Rootsis viidi ellu eksperiment, milles kaamera ees küsiti inimestelt tänaval, kas nad on valmis võtma enda koju sisserändaja. Kohe peale seda tuli konkreetne sisserändaja kaameramehe kõrvale ja küsimus muutus: kas saaksite teha seda kohe praegu, täna. Millised olid vastused? Rootsi tänavaküsitlust kommenteerib Markus Järvi. Subtiitrid tõlkis Martin Vaher.
Käesolev video võtab ehk kõige tõhusamalt kokku lääne liberaalse silmakirjalikkuse.
Mis juhtub riikliku nomenklatuuri poolt inimestesse sisse istutatud ilusate ideede ja sallivusega siis, kui nad koputavad sinu enda ukse taha – sõna kõige otsesemas mõttes – ja nõuavad sissepääsu?
Mis juhtub tühjade loosungitega siis, kui neid ei vii ellu enam keegi teine, kuskil kaugel, anonüümsusesse mähituna, olgu selleks siis riik, sotsiaaltädi, müütiline maksumaksja, ametlik poliitika või mingisugused ähmased üleliidulised organisatsioonid, vaid äkitselt pead neid hakkama ellu viima sina ise?
Vaadake, kuidas sotsialistlikus Rootsi Kuningriigis reageerivad inimesed, kui neile pannakse ette konverteerida õõnsa loosungi sisu reaalseks teoks.
Liberaalide tühjad loosungid on näited kollektiivsest moraalist. See on moraal, mida peab täitma keegi teine, suur teine: riik, ametkond, politsei, sotsiaalministeerium.
Pange tähele, kodanikul piisab vaid ideoloogilisest kuulekusest ja ametliku õpetuse avalikust kordamisest.
Mida tühjemad on loosungid, seda innukamalt nõuab nomenklatuur truudust süsteemi kesksetele mantratele.
Ent konservatiivne lähenemine on ju sootuks vastupidine: avalikult väljendatud moraalse positsiooni tõsiseltvõetavuse määrab üks keskne kriteerium – tegu. Kui sõnad ja lubadused ei muutu konkreetseteks tegudeks, hajub sõnade moraalne autoriteet õhku.
Mõtted tuleb personaalselt tõeks elada, oma enda nahal läbi teha, või välja naerda ja kasutuna kõrvale visata.