Õigus rahumeelselt koguneda ja meelt avaldada on põhiseadusega tagatud põhiõigus. Millegipärast on politsei- ja piirivalveamet asunud seda põhiõigust ilmselgelt kunstlike ettekäänetega piirama. Pole usutav, et seda otsustab vaid üks ametnik oma peaga. Igal juhul vastutab PPA-s toimuva eest siseminister, kellele tuleks politseiametnike viljeldava käitumise tõttu, millega rünnatakse üht kodanike põhiõigust, umbusaldust avaldada, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Reedel, 12. jaanuaril, tuli Harju maakohtust järgmine uudis: kohus otsustas lõpetada Andres Aule ja Jaak Valge suhtes väärteomenetluse, kuna nende teol puuduvad väärteo tunnused.
Mäletatavasti heiskas Andres Aule möödunud aasta juulis Tallinna vanalinnas kirjanike majale Juhan Smuuli bareljeefi juurde Eesti NSV lipu. Riigikogu liige Jaak Valge aitas tal seda teha. Selle aktsiooniga loodeti juhtida avalikkuse tähelepanu asjaolule, et 1949. aastal küüditamises osalenud ning korduvalt stalinistlikke vaateid väljendanud Juhan Smuulile pühendatud mälestusmärki eksponeeritakse jätkuvalt Eesti Vabariigi avalikus ruumis.
Kuid selle asemel, et küüditaja mälestusmärk oleks maha võetud, juhtus midagi veidrat. Politsei- ja piirivalveamet algatas lipuaktsiooni tõttu Aule ja Valge suhtes väärteomenetluse ning menetleja Kristel Proos otsustas määrata mõlemale mehele trahvi, kuna nad olevat toime pannud avaliku korra rikkumise. Kohus leidis, et trahv määrati alusetult.
Tegelikult oli algusest peale igale terve mõistusega kodanikule selge, et mingit väärtegu Andres Aule ja Jaak Valge toime ei pannud. Kuidas üldse saab politseiametnik asuda seisukohale, et stalinistist küüditaja mälestusmärgi vastu täiesti rahumeelse protesti väljendamine võiks endast kujutada väärtegu, mille uurimiseks tuleb algatada menetlus (trahviotsusest rääkimata)?! See, et kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev ja kodanik Abdrahmanov (kojamees?) ütlesid end aktsioonist häiritud olevat, ei saa olla tõsiseltvõetav alus ei menetluse algatamisele ega ammugi trahvi määramisele. Iga protestiaktsioon võib kedagi häirida – sellisel juhul ei saakski üldse meeleavaldusi korraldada, sest politsei võib iga kord organisaatoreid trahvida.
Meenutagem, et seesama menetleja Kristel Proos tegi seoses ühe koroonaaegse meeleavaldusega ka Varro Vooglaidi suhtes trahviotsuse, mille Harju maakohus hiljem tühistas.
PPA käitumisest jääb vägisi mulje, et konservatiivsete poliitikute vastu otsitud ettekäändel väärteomenetluse algatamine ja alusetu trahvimine kuulub nüüd politiseerunud politsei käekirja juurde. Mida sellega saavutada püütakse? Vastus on väga lihtne: menetlus ja protsess on juba iseendast karistus. Sest kohtust õigust otsides ja seda ükskord võib-olla ka saades on kodanik sunnitud kulutama raha, aega ja närve, samas kui tema vastas on maksumaksja poolt ülal peetud rutiinselt toimiv riigiaparaat, mis ei vastuta mitte millegi eest ja jätkab sama tuimalt oma tegevust ka kodaniku õigeksmõistmise korral. Sellise väljavaate puhul on parem võimude silmis problemaatilisi meeleavaldusi üldse mitte korraldada, vaid vait olla.
Koroonaajal harjus politsei meeleavaldajate peal oma võimu näitama. Nüüd tuleb tõdeda, et karistamist oma veendumuste väljendamise eest on tunda saanud ka äärmusvasakpoolsed, kes on juhtumisi eksinud riigi poliitilise kursi vastu. Nimelt määras politsei 2023. aasta detsembri alguses trahvi viiele inimesele, kes avaldasid meelt Palestiina toetuseks. Rahvusringhääling vahendas, et politsei viis 6. novembril Tallinnas Vabaduse väljakul toimunud meeleavalduselt „menetlustoimingute alustamiseks jaoskonda viis inimest, kes kasutasid loosungit „From the river to the sea, Palestine will be free" (eesti keeles: Palestiina saagu vabaks jõest mereni), sest tõlgendas seda Iisraeli riigi vastasena." Iisrael on nimelt meie suurima liitlase Ameerika Ühendriikide liitlane, terroriorganisatsiooni Hamas rünnakut on aga seostatud Kremli manipulatsioonidega. Siseminister Lauri Läänemets õigustas meeleavaldajate äraviimist, kommenteerides juhtunut ERR-ile: „Politsei teeb otsuseid vastavalt riskipildile ja -hinnangule ja võtab arvesse nii seda meeleavaldust kui ka üldist konteksti." Tartus keelati Palestiina toetusmeeleavaldus üldse ära. Selles osas leidis Läänemets, et politsei „muretses üle".
Võib-olla mõnedele konservatiividele ja parempoolsetele isegi meeldib, et teatud puhkudel on politsei ka vasakpoolsete äärmuslastega resoluutne. Kuid küsimus on printsiibis – kui meil öeldakse olevat demokraatlik õigusriik, siis ei tohi riigipoolset võimu kuritarvitamist sallida.
Õigus rahumeelselt koguneda ja meelt avaldada – isegi siis, kui see kedagi häirib – on põhiseadusega tagatud põhiõigus. Millegipärast on politsei- ja piirivalveamet asunud seda põhiõigust ilmselgelt kunstlike ettekäänetega piirama. Pole usutav, et seda otsustab vaid üks ametnik oma peaga – vastasel korral see peakene juba lendaks. Igal juhul vastutab PPA-s toimuva eest siseminister, kellele tuleks politseiametnike viljeldava käitumise tõttu, millega rünnatakse üht kodanike põhiõigust, umbusaldust avaldada.