas pole Õigus ja Õiglus Euroopa praktikast õppinud? Olukorra absurdsuse on hästi ära tabanud üks netikommentaator: “Et siis Poolas pannakse vihakõne eest vangi….väga euroopalik. Kes mõõga tõstab, see saab mõõga läbi otsa ja kes vihakõne kontseptsiooni leiutas, see mingu vihakõne eest vangi. Holokausti jaatamise eest võiks veel otsa väänata…:D”

Eelnevalt kirjutasin Poolast selleks, et juhtida jutt Eestile. Sellal, kui sumbunult natsionalistlikus Poolas tehakse läbikukkumisele määratud katseid heroiseerida rahvuse ajalugu, liigub väike, aga tubli Eesti tarmukalt samas suunas koos nende edumeelsete riikidega, kelle kangelasteks on juba ammu mitmesugused rõhutud vähemused. 14. aprillil avati nimelt Okupatsioonide muuseumis Jaanus Samma näitus “NSFW. Esimehe lugu”, mis jutustab “ajalookäsitluses seni jutustamata jäänud loo homoseksuaalide represseerimisest Nõukogude Liidu okupatsiooni perioodil”.

Kunstiekspert Rebeka Põldsam avaldas arvamust, et küüditatud peaksid selle üle südamest rõõmustama: “Loodame, et küüditatud ja vabadusvõitlejad, kes teavad, mis tunne on olla maha vaikitud, tunnevad solidaarsust geide ja teiste okupatsioonivõimu tagakiusatutega ning on rõõmsad, et nendegi lugu saab kuuldavaks.”

Niisiis on mälupoliitikaga tegemist siingi – aga muidugi positiivses, progressiivses ja euroopalikus tähenduses. Ajalugu ei kirjutata ümber, vaid seda täiendatakse seni jutustamata jäänud lugudega. Poliitilise võimu heakskiitu rõhutas ka Riigikogu esimehe Eiki Nestori (SDE) osalemine näituse avamisel. Nagu teame, on seltsimees Nestor kindlameelne seksuaalvähemuste “õiguste” eest seisja. Seega eemaldub Eesti otsusekindlalt oma Ida-Euroopa saatusekaaslastest, kes on tagasi vajumas natsionalismi pimedasse mülkasse, ning on iga järgmise sammuga muutumas üha enam tõeliseks Põhjamaa riigiks. Mis siis muud kui kindlalt edasi, kindlalt põhja!

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!