"Aus ühiskonnakriitika ei sünni kurjusest ega vihkamisest, vaid armastusest ja kaastundest. Murest meie ühise oleviku ja tuleviku pärast," kirjutab kolumnist Malle Pärn alljärgnevas arvamusloos.
Kes tahab oma kaasinimestele mingi teema kohta midagi öelda, see kirjutab artikli ja saadab selle ajalehele. Lehetoimetaja avaldab need kirjutised, mis temale meeldivad või vajalikena tunduvad. Valiku tegemisel lähtub tema oma ülemuste nõudmistest ja väljaande suhetest valitseva ideoloogiaga.
Meie vabadus on, niisiis, enamasti illusioon või sõltuvuse varjamiseks kasutatav valelik silt. Õnneks on meil olemas ka konservatiivsed portaalid, mis avaldavad seda, mida peavool avaldamast keeldub.
Enamik inimesi ei võta avalikult sõna ühiskonnas toimuvate protsesside kohta. Meile ei ole ühiskondlikku aktiivsust koolis vajalikul määral õpetatud. Meie riik ei soovigi kasvatada teadlikku, vastutus- ja mõtlemisvõimelist demokraatliku riigi kodanikku. Inimese- ja kodanikuõpetus on meil ilmselt kuidagi valesti programmeeritud.
Dietrich Bonhoeffer on kirjutanud rumaluse ja kurjuse liidust, selle mõttega, et kurjus ei saa ise valitseda, ta valitseb maailma rumalate inimeste kätega. Seega, ideoloogilisele diktatuurile orienteeritud riik tahabki, et tema kodanikud oleksid rumalad, sest nende kätega saab ta maailmas ehitada kurjuse impeeriumi.
Aus ühiskonnakriitika ei sünni kurjusest ega vihkamisest, vaid armastusest ja kaastundest. Murest meie ühise oleviku ja tuleviku pärast. Arukas ja aus kriitika sünnib sellest, et keegi näeb või tajub või tunneb või saab aru, et ühiskonnas tahetakse teha midagi, mis meie materiaalset, sotsiaalset, vaimset või füüsilist keskkonda kahjustab või saastab.
Arukas ja hea inimene usub, et teised võivad ka olla arukad ja head, et teistel ka võivad olla õilsad eesmärgid, rumal ja kuri on aga veendunud, et teised on ka rumalad ja kurjad ja ajavad taga vaid omakasu (nagu nad ise).
Arukas inimene näeb ja mõistab, kui keegi teeb midagi valesti või käitub halvasti, teeb kellelegi ülekohut, laimab kedagi. Ja ta kirjutab sellest, et selle kurja tähelepanu sellele juhtida, et tema tegutsemise motiivid on läbi nähtud, ja hoiatab kõiki lugejaid selle kurja tegutsemise võimalike tagajärgede eest. Ta loodab, et ka kuri saab aru, et ta on kurja teinud või kurja teha püüdnud, et ta on eksinud, – ja kahetseb.
Rumal ja kuri aga ei kuula teda, tema on oma ihades ja kapriisides kinni – või täidab kellegi temast suurema käske – tema ei arvesta arukate inimeste hoiatustega. Tema vastab kriitikale ainsaga, mis tema võimuses on: vihkamisega. Ta hakkab kriitikut rusikatega peksma. Ta kleebib talle peale inetud sildid, mida rohkesti produtseerivad tema juhtideoloogid.
Homofoob, ksenofoob, rassist, äärmuslane, tagurlane, eelarvamustes kinni, kremli käsilane, putinist, nats – need kõik on väljamõeldud sildid, sest sel hoiataval kriitikul ei ole absoluutselt mitte midagi pistmist ei ühe ega teisega. Nende trafaretsete siltide turmtuli näitab, et kriitik on välja öelnud võimule ohtliku tõe. Iga sellise sildi võime seega asendada mõistega „ohtlik tõerääkija".
Rumal vajab valelikke silte, ideoloogilisi vormeleid, sest ta ei suuda arukate inimeste aruteludes vajalikul tasemel osaleda. Ta ei ole üldse suuteline ausaks aruteluks.
Võimalik, et ta isegi mõistab, et kriitika tema kohta oli õige, et tema salaplaanid nähti tõesti läbi, vihastab ja solvub, sest pilt, mis talle temast maaliti, ei meeldi talle. Ta tajub, et tema kohta öeldi tõtt, mida ta varjata püüab, ja valab sellest tekkinud viha tõerääkija peale välja.
Ta ise peidab ju oma kurjuse ja rumaluse isandatelt õpitud demagoogia alla ja näeb ennast oma ideoloogiapeeglis õige, meeldiva ja tähtsana. Mädanev sisu on varjatud klantspildist plakati alla. Ja konservatiivne kriitik paljastab selle sisu.
