Alljärgnev on pr Kaia Iva (IRL) kõne riigikogus kooseluseaduse eelnõu kolmandal lugemisel. Kõne võtab tagavalt kokku need väga tõsised menetluslikud manipuatsioonid ja otsesed valed, millega on kooseluseaduse eestvedajad algusest peale avalikkust eksitanud. Tekst pärineb riigikogu koduleheküljelt.

Austatud juhataja! Head kolleegid!

Ma alustan tänast kõnet meenutades selle eelnõu esimest lugemist 18. juunil. Eelnõu esimesel lugemisel ütles ettekandja eelnõu algatajate nimel siitsamast kõnepuldist: “Sellest eelnõust on kujunenud tõelise sallivuse, liberaalsuse, aga ka aususe proovikivi poliitikutele ja kõigile asjast huvitatutele. Ma kutsungi kõik selle eelnõu teemal debateerijad üles täna ja edaspidi olema eelkõige ausad.”

Mul on kahju, väga kahju, et just eelnõu eestkõnelejad ise pole selle eelnõu menetlemisel suutnud ausaks jääda. Tsiteerin veel kord 18. juuni istungit, tsitaadi algus: “Olgu kohe alguses veel kord öeldud kõigile, kes sellest siiani pole aru saanud või pole tahtnud aru saada: kooseluseadus ei legaliseeri Eestis samasooliste abielu ega anna samasoolistele paaridele õigust lapsendada. Ma ütlen veel kord hästi aeglaselt ning kõlava ja selge häälega: kooseluseadus ei legaliseeri Eestis samasooliste abielu ega anna samasoolistele paaridele õigust lapsendada.” Kahjuks polnud juba see väide tõsi. See eelnõu lubab lapsendamist. Tõsi, mõningaste piirangute ja võimalustega. Need piirangud on jäetud kohtupraktika otsustada.

Ma ei arutlegi siinkohal selle üle, kas see võiks olla hea või mitte, vajalik või mitte. Ma viitan sellele, et avalikust eksitati. Üks vassimise koht on ka see, kuidas eelnõust, mis nõudnuks 51 saadiku poolthäält, sai eelnõu, mille puhul piisab vaid lihthäälteenamusest. Nimelt jäeti eelnõust välja menetluslõiguslikud normid – kuidas saab esitada hagi, kuidas toimuvad kohtuvaidlused jms. Eelnõu juhtivmenetleja on avalikus intervjuus rõhutanud, et see, et need sätted üldse olid algselt eelnõus, on eelnõu esitaja viga, tööõnnetus, sest selliseid sätteid ei tohtivatki olla kõnealuses seaduses, vaid peavad olema kõik koos kohtumenetlusseaduses. Juhin tähelepanu, et analoogsed sätted on väga kenasti ära mahtunud kehtivasse perekonnaseadusesse, mis alles üsna hiljaaegu siin saalis vastu võeti. Kummalisel kombel need perekonnaseadusesse sobisid. Tõde on selles, et nende normide väljavõtmine oli lahenduseks, kuidas pääseda 51 hääle nõudest.

Head kolleegid, millisest aususest me sellise menetlemise juures saame rääkida? Kahju, väga kahju, aga seda lubatud ausust ju ei ole, sest juba menetluse alguses üritati inimesi eksitada. Nimetati rõhutati, et seda seadust on vaja eelkõige praegu nn vabaabielus olevatele paaridele, et see seadus annab neile kaitse ja see kaitseb faktilise kooselu lõppemisel nõrgemat poolt.

Olgu meelde tuletatud, et tegeliku kaitse nõrgemale poolele faktilise kooselu lõppemisel oleksid andnud IRL-i suve hakul esitatud perekonnaseaduse muudatused. Kahjuks viskas valitsuskoalitsioon need pikema jututa kõrvale. Kooseluseaduse puhul on aga tõde see, et see seadus ei anna automaatset kaitset, vaid see loob täiendava lepinguvormi, mille notariaalsel sõlmimisel tekib mõningane kaitse ehk et ka selle lepingu sõlmimiseks on vaja notari juures oma selge “jah” sõna öelda ning tegelik põhjus kooseluseaduse eelnõu esitamisel oli siiski samasoolistele paaridele kooselu jaoks spetsiaalse lepingulise institutsiooni loomine. Oleks olnud aus nii kohe ka öelda ja arutelu oleks selles osas olnud palju asjalikum, ausam, lugupidavam. Nii oleks võinud saada arutelu, mis eri arvamustel olijaid liidab, mitte ei lahuta. Inimesed pole ju rumalad, nad on need võltspõhjendused läbi näinud.

Nüüd olemegi olukorras, kus sellisel viisil juhitud menetlus on tekitanud inimestes rohkem küsimusi, kui on andnud vastuseid, kus igal hetkel on inimesed sunnitud jälgima, millega neid veel petta tahetakse, millises punktis valet vannutakse. See eelnõu, mis on rääkinud tolerantsusest ja sallivusest, on kahjuks hoopis ühiskonda lõhestanud, tekitanud rohkem hirmu ja kahtlusi.

Kahjuks pole tõsi ka väide, et see eelnõu ei võta kelleltki midagi ära, kuid annab mõnedele paaridele palju juurde. Selle eelnõu menetlemise viis on juba praegu võtnud inimestelt ära mitu olulist asja. On võtnud inimestelt ära lootuse, et nendega räägitakse ausalt. On võtnud ära lootuse, et nende selge sõnaga väljendatud arvamusega nende endi valitud Riigikogu arvestab. On pannud kahtlema, kas meil on igaühele tagatud põhiseadusesse kirja pandud õigus oma isiklikele veendumustele ilma, et nende omamise ja väljendamise eest oleks karta diskrimineerimist ja sildistamist. Ning on ära võtnud ka senise veendumuse, et taoliste seaduste ettevalmistamisel seatakse esiplaanile laste huvid.

Just laste huvide vähene kaitstus on selle eelnõu tõeline nõrk koht. Samuti puudub seaduse nn põhipaketis näiteks ka kooselukaaslase ülalpidamiskohustus pärast kooselu lõppu. Puudub kohustus ülal pidada ka ühist last ootavat või imikut kasvatavat ekselukaaslast. Puudub kohustus suhelda perekonnas kasvava lapsega ning näiteks kooselulepingu sõlmimisel tohib elukaaslase lapsega suhelda alles pärast kohtuotsust.

Selle seaduseelnõu senine menetlemine on näide halvast seadusloomest. See on näide sellest, kuidas ühiskonda lõhestatakse, ei otsita ühisosa ega konsensust, vaid sildistatakse eri arvamusel olijaid. Oleks olnud parem, kui me siin saalis oleks eile katkestanud seaduseelnõu teise lugemise, ei olekski öelnud poolt ega vastu, vaid oleks võtnud aja maha selleks, et rääkida ausalt, kõiki osapooli austavalt tegelikest probleemidest neid varjamata. Kuid siiski on veel praegu ka see hetk, kus on võimalus teha vigade parandust, võtta aeg maha rääkida inimestega, arutada ausalt ja avatult ning leida üheskoos vajalikud ning sobivad lahendused tõstatud probleemidele. Vaid nii on võimalik saavutada ühiskonna suurem sidusus, suurendada sallivust ja usku oma riiki.

Just seepärast kutsun IRL-i fraktsiooni nimel üles seda seaduseelnõu seaduseks mitte hääletama. Võtame aja maha ja üritame uuesti üles ehitada kaotatud usaldust. Aitäh!