Varro Vooglaid 16. oktoobril 2022 pidamas kõnet Tallinnas, Vabaduse väljakul toimunud meeleavaldusel "Elektri hind alla!". Foto: EKRE

Praeguse valitsuse poliitika mitte ainult ei vaesusta meie rahvast, vaid sillutab teed ka sõja jõudmisele meie õuele, ütles Varro Vooglaid pühapäevasel meeleavaldusel peetud kõnes ja tõdes, et kui märtsikuistel valimistel ei tule tõsist pööret, on Eesti perspektiiv väga sünge.

Tervist, head sõbrad!

Täna oleme siia, Vabaduse väljakule kogunenud selleks, et protesteerida valitsuse röövelliku elektripoliitika vastu. Ja see poliitika on tõepoolest röövellik, sest sellega kooritakse ja kurnatakse inimesi, et neilt vara ära võtta ja nad vaeseks teha. 

Nagu ma selgitasin aasta alguses siinsamas toimunud meeleavaldusel peetud kõnes, ei ole probleemiks mitte üksnes see, et valitsuse energiapoliitika on ühes või teises aspektis ebaõnnestunud. Probleemiks on see, et meie üle valitseb jultunud röövlijõuk, mis mitte ainult ei lähtu õigluse ideaalist, vaid ei püüagi seda teha. Tegu on seltskonnaga, kel puudub elementaarne arusaamine sellest, mis õiglus on, ning ka julgus ja soov anda end selle ideaali teenistusse.

Pole vähimatki kahtlust, et praeguse valitsuse elektripoliitika on sõna otseses mõttes kuritegelik. Kuritegelik on osalemine nii elektribörsiks nimetatud räkitis, mille kaudu sunnitakse Eesti inimesed ostma elektrit kümneid kordi kõrgema hinnaga kui hind, millega meile endile kuuluv Eesti Energia elektrit toodab. Samuti on kuritegelik Euroopa Liidu poolt peale surutud CO2-kvootide süsteem, mille tõttu moodustab väga suure osa meie elektriarvetest sõna otseses mõttes eimiski. Mõlemad süsteemid teenivad peamiselt hiiglaslikus mahus vara ümberjagamise ja keskklassi hävitamise eesmärki.

Kuid probleem ei piirdu vaid röövelliku elektripoliitikaga. Mitte väiksem probleem on seotud gaasipoliitikaga, sest Venemaale kehtestatud sanktsioonide tõttu oleme jäänud ilma võimalusest soetada jõukohase hinnaga gaasi, olgugi et neil sanktsioonidel ei ole lubatud mõju kutsuda Venemaal esile võimupööre ja lõpetada Venemaa sõjategevus Ukrainas. Venemaa teenib endiselt energiamüügist hiiglaslikke kasumeid, aga Euroopa ja selle osana ka Eesti vaesub. Kas oleme sellega nõus? Ja kui oleme, siis miks? Siin on küsimus, mida peame julgema küsida ja millele peame julgema vastata.

Tegelikult on probleem veelgi laiem ega piirdu isegi energiapoliitikaga. Olukorras, kus paralleelselt energiahindadega kasvavad hiiglasliku inflatsiooni tõttu tohutu kiires tempos kõigi kaupade ja teenuste hinnad ning intressitõusude tõttu ka eluaseme soetamiseks võetud pangalaenude maksed, paistab tulevik talvele vastu minnes väga süngena. Ma ei kujuta ette, kuidas elavad selle talve üle paljud perekonnad, kui endiseks jäänud sissetulekute juures kasvavad sadade eurode ulatuses nii toiduarved, kütusearved, küttearved kui kodulaenu tagasimaksed.

Aga seegi pole kaugeltki kõik. Tõsiasi on see, et praeguse valitsuse poliitika mitte ainult ei vaesusta meie rahvast, vaid sillutab teed ka sõja jõudmisele meie õuele. Peaminister Kaja Kallas käib ringi ja räägib juba praegu süüdimatult, et Eesti on sõjas. Sealjuures on just Eesti see, kes Venemaa suunal vaata et kõige rohkem suud pruugib, olgugi et meie võimekus end sõjalise konflikti korral kaitsta on ilmselt üks kõige tagasihoidlikumaid terves regioonis ja nagu Kaja Kallaski on tunnistanud, puudub ka NATO-l plaan Eesti kaitsmiseks.