Mulle teeb lausa haiget see, et inimesed ise ennast alandavad (LGBT) – ja kui siis nende kohta midagi põlastavat öeldakse, siis kaebavad, et neid kiusatakse. Ärge demonstreerige endast neid külgi või oma selliseid omadusi, mis ei ole kõigile vastuvõetavad!
Mitte kellelgi ei ole ühiskonnas võimalik elada absoluutselt vabalt, oma suva järgi, üldistest, kõigile kehtivatest reeglitest kõrgemal.
Kes esitab ühiskonnale väljakutse ja ülbelt ignoreerib kehtivaid reegleid, läheb avalikult nende vastu sõtta, – see peab arvestama ühiskonna vastupanuga. Reeglite vastu mässab ju see, kes konflikte naudib, sellega asetab enda nendest reeglitest kõrgemale ja võtab uhkelt vastu negatiivse reaktsiooni nendelt, keda tema peab tagurlikeks konformistideks.
Ta ju peab ennast nendest paremaks? Miks ta neilt siis heakskiitu peaks ootama? Ei oota ju, ta tahabki oma põlgust, oma üleolekut demonstreerida. Nagu hipid, nagu punkarid, nagu boheemlased. Aga nemad on ausad, nad tahavadki elada väljaspool reegleid, nad ei nõua teistelt nendest reeglitest loobumist, nad ei nõua endale riiklikku eristaatust ja puutumatust. „Võrdsust". Sellepärast suhtutakse nende veidrustesse positiivselt. Sallivalt.
LGBT on täiesti uut liiki grupeering, tema tahab absoluutset võimu. Ja kasutab selleks ära neid, kes ei taha oma intiimelu erisusega uhkustada, ja kes ei saa ka neile avalikult vastu hakata, nad ei saa avalikult kuulutada, et LGBT EI esinda neid – sest siis, nagu öeldakse, nokib „kanakari" nad surnuks. Kujutage ette, isegi mõned pangad liputavad nende ees saba ja küsivad annetuse tagasi?
Keegi neist tõdes kuskil nukralt, et väikses linnas ei paista LGBT inimesed piisavalt silma.
Miks kõik peavad neid märkama ja nendega tegelema? Milles seisneb nende erilisus ja väärtus?
Millal hakkavad nudistid oma inimõigusi ja võrdsust nõudma? Miks neid diskrimineeritakse, sunnitakse avalikus kohas või isegi oma koduõues (kui naabrid neid näha võivad) kandma riideid?
Kas oleks võimalik need agressiivsed seksuaalid tagasi inimeste hulka integreerida? Et me kõik tegelikult võrdsed oleksime?
Jagame üksteisega seda, mis meis on ilusat ja head, millest osasaamine teeb inimestele rõõmu, mitte ei sünnita viha ja vihkamist! Ja hoidkem oma hinge salakambrid endale, jätame oma intiimelu saladused magamistuppa. Inimene ei pea olema lõpuni avalik ja üleni paljastatud.
Uskuge mind, kellelegi ei lähe tegelikult korda see, kas keegi armastab erinevast või samast soost inimest! Agressiivne propaganda on see, mis viha tekitab.
Kes need küll on, kes iga liikumise, mis on alguses positiivne olnud ja tõesti kellegi õiguste eest võidelnud, oma isikliku kasu saamise eesmärgil ära keeravad ja sellega ühiskonda terroriseerima hakkavad?
Sinna on ju läinud meil nii see „uhkuse" paraad kui feministid, fanaatilised loomakaitsjad ja taimetoitlased, sedasama näeme ju ka poliitikas: nii liberalism kui sotsiaaldemokraatia taotlevad ju tänapäeval inimeste õiguste ja vabaduste piiramist ja kõikide allutamist oma väljamõeldud ideoloogiale hullema fanaatilisusega kui nõukogude süsteem seda tegi. Kommunistide „lapselapsed" on oma vanavanematest kaugele ette jõudnud. Kõik kraanid ja kruvid tahetakse kinni keerata.
Rumalatele inimestele ei tohi anda võimu. Nad ei oska hea ja kurja vahel vahet teha. Nad ei tea, mida nad teevad. Nad lasevad ennast kergesti petta kavalatel meelitajatel ja võõramaistel petistel. Nad juhivad hukatusse nii teised kui lõpuks ju ka enda.
Kurjus otsib rumalust, sest ta valitseb maailma rumalate inimeste kätega. Tark ei hakka kurjust teenima, sest ta teab, et kurjus on julm isand. Ta ei säästa kedagi, ka oma ustavaid teenreid ta vaid kasutab ära, iial ei austa ega armasta ta neid.
Aga rumalus on inimese vaba valik, me valime ju maailmast ja elust ikka selle, mis meile meeldib või mõnu pakub või (meie meelest) kasu tõotab.