Valitsus tahab Saaremaale luua Eesti suurima põgenikekeskuse, mis lõhuks sealse kogukondliku tasakaalu, kirjutab jätkusuutliku arengu ekspert Rea Raus.
ERR vahendatud uudis tõi teate reformierakondliku valitsuse plaanist rajada Saaremaale – Sõmera endisesse hooldekodusse – Eesti suurim põgenikekeskus.
Paratamatult tundub, et nii nagu valitsuse senine põgenikekriisi haldus kannab kaootilisuse ja mõtlematuse märke, on ka see uudis pigem signaal valitsuse mõõdutundetusest ja arusaamise puudumisest selle kohta, mis asi on jätkusuutlikkus, tasakaalukad ja head kogukondlikud lahendused. Seda eriti kriisides.
Eesti konteksis tervikuna ei arvestata kriisilahendustes vähimalgi määral Eesti elanikkonna arvuga, põgenike vastuvõtuvõimekuse piiridega, ammugi siis jätkusuutlikkuse põhimõtetega. Lisaks on juba praegu näha, et ei osata arvestada sotsiaal-ökoloogiliste protsessidega, millesse sellise pinnapealse ja vastutustundetu tegutsemisega kodeeritakse mitmel tasandil väga konfliktiohtlikke olukordi tulevikuks.
Tasub meenutada, et Sõmeralt likvideeriti alles hiljuti suure kära ja kogukonna pahameele saatel hästi toimiv ning inimestele väga vajalik hooldekodu. Sõmera Kodus oli vaid mõned aastad enne seda tehtud põhjalik uuenduskuur, mis kokku läks maksma ligi 3 miljonit. Hooldekodu pandi hoopis müüki.
Samas on Saaremaa vald teada andnud, et nende vastuvõtuvõimekuse piir on 450 inimest, valitsus tahab sinna saata aga vähemalt 1000 põgenikku. Milliseid proportsioonide muutusi võib igapäevaelus tähendada näiteks Kihelkonna kooli plaanitava 24 Ukraina lapse saatmine, kus samal ajal õpib üksteist Eesti õpilast?
Ei pea olema läbinud õpetajakoolitust või kultuurilugu, et aru saada, millised probleemid tekivad – mitte, et võivad tekkida, vaid tekivadki. Erinevate uuringute ja integratsioonivaldkonna teadjate sõnul on maksimaalne proportsioon klassiruumis 10% võõrkeelseid ja 90% kohalikke, et tagada jätkusuutlik haridustee jätkamine õppijatele.
Kihelkonna kooli kogukond on pidanud realistlikuks vastu võtta 1-2 pagulasõpilast, mis tegelikult on vastavuses ka teaduspõhise lähenemisega kriisilahendustest haridusvaldkonnas. Jätkusuutlikuse üks põhimõte, kogukondade otsustusõigus on piirides toimuva üle. Valitsus ilmselt ei ole aru saanud, mida rohepööre ja jätkusuutlik areng tegelikult tähendab. Vihje korras võib öelda, et see ei ole rohepesu ja ainult CO2.
Saaremaa kui väga eriline kultuuriline, sotsiaal-ökoloogiline kogum on eriti tundlik selliste rapsimiste ja vastutustundetute otsuste pealesurumise osas.
Iga inimese põhiõigus on elada oma kodumaal, sest inimene ja kodumaa on seotud niivõrd paljude nähtavate ja nähtamatute sidemetega, et nende katkiraiumine mistahes ettekäändel toob enamasti kaasa kas vaimse või füüsilise tervise hädad. Seetõttu tuleb ka põgenike aitamisel eristada erinevaid kriisilahendusi.
On väga suur vahe, kas pakkuda põgenikele ajutist ja turvalist pelgupaika kuni aktiivne lahingtegevus lõpeb, ning aidata neil kiiresti naasta kodumaale kodusid üles ehitama (mida loomulikult tuleb teha ka kõikidel teistel sõbralikel riikidel). Või loome juba eos konfliktiohtlikud olukorrad, tekitame suure ebavõrdsuse ja diskrimineerimise laste hulgas ning paneme paika liiga suure arvu pagulaste jätmise alaliselt Eestisse. Kuna kontseptuaalsed lähenemised on erinevad ja sellest tulenevad on erinevad ka praktikad ja otsused, siis valitsuse käitumine selles kriisis tasakaaluks ja optimismiks alust ei anna.
Ärgem unustagem, et maailmas toimuvad praegu sõjad ja vägivaldsed sõjalised konfliktid 64-s riigis. Maailma nn kirjutatud ajaloo jooksul on väidetavalt olnud vaid 90-aastane rahuperiood, inimkonna ajalugu on sisuliselt sõjapidamise ajalugu. Me kõik mõistame hukka sõja, vägivalla, eelkõige sellepärast, et sõja eesmärgid on alati võimurite poolt püsitatud võimu suurendamiseks, ressursside ümberjagamiseks ja maadevallutuseks.
Sõdades kannatavad aga tavalised inimesed, keda selliste plaanide altaritel ohverdatakse. Ka nendest veristest ohvritest on tänapäeval suudetud üles ehitada kasumipüramiidid ja äriplaanid. On ju sõjatööstusest saanud üks kõige kasumlikum, suurim ning tipptehnoloogia saavutusi nautiv ärivaldkond ja ilmaasjata ei ütle kriitikud, et meil aeg ajalt alustatakse sõdu vaid sellepärast, et see äri saaks veelgi teenida. Sellest ei taha me ju kuidagi rääkida, et ka Ukraina sõjas tarnitakse relvi mõlemale vaenupoolele, erinevate allikate sõnul on selleks mahuks ligi 400 miljardit dollarit.
Tilluke alla miljoni inimesega eesti rahvas väikesel maalapil ei suuda peatada sõdu maailmas. Paraku ei suuda me aidata kõiki, isegi mitte ühe sõja põgenikke. Me saame anda oma osa ja nii, et see jäädavalt ei lõhuks meie enda kogukondi, maad ja kultuuri ning ei tooks kaasa sõda meie endi hulgas, meie endi territooriumil.
Meie eest, meie Maarjamaa eest, ei mõtle maailmas mitte keegi peale meie eneste. Kes ei oska ennast ja oma kodumaad armastada, see ei armasta ka teisi. Sel juhul saab ka teiste aitamisest vaid loosung, trend ja äri.