Jutud sellest, kuidas Eesti toetab igakülgselt Ukraina vastuvõtmist NATO-sse, tekitavad pehmelt öeldes kõhedust. Inimestelt, kes sellele kaasa kiidavad, tahaks küsida, kas te ka aru saate, mida see reaalselt Eesti jaoks kaasa tooks. Kas tõesti oleme huvitatud sellest, et Eesti oleks ühtäkki reaalselt ja otseseselt Venemaaga sõjas? Kas tõesti soovime ohverdada Eesti elulised huvid globalistide huvide väljamängimise nimel?

Lisades eelnevale teadmise sellest, kuidas Reformierakonna poolt juhitud valitsus on koroonadiktatuuri käigus jultunult tallunud inimeste põhiseaduslikel õigustel ning kuidas Euroopa Liidu nõudmisel soovitakse nn vihakõne kriminaliseerimise loosungi kattevarjus suruda maha sõna- ja veendumustevabadust, näeme selgelt, et see valitsus on ohuks ka vaba ühiskonna alustele. Maailma Majandusfoorumi (WEF) inimvaenuliku programmi elluviijana soositakse massilist immigratsiooni ning sillutatakse teed nii keskklassi hävitamisele kui ka totaalse jälgimis- ja kontrolliühiskonna kehtestamisele. 

Pean ütlema, et olen Eesti tuleviku pärast rohkem mures kui kunagi varem. Pole sugugi võimatu, et kätte on jõudnud aeg, millest kõneles 1930-ndail tegutsenud n-ö turuprohvet Karl Reits, kes ennustas toona Eesti Vabariigi hävingut ning selgitas, et eesti rahvas ise tõukas Jumala kaitsva käe enda pealt ära ülbe rahuloluga iseenda üle ja ülbe põlgusega Looja vastu.

Seejuures ütles Reits juba toona, et pärast hävingut saab Eesti saab vabaks ja talle antakse kukesammu pikkune aeg. Eesti rahvale tulevat tema sõnul nii hea aeg, millist tal ei ole kunagi olnud ja kui ta oskab talle antud aega kasutada, pikendatakse seda priiust. Sest priius on kallis Jumala and, ei midagi muud. Paraku tundub, et me ei ole osanud meile antud aega hästi kasutada…

Igal juhul on olukord muutunud erakordselt süngeks – kuni sinnamaale välja, et märtsikuus toimuma pidavate riigikogu valimiste ärajätminegi pole sugugi võimatu. Nagu juba osutatud, räägib Kaja Kallas ikka ja jälle, et Eesti olevat sõjas, aga vastavalt põhiseadsuse §-le 131 sõjaseisukorra ajal teatavasti riigikogu valimisi ei toimu…

Olukord on raske, aga samas pole see lootusetu. Hea tahtmise, meeleparanduse ja tõsise pingutuse korral on veel võimalik tuua olukorda pööre. Aga et see võiks juhtuda, peame saavutama märtsikuistel valimistel tõsise poliitilise nihke. See võib olla meie viimane võimalus poliitilisel maastiikul midagi oluliselt muuta, sest praeguste tendentside jätkudes ei pruugi järgmisi riigikogu valimisi enam toimuda. Päris tõsiselt.

Pööre, mida vajame, peab lähtuma eesmärgist jõuda olukorrani, kus Eestit juhitakse viisil, mis seab päriselt Eesti rahva ja riigi heaolu esikohale – ka siis, kui välismaised isandad nõuavad Eesti huvide ohvriks toomist globalistlikule projektile ning endale kindlaks jäämine nõuab julgust. Selle pöörde saavutamisse tuleb suhtuda täie tõsidusega ja selle nimel tuleb meil kõigil teha eriline pingutus.

EKRE võib inimestele meeldida või mitte meeldida, aga tõele au andes on selge, et parteilisel maastikul ei tule mingit pööret paremusele mujalt kui EKRE-st – ei energiapoliitika mõttes ega üheski muus mõttes. Seetõttu lõpetan oma sõnavõtu üleskutsega toetada märtsikuistel valimistel EKRE-t ja veenda ka kõiki Eesti tulevikust hoolivaid inimesi tegema seda sama.

Tänan tähelepanu eest!

Tallinnas, Vabaduse väljakul, 16. oktoobril 2022