Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Nii nagu ei pelga tormi inimene, kes on harjunud lootma iseendale, nõnda ei pea värisema selle pärast, mis mujal toimub, enda eest seisev riik – erinevalt neist, kes on vedelenud jõude ja oodanud, et nende eest kõik ära tehakse, arutleb kolumnist Roland Tõnisson.

Mõnest riigist räägitakse, et ta on nii sõltumatu, et  temast ei sõltu midagi. Sellises riigis võivad rahvajuhid olla õnnest hullumas, kui mõne suure riigi poliitiline figuur, olgu või naisterahvas, arvab heaks antud miniriigis rihma lõdvaks lasta (mida mujal peetaks diplomaatiliseks solvanguks), viina juua, rahvatantsijatega paar tiiru teha ja sellega kindlustada endale selles pisiriigis tõelise fänniklubi, kes jumaldab teda hoolimata kõigest, mis selle tegelase või tegelinskitari kohta pinnale ujub.

Mõnest riigist aga sõltub kõik. Superriigi presidendi kassilgi on vahest palju rohkem mõju rahvusvahelistele suhetele kui pisiriikide kõige püüdlikematelgi vihmavarjuhoidjatel. Pruugib suurriigi juhil (isegi kui ta veel ametis ei ole) midagi millestki arvata, kui sellest võib areneda tõeline torm. Nii juhtus eelmise aasta kevadel, kui toonane presidendikandidaat Donald Trump kergitas katet oma välispoliitilistelt arusaamadelt. Ning tal õnnestus toona raputada kõvasti meiegi avalikkust, sest meile meeldib näha uudistes pilte naeratavatest liitlastest ja kuulda diktori vahendusel järjekordset uinutavat ja rahustavat uudist – "Kõik on korras ja liitlassidemed on tugevad."

Donald aga teatas, et ta ei kavatsegi hakata pingutama nende heaks, kes enda kaitsmise küsimuses ise midagi ette ei võta. Loomulikult võitis ta paljude valijate südamed lubadusega keskenduda pigem kohalikele muredele kui kogu maailma päästmisele – nagu nimetas pommidega maailma parandamist Valgest Majast lahkuv administratsioon.

Trump tahab tegeleda kodumaise infrastruktuuri ülesehitamisega ning arvab, et USA ei pea mängima maailmapolitseiniku rolli. Ühendriigid ei peaks näiteks kandma kogu Ukraina julgeolekuga seotud koormat ning sellega peaks tegelema hoopis Saksamaa ja Ukraina naabrid.

"Miks peame olema seotud sealsete probleemidega kuni Kolmanda maailmasõja puhkemiseni välja? Meil ei ole selleks enam võimalusi." Ja ta peab silmas nii finantsilisi kui inimlikke ressursse. USA-l ei ole ka enam selliseid võimalusi NATO ülevalpidamiseks nagu selle loomise algusaastatel, mil üle 50 protsendi maailma kogutoodangust tuli Ühendriikidest.

Euroopa kaitsmine NATO raames maksab Washingtonile tõesti terve varanduse, ent nüüd on Ameerika Trumpi sõnul vaesunud ning võlgadesse mässitud.

Medali teine külg on eurooplaste passiivsus oma kaitseküsimuste osas. Nende kanda on olnud 30 protsenti NATO kuludest.

Rahvusvaheliste suhete asjatundja Brookingsi Instituudist Thomas Wright kinnitas kevadel väljaandele Financial Times, et "Trumpi nägemus pole rohkem ega vähem kui kogu liberaalse maailmakorralduse lammutamine. See oleks Hiinale ja Venemaale unelmate täitumine. Aasta jooksul võiksid nad teha teoks selle, mis siiani on tundunud võimatu – lõpu Ühendriikide liitlassüsteemile Euroopas ja Aasias."

Trump küll parandas hiljem oma sõnu ning avaldas seisukoha, et USA roll NATO-s ei peaks vähenema, vaid kärpida tuleb sellega seotud kulusid. Täna teame, et Ühendriigid on suurendamas oma soomusvägesid Euroopa kontinendil.

Soome ajaloolase, riigiteaduse doktori Jukka Tarkka arvates on järgmise nädala reedel presidendi ametivannet andva Donaldi ütlused rahvusvaheliste lepingute osas pehmelt öeldes hirmutavad: "Trumpi flirt Venemaa presidendi Putiniga ja puterdamine Ühendriikide NATO rolli osas. Ei peaks laskma mustadel meeleoludel end valitseda, ent Soome on Trumpi veskis nii pisike kivi, et ta võib tekitada meile kohutavaid asju ise seda tähele panematagi."

See võib ju nii tõesti olla. Ameeriklaste ignorantsus maailmas toimuva osas on paraku üldteada, kuigi see pole siiski reegel. Enne Obamat Ühendriikide väidetavalt nõrgimaks presidendiks peetud Jimmy Carter tunnistab, et hommikul pärast Nõukogude Liidu sissetungi Afganistani anti talle põhjalik ülevaade olukorrast ning sellest, mida kujutab endast Nõukogude Liit. "Ma sain Venemaa kohta infot rohkem, kui ma siiani üldse sellest maast oli teadnud!" meenutab ta.

Kui Woodrow Wilson kuulutas pärast Esimest maailmasõda välja Euroopa rahvaste õiguse iseseisvusele, oli ta tõeliselt hämmastunud, kui hakkasid saabuma iseseisvuse tunnustamise taotlused sellistelt rahvastelt, mille olemasolust ta ei olnud teadnudki. Wilson olevat pidanud silmas ainult poolakaid, aga siis selgus, et on olemas ka tšehhid.

Aga mis siin rääkida, juhtub ka teistel – väidetavalt olevat Inglismaa saatnud 1918. aastal oma laevastiku Soome lahte, et aidata Vene monarhiste. Siis aga selgunud, et siin on hoopis mingi kummaline moodustis Estonia koos seltskonnaga, keda hüütakse "estõunians" ja kes on monarhistide demoraliseerunud väehulgad karantiini pistnud ning rõõmustavad, et Inglise kroon ei ole neid teps mitte unustanud.

Ja kui tõele au anname, siis ega meiegi ei tea Ameerika Ühendriikidest, sellest 300 miljonilise elanikuga riigist suurt midagi peale selle, et seal on roheline raha, paha Trump, hea Obama ja Miki Hiir koos Bruce Willisega.

Tarkka ei pea kuidagi ulmeliseks võimalust, et Trump ja Putin võivad ühel päeval teha üksteisele härrasmehelikud kingitused. Näiteks lõpetab Donald jutud Krimmi okupeerimisest ja Vladimir hakkab nii heaks, et NATO-l puuduks vajadus laieneda.

Seegi ei oleks midagi uut. 1939. aastal tehti suurriikide vahel teatud "diile", mille tagajärjed on meile hästi teada. Tarkka nukrutseb, sest tema arvates on Balti riigid praegu tunduvalt paremas olukorras kui toona, Soome on aga oma väljakutsetega samamoodi üksinda. Soome võib vabalt jääda USA nõusolekul Venemaa huviorbiiti.

Ta on siiski üsna optimistlik ning loodab, et kehtivad lepingud kohustavad USA-d osalema NATO tegevuses ka väga rasketes olukordades.

Soome olukord on muidugi selline, nagu doktor Tarkka tõdeb. Tänu sellele on meie põhjanaabrid pidanud olema pidevalt valmis oma territooriumi kaitseks. Selle aastatuhande alguseni oli Soomes ka olukord, kui armeeteenistusest keeldujaid oli nii vähe, et neid teati kogu riigis nime- ja nägupidi, nagu tõdes huumoriga pooleks üks reservlipnikust Soome pastor.

Nii nagu inimene, kes on harjunud lootma vaid iseendale siin hektilises maailmas, ei pelga elu tormituuli, nõnda ka riik, kes on enda eest hoolitsenud, ei pea värisema selle pärast, mis mujal toimub. Erinevalt sellisest seltskonnast, kes on vedelenud jõude ja oodanud, et nende eest kõik ära tehakse.

Trumpil on õigus – eurooplased on laisalt lasknud liugu ameeriklaste dollaripakkide otsas ning toitnud oma vasakpoolsete valitsuste utoopilisi unelmaid maksumaksja rahaga.

Tarkkal on õigus – Soome on üksi, hoolimata koostööst oma naabritega loodab ta eelkõige vaid iseenda peale ja õigesti teeb.

Eestil on õigus, kui tema rahvas pooldab praeguse riigisisese kaitsepoliitika jätkamist. Kuigi me ei saa loota inimlaste ja vürstide peale, nagu kirikulaulus öeldakse, sest nende käes ei ole abi, peab tegema koostööd kõigiga, kellel on hea tahe säilitada meie iseseisvus ning ära hoida kõikvõimalikud tegevused, mis ohustaksid meie iseseisvust – kuigi see on praegu nii mõneski mõttes näiline.

Ja Eestil on õigus, kui ta ei pelga ajada iseseisvat poliitikat ja arvestab ka sellise variandiga, et tuleb loodusstiihia või võõrrahva kallaletungiga iseseisvalt hakkama saada